JUHTKIRI: Minevik jätku olevik söömata

"Kui räägime Eesti elust, siis sellise pisikese rahva seas tõuseb temperatuur ju palju kiiremini ehk asjad lähevad rutem keema kui suures massis," väidab helilooja Tõnu Kaljuste. "Suurtes riikides kestavad need keemistemperatuurid pikka aega ning lausa laastavad ühiskonda."

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv

JUHTKIRI: Minevik jätku olevik söömata

Virkko Lepassalu

"Kui räägime Eesti elust, siis sellise pisikese rahva seas tõuseb temperatuur ju palju kiiremini ehk asjad lähevad rutem keema kui suures massis," väidab helilooja Tõnu Kaljuste. "Suurtes riikides kestavad need keemistemperatuurid pikka aega ning lausa laastavad ühiskonda."

Kui lisada siia veel üks Kaljuste mõte, et me oleme küll rajanud vapustavalt toredaid muuseume, aga meie elu ei saa muutuda muuseumiks, siis tõepoolest: meie aeg on täis paradokse. Ühest küljest peaksime muutustega harjunud olema, sest viimased aastakümned meie maal on olnud justnagu lõputu muutumine ja kohandumine.

Teisalt eeldab osa – tõsi küll, väike hulk – häälekaid, et pideva muutumise taustal peaks valitsev riigivõim justnagu samana püsima. Paradoksaalselt on häälekate näol tegemist küll pealtnäha kõige enam muudatusaltite, et mitte öelda moodsamate vaadetega inimestega. Kuid poliitika ei saa olla muuseum, samamoodi nagu ei saa seda olla ükski eluala. Seisvatel ja tuuletutel vetel laevad ei liigu, vaid muutuvad sinna sattudes ja seistes ajapikku elusorganismidest eksponaatideks. Selles mõttes mõjub isegi torm laevale tuuletust veest lootusrikkamana.


Kaljustel on aga muidugi õigus, et kui me ka kiiresti vihastame, siis varsti ka jahtume. Kohati keemislähedane temperatuur, mille põhjustanud leppimatus paratamatute muutustega poliitikas, aga näitab juba mõnda aega langemist. Eesti ei saa museumeerumist endale lubada kasvõi põhjusel, et ajaloovaramuid on tore külastada, kuid keegi ei taha neis elada. Ajalootolm kulunud esemetel võib olla põnev, aga nende seltsis tahaks veeta vaid mõõdukalt aega. Juhul, kui see on võimalik,  võiks vanade seinte vahele püüda rohkem elu tuua.


Kui Tõnu Kaljuste räägib mõttest kujundada Pirita kloostri varemetest täiemõõduline kontserdipaik, muuhulgas ehitada sinna katus peale ning aknad ette, ei peaks seda võtma pühaduseteotusena. Tõenäoliselt võimaldaks see Tallinna ühte peamist muusikalist visiitkaarti, Birgitta festivali esitleda muusikalises mõttes hoopis avaramalt ja laiemas mõõtmes. Siis ei peaks Pirita kloostri varemed elule ärkama mitte korra aastas, augustis, vaid võiks seda kontserdipaigana olla kogu aeg. Nõnda nagu Niguliste kirik.


"Ka Itaalia on täis taolisi vanu hooneid, aga kõik on "elus" ehk funktsioneerib," ütleb Kaljuste. "Aga meil kõlab nagu eos alati see "ei"." Kohati tundub, et minevik sööb meil käest olevikku – kui meenutada pompöösseid ajaloojäädvustusehitisi olukorras, kus sümfooniaorkestril pole oma ruume.


Eks Eestit ennast võib tervikuna võtta kui ühte kaugete ja sügavate ajaloojuurtega ehitist. Ja ilmselt soovime kõik elu ja rõõmu ja muusikat ja üksteisemõistmist selle seinte vahele, ja et meie rahvakild ei muutuks vaid eksponaadiks selle ajaloolise hoone riiulitel.

Laadimine...Laadimine...