JÜRI KUUSKEMAA: Eestlased olid viimased viikingid, kes hiljem viisid idamaade valitsejatele muistset viagrat

"Meie oma Leonardo Da Vinci, kes ehitas Oleviste torni, oli ehitusmeister Andres Kulbesuu," ütles  Tallinna ajaloo vaieldamatu spetsialist Jüri Kuuskemaa. "Ei olnudki vaja meistrit seitsme maa ja mere tagant: eesti soost kiviraidur sai sellega hakkama. Ta oli ühtaegu arhitekt, töödejuhataja ja ehitustrusti direktor, raiudes ise ka osa vajaminevaid kive. Nii et ärge liialdage 700-aastase orjaaja ning sakslaste ees koogutamisega!"

Pilt: Albert Truuväärt
Intervjuu Ajalugu

JÜRI KUUSKEMAA: Eestlased olid viimased viikingid, kes hiljem viisid idamaade valitsejatele muistset viagrat

Ivo Karlep

"Meie oma Leonardo Da Vinci, kes ehitas Oleviste torni, oli ehitusmeister Andres Kulbesuu," ütles  Tallinna ajaloo vaieldamatu spetsialist Jüri Kuuskemaa. "Ei olnudki vaja meistrit seitsme maa ja mere tagant: eesti soost kiviraidur sai sellega hakkama. Ta oli ühtaegu arhitekt, töödejuhataja ja ehitustrusti direktor, raiudes ise ka osa vajaminevaid kive. Nii et ärge liialdage 700-aastase orjaaja ning sakslaste ees koogutamisega!"

Hiljuti oma 75. sünnipäeva tähistanud kunstiajaloolane ja Tallinna heerold Jüri Kuuskemaa leiab, et kolmanda põlvkonna tallinlasena on tal kohustus teada kõike põhilist, mis siin viimase 5000 aasta jooksul toimunud on. Kuuskemaa sõnul on ka ajalooperioodidel, nagu rõivastel, moevoolud. "Praegu on muidugi väga moes viikingite ajastu ning aeg enne seda," ütles ta. "Nõukogude aja lõpul oli kuum Molotov-Ribbentropi pakt. Kunagi võib-olla tõuseb päevakorda ka see n-ö kuldne Rootsi aeg, mis nii väga kuldne ei olnudki."

Tavaliselt hoobeldakse, kuidas muistsed eestlased põletasid maha Sixtuna linna Rootsis. Kui kanged mehed ikka olid muistsed Eesti meresõitjad?

Viikingiajal käis siin suur rahvusvaheline suhtlemine ja läbikäimine. Meiegi inimesed käisid kaugetel maadel, eestlasi võib pidada viimasteks viikingiteks Läänemerel, sest saarlased rüüstasid Taani rannikut veel 1202. aastal. Taani, Norra ja Rootsi olid kõik juba ristitud ja maha rahunenud, aga meie omad käisid ikka veel rüüsteretkedel. Meie omad segasid rahulikku kaubandust Balti merel.

Seetõttu tuli eestlased alistada ja ristiusustada, et ka siin oleks üks ontlik risti ette lööv rahvas, kes on loobunud ehete ja pruutide toomisest meretagustest maadest. Seejärel algaski Hansa aeg, mil hansakaupmehed tegid oma mängureeglid. Aga hansakaubanduse tulekuga ei kadunud eesti soost kauplejad. Tol ajal mängisid kõige tähtsamat rolli karusnahad, mida toodi Venemaalt ja viidi kaugele itta. Saarmanahad müüdi araablastele, idamade valitsejatele viidi saarmasaba eliksiiri, mis oli tolle aja viagra. Selle naha- ja viagrakaubandusega tegelesid eestlased. Nad käisid vanasti Volgal, aga eks mõned jõudsid ka Araabia maadeni välja.

Kas moodne jutt, et Toompeal polnudki muistsel ajal linnust, vaid seal asus hoopis kultusepaik, vastab tõele?

See jutt on tüüpiline näide põlvkondadevahelisest edvistamiskompleksist. Noorena tahtsin ka mina autoriteete ümber lükata, nii nagu iga kaheaastane laps kipub oma vanematega vaidlema. Väide, et Toompeal oli püha koht, tuleb minu meelest tunnistada absurdseks. Kui me arvestame, et see oli ümbruskonnas kõige kõrgem koht ja meresõit tõi kaasa kaubanduse, siis oli kõrge koht vajalik selleks, et vaadata merd. Talvel, kui olid külmad tuuled, seal ei elatud, aga kui algas laevaliiklus, siis pidi merd jälgima. Seal pidi selleks vahipost olema.

