JÜRI RATAS: Õlikatastroofi puhul on Eestis sama abitus seisundis kui kümme aastat tagasi

"Kui merel peaks juhtuma samasugune õlileke kui kümme aastat tagasi, siis on Eesti taas sama abitus seisundis nagu toona," lausub Jüri Ratas, kelle sõnul pole Reformierakond midagi ette võtnud reostustõrje parandamiseks, samuti kidub ühistransport. "See, et meie inimesed ei pääse kodust liikuma, et meil pole üleriigiliselt toimivat ühistranspordisüsteemi, on tõsine probleem, tasuta ühistransport võiks olla kogu Eestis."

Pilt: Scanpix

JÜRI RATAS: Õlikatastroofi puhul on Eestis sama abitus seisundis kui kümme aastat tagasi (1)

Ivo Karlep

"Kui merel peaks juhtuma samasugune õlileke kui kümme aastat tagasi, siis on Eesti taas sama abitus seisundis nagu toona," lausub Jüri Ratas, kelle sõnul pole Reformierakond midagi ette võtnud reostustõrje parandamiseks, samuti kidub ühistransport. "See, et meie inimesed ei pääse kodust liikuma, et meil pole üleriigiliselt toimivat ühistranspordisüsteemi, on tõsine probleem, tasuta ühistransport võiks olla kogu Eestis."

Kuidas hinnata tänase valitsuse tegevust – kas Reformierakond ja sotsid pööravad keskkonnale piisavalt tähelepanu?

Tänase kolmikliidu koalitsioonileppes pole pööratud piisavalt tähelepanu keskkonnale. Valitsuse tegevuskava 18. peatükis on küll välja toodud looduskeskkonna ja loodusvarade, keskkonnahariduse ja kohalike kogukondade lõigud, kuid täielikult on puudu linnaliku keskkonna käsitlus. Aga just inimese loodud keskkonnas ilmnevad meie peamised keskkonnaprobleemid ja -mured: õhukvaliteet, müra, heitveepuhastamise ja jäätmekäitluse probleemid, linnahaljastus jm. Täielikult on puudu ka jääkreostuse likvideerimise probleem.

Metsandusele pühendatud sättes ei ole käsitletud metsahalduse uuendamise ja metsanduskultuuri olulise tõstmise vajadust. Koalitsioonileppest ei nähtu, kuidas riik kui meie maavarade peamine omanik kavatseb nende jätkusuutlikku kasutamist korraldada nii, et riik ise saaks sellest maksimaalset võimalikku tulu.

Pärast «Teeme ära» koristustalguid taastuvad isetekkelised stiihilised prügimäed kiiresti. Ilmselt on  praegune jäätmekäitlemise süsteem siiski puudulik,  püüame probleemi lahendada valest otsast, rõhudes  ainult vabatahtlike kampaaniatele.

Isetekkelised stiihilised prügimäed ei sünni eikellegimaale, nende prügilate maal on ka omanik. Meie keskkonnaõiguse kohaselt vastutab omanik oma maa korrashoiu eest. Kahjuks on meie keskkonna järelevalve- ja sunnisüsteem selles osas vägagi ebapiisav. Ühelt poolt aitab siin loomulikult palju kaasa inimeste keskkonnateadlikkuse tõus, samas aga peab ka omanik seisma tema omanduses oleva maa puhtuse eest. Kindlasti vajab jäätmekäitluse korraldus senisest hoopis paremaid lahendeid, seda nii tihe- kui ka hajaasustusega aladel. 

Millised aspektid veel vajaksid keskkonna kaitsmisel suuremat riiklikku tähelepanu?

Eesti on mereriik. Meie mere rannajoon on 3794 kilomeetrit. Merendus üldse, sealhulgas