JUHTKIRI: Igatsus oma armsate linnaloomade järele

Kodu ja kodulinnaga on samuti nagu lähedase inimesega. Kui ta on olemas, siis sa nagu ei märkagi teda, kipud võtma enesestmõistetavana. Aga kui teda pole, siis tunned kohe, et sinu elus  puudub midagi olulist, ja hakkad tema järele igatsema. Tallinnas tunduvad ahvatlemad ehk Brüssel, London, Pariis ja New York, kuid neis suurlinnades viibides võib hakata juba paari nädala pärast tundma puudust armsast Tallinnast. Vanalinn ja Kalamaja hipsteripesa, pargid ja loomaaed, kohvikud ja rannapromenaadid – kõik on nii kodune ja käe-jala juures. Tallinn on suurlinnadega võrreldes rahulikum ja ka puhtam, rohelisem ja värskema õhuga.

Pilt: Albert Truuväärt

JUHTKIRI: Igatsus oma armsate linnaloomade järele

Ivo Karlep

Kodu ja kodulinnaga on samuti nagu lähedase inimesega. Kui ta on olemas, siis sa nagu ei märkagi teda, kipud võtma enesestmõistetavana. Aga kui teda pole, siis tunned kohe, et sinu elus  puudub midagi olulist, ja hakkad tema järele igatsema. Tallinnas tunduvad ahvatlemad ehk Brüssel, London, Pariis ja New York, kuid neis suurlinnades viibides võib hakata juba paari nädala pärast tundma puudust armsast Tallinnast. Vanalinn ja Kalamaja hipsteripesa, pargid ja loomaaed, kohvikud ja rannapromenaadid – kõik on nii kodune ja käe-jala juures. Tallinn on suurlinnadega võrreldes rahulikum ja ka puhtam, rohelisem ja värskema õhuga.

Läheneva Tallinna päeva puhul peaksime mõtlema, mis muudab meie kodulinna armsaks ja ainulaadseks. Äsjane vapimärgi kavaler Aleksei Turovski kirjeldab selles lehes Tallinnas elavaid loomi-linde ja ütleb, et ebahuvitavaid elukaid polegi olemas. Minul on Tallinnas kaks armast lemmiklooma. Kui ma pole tükk aega kodus olnud, tahan ikka kõrge Toompea müüri all tervitada armsaks saanud kitse. Elasin paljude tallinlastega kaasa, kui mullu tema ümbrus kaunimaks muudeti, ja tunnen  rõõmu, et ta nüüd varasemast veel paremini välja paistab. Ma saan nüüd talle koguni nii lähedale minna, et midagi kõrva sosistada. Ja see jutt on alati lühike: kui minu teha oleks, siis asendaksin kolm vapilõvi just temaga. Eesti on ju nagu metskits. Ilus, graatsiline, aga nii haavatav. Tore, et ta hommikul mind tervitab, kui temast mööda lähen.

Kurb tunne hakkab ka siis, kui juba tükk aega pole saanud patsutada Nõmmel Glehni pargis asuvat krokodilli. Lisaks elavad Tallinnas kõik armsad sõbrad ja tuttavad ning armsaks on saanud siin nendega veedetud õhtud. Tallinnas korduvad ka hetked, mida tahan aina uuesti läbi elada.

Need on hommikud veel inimtühjal Raekoja platsil, mil saan rahulikult vaadata otse selle väljaku majade sajanditepikkusesse hinge.

Võib-olla varsti hakkan ma igatsema ka vanalinna kartulipõldu, mille üks Harju tänava maaomanik kiusuks rajas. Iseenesest on linn viimastel aastatel linnapõllundust igati soosinud, kuid mitte luba küsimata ja muinsuskaitsealal. UNESCO kaitsealust haruldast vanalinna tuleb hoida mõtlematute muutuste ja roosade uste eest. Samas näiteks Kalamajja ja aina kenamaks muutuvale Lasnamäele sobiksid linlaste maheaiad suurepäraselt.

Laadimine...Laadimine...