Kas see oli tõesti nii?

Muide, viimase suure sõja ajal anti Punaarmee lenduritele korraldus, et Toompeale ei pea ükski pomm langema, et jääks alles vene võimu sümbolkirik. Aga üks pomm kukkus siiski sinna, kus on praegu Soome saatkond, ja purustas hoone ühe tiiva. Seal tehti ka arheoloogilisi kaevamisi ja tuli välja kuivalt laotud iidne müür, kus kivid olid niisama ilma mördita pandud üksteise peale. See oli torn, mis pidi kõrguma Pika jala kohal. See on üks näide ehitistest, mis olid siin enne taanlaste tulekut.

Toompealt ei ole leitud mitte kübetki, mis oleks meenutanud vanu eesti jumalaid. Seejuures olen ma nõus maausulistega, kes on loonud Härjapea koja. Ma pooldan seisukohta, et Toompea varasem nimi oli Härjapea. Meil on ju Härjapea jõgi ja seda saab põhjendada nii, et neile, kes seda jõge mööda sõitsid paar tuhat aastat tagasi, paistsid ära Toompea ja Tõnismäe kõrgendik, mis moodustasid koos nagu ühe magava looma kujutise. Hilisemal ajal jäi kaljule pool nime – pea –, aga kui Härjapeale kerkis Toomkirik, siis hakati seda nimetama Toompeaks.

Paljud imestavad ikka, et kuidas ühtäkki tekkis keset tühjust ja paganaid Eesti põhjarannikule õitsev saksa linn Reval. Kuidas oli see võimalik?

Vabandust – mis saksa linn? Meenutan, et eestlased on siin linnas alati olnud enamuses, kuigi vahepeal valitseti linna saksa keeles ja meeles. Olen alati öelnud, et eestlased polnud siin linnas ainult musklitega töötegijad, vaid neil oli ka loov roll. Sellepärast erineb Tallinn ka tugevasti teistest Hansa linnadest, mis olid ju ka saksa kultuuri osad. Meie vanalinnal on ikka väga eriline aura. See on tingitud kohalikest looduslikest tingimustest ja ehitusmaterjalist. Linn on tehtud kohalikust paekivist. Teiselt poolt annab tooni kaupmehelik ratsionaalne mõtlemine, mis vältis üleliigset toretsemist. Keskaja majad on Tallinnas askeetlikud, ehitusstiil on siin toekas, võimas, aga mitte liigselt ilutsev. Selles on eesti sitkust ja püsimajäämise tahet. Tallinna kiviraidurid pingutasid, et see, mida nad teevad, ei jääks ainult nende lastele ja lastelastele, vaid püsiks põlvest põlve. Kui ma olin üliõpilane, siis arvasin, et Tallinn asub Euroopa tsivilisatsiooni äärel. Et kõik siin on nii kidur ja imiteerib saksa ja rootsi ja jumal teab mis eeskujusid. Kui sain reisida, siis nägin, et meie linn on omapärane, erineb teistest. Siis vabanesin ma sellest kompleksist, kuid mõned pole siiani vabanenud.

Kas võib siis tõesti öelda, et eestlased polnud Tallinnas vaid musta töö tegijad?

Meie oma Leonardo Da Vinci, kes ehitas Oleviste torni, millest tol ajal pidi saama maailma kõrgeim hoone, oli ehitusmeister Andres Kulbesuu. Tal oli ilmselt lõug nagu kulp ja sellest tuligi nimi. Seesama Kulbesuu laskis pärast 1434. aasta tulekahju lammutada suure osa Oleviste kiriku tornist ja hakkas ehitama uut, seda suurt, mida teame praegu. Ei olnudki vaja meistrit seitsme maa ja mere tagant: Eesti soost kiviraidur sai sellega hakkama. Ta oli ühtaegu arhitekt, töödejuhataja ja ehitustrusti direktor, raiudes ise ka osa vajaminevaid kive. Ehk tõeline Eesti loovisiksus! Selle tõttu, et meil neid Kulbeseid on ikka olnud ja 90% linna kiviraiduritest ja puuseppadest olid eestlased, ei tarvitse meil tagantjärele nii väga koogutada sakslaste ees. Sakslased olid jah ka siin linnas, nende kultuuri mõju on suur, aga nii oli see mujalgi Euroopas. Sakslasi leidus kõigis Läänemere äärsetes maades, aga ka Ungaris ja Rumeenias. Isegi Konstantinoopolis olid saksa käsitööliste tsunftid.

Lubage ka meelde tuletada, et eesti talupoegadel keelati mõõga kandmine alles 1506. aastal. Nii et paarsada aastat tuleb kindlat maha võtta, ja see pärisorjus ei olnud ka totaalne. Sunnismaisus puudutas peremeest ja vanemat perepoega, teised võisid liikuda, kuhu tahtsid. Nii et ärge liialdage sellesinase 700-aastase orjaajaga ja saksa dominandiga.

Millal oli Tallinna õitseaeg?

See oli 15. sajandi teisel poolel ordumeister Wolter von Plettenbergi ajal ja pärast teda kuni 1558. aastani, mil Ivan Julm, selle asemel et Liivimaaga kaubelda, tuli meiega tüli kiskuma. Aga läks nii, et ta sai pasunasse ja tõrjuti Neeva suudmesse. Ma ise oleksin tahtnud elada Tallinnas 16. sajandi esimesel poolel. Aga enne toda 1558. aastat ma oleksin tahtnud küll ära surra, et mitte teha läbi seda õudset sõdade, kannatuste ja katku aega, mis järgnes. Algas Liivimaa 110-aastane sõda ja Tallinn vaesus täielikult. Pärast sõda muidugi midagi ehitati ümber ja moderniseeriti, aga vähe. Kuid peab ütlema, et mõõdukas vaesus on jälle parim konservaator.

See on aidanud meie vanalinna säilitada ja selle tõttu me võime ka öelda, et vanalinn on üks turismimagnet. Kui aga kõik ajad, nii järgnenud Rootsi kui ka Vene aeg oleksid olnud nii rikkad kui Tallinna õitseaeg 15. -16. sajandi vahetusel, siis oleks meil sellest vanast linnast tänaseks järel ainult mõned üksikud ehitised.

Kui palju on aegade jooksul Tallinnas ette tulnud poliitilisi väljakaevamisi, et mõni seltskond saaks ajalugu endale sobivamaks kirjutada?

Pärast II maailmasõda kaevas Nõukogude võim Raekoja platsi, et leida tõendeid muinaseestlaste ja Vana-Vene riigi vahelisest sõprusest. Rahvas nimetas seda pilkavalt Kalevipoja parteipileti otsimiseks. Tol ajal moonutati üldse meelega ajaloolist tõde. Rahvale teatati ju, et Saksa fašistlikud röövvallutajad hävitasid Narva ja pool Tallinna kesklinna. Venelased uskusidki, aga eestlased teadsid, kuidas asi tegelikult oli.

Kas me peaksime lammutama mõne vihatud võõrvõimu Tallinnasse jäetud ehitised?

Rahvuslikku eneseteadvust on aeg-ajalt vaja õhutada, aga see ei tohi tekitada vihkamist teiste vastu. Iga võõrvõim on jätnud meile ka positiivse pärandi. Tartu maanteele Dvigateli töölistele ehitatud torniga maja ja ülejäänud majad selle kõrval, Stockmanni kaubamaja vastas on ju stalinistliku aja märgid ja me oleksime võinud need iseseisvuse taastamise järel õhku lasta. Aga vaadakem asja teisest küljest– see torniga maja on ju omamoodi võluv.

Tallinnas kaevates tuleb alatasa midagi vana ja põnevat mulla alt välja – kas peaksime rajama suisa klaasist kõnniteid, et vanad müürid näha oleks?

No ega liiga äärmuslikuks ei saa muidugi ka minna. Aga mõnedki vanad ehitised, mida enam pole, tuleks näiteks sillutisekividega ära märkida, nagu tehti hiljuti Viru väravate juures. Ka selgitavate tahvlite väljapanekut tuleks kindlasti jätkata, see laiendab inimeste silmaringi. Kõikide endiste linnamüüri väravate juures peaksid olema sellised selgitused eesti, vene ja inglise keeles. Harju värava keldrikäigud, muide, on kõnnitee all olemas.

Teid võib pidada üheks parimaks Tallinna ajaloo tundjaks. Kui palju te selle nimel vaeva näete?

Kunagi võtsin endale ülesande uurida ka kodulinna väärtusi ja selle ajalugu. Püüdsin läbi lugeda kõik, mis oli vanalinna kohta kirjutatud eesti, vene ja saksa keeles. Muidugi on inimese mälumaht liiga väike selleks, et kõik meelde jätta, aga olen teadmisi omandanud ikka tunduvalt üle Harju keskmise. Kui mulle küsimusi esitatakse, siis olen kolmveerandile võimeline kohe vastama. Tunnistan, et mu teadmistel on piir ja nii pooldangi elukestva õppimise mõtet. Ma pean kogu aeg midagi uut muinsuste kohta teada saama. Teisest küljest on mul ka õpetajakompleks, olen nagu vana koolipapa ja tahan oma teadmisi meelsasti jagada. Ent ma pole tüüpiline kunstiajaloolane, olen rohkem kultuuriajaloolane. Mind huvitab ka see, mida inimesed mõtlesid kõike luues. Mis neil seljas oli, mida nad sõid ja mida jõid. Mind huvitab, milline oli eelmistel sajanditel inimeste mentaliteet. Sellepärast ütleksin, et ma olen palju pealiskaudsem kui paljud minu kolleegid, kes spetsialiseeruvad mingile kitsale perioodile või nähtusele. Muidugi, 20. sajand on minu jaoks liiga uus, ma ei tegele sellega küllalt professionaalselt, aga see selleks. Ma vaatan ikka kinnistute omanikke ja majaraamatuid, mille kanded algavad näiteks 1312. aastaga. Ja sealt edasi, ega ma päris 21. sajandisse veel jõudnud ei ole. Minu kaasaeg kestab küll nüüd 75 aastat, aga minu huvide aeg ikka 5000 aastat.

Mida te linnas muudaksite?

Toompea nõlv tuleks ka puhastada – kõik see huumus ja kultuurikihid kuni kaljuni lahti võtta, nagu tehti Ateenas Akropolises. Siis tuleb luua allikatele ja veesoontele äravoolu võimalused ja plombeerida murenenud kaljud. Alles siis tuleks nõlvadele istutada haljastus, mis ei takista häid vaateid. Praegu on puude kaitsjad läinud absurdini välja.

Toompea lossi alla võiks aga rajada välilava, kus saaks korraldada kontserte ja muid üritusi publikule. Teist nii võimsa taustaga kontserdikohta meil ei olegi. Ilusa ilmaga Toompea lossi taustal – see oleks võimas. Muidugi on meil ilusat ilma suhteliselt vähe ja selletõttu peaks suurte kontsertide ja massiürituste jaoks korda tegema linnahalli.

 

Õnnetus pani Kuuskemaa ajalugu uurima

"Sattusin ajalugu õppima õnnetu juhuse tõttu," ütles Kuuskemaa. "Olin kipsis teises, kolmandas ja neljandas klassis, ning kips oli voodi külge seotud. Tahtsin liikuda vähemalt vaimus ja hakkasin palju lugema."

"Käisin esimeses klassis Riisipere koolis," meenutas Kuuskemaa. "Kodu ja kooli vahel oli kruusaauk, kus käisin talvel portfelli peal liugu laskmas. Aga seal keskel oli üks kivihunnik, kuhu põrutasin suure hooga sisse ja sain nii kõva obaduse, et pool tundi oigasin. Läksin longates koju. Esialgu polnud midagi, aga siis hakkas vasak puus valutama. Läksin arsti juurde ja selgus, et mul on luutuberkuloos. Mind pandi kipsi ja pidin olema peaaegu liikumatu. Kipsis olin ka teises, kolmandas ja neljandas klassis, ning kips oli voodi külge seotud. Sain tõsta ainult pead ja käsi. See, et ma ei saanud liikuda, sünnitas trotsi. Tahtsin liikuda vähemalt vaimus, ja hakkasin palju lugema. Ma ei teadnud ju üldse, kas saangi jalule, aga tegin endale maailma avastamise plaani. Kõige suurema tõuke minu vaimsetele huvidele andis ilmselt see liikumatus ja suur lugemine. Seepärast ka ajalugu."

Ülikoolis spetsialiseerus Kuuskemaa kunstiajaloole. "Olin paremini informeeritud kui mõni teine tudeng, sest olin Tallinnas kokku puutunud paljude haritlastega ja suhelnud inimestega, kes olid Hruštšovi ajal Siberist koju pääsenud," rääkis ta. "Ma teadsin, mis oli tegelikult see nn juunipööre ja Gulagi arhipelaag. Jutt, mida Hillar Palamets tol ajal ülikoolis rääkis, oli ikka üsna suur pläma, mis ajas mind iiveldama. Mõtlesin isegi ajaloost loobuda, aga leidsin siis, et tark oleks kunstiajalooga tegelema hakata. Kui uurin gootikat ja barokki, siis ei pea ma tsiteerima marksismi klassikuid ja kompartei kongresside otsuseid. Tavalise ajaloolase jaoks oli see kõik paratamatu. No ja õnnestuski sellest jamast kõrvale põigata."

Laadimine...Laadimine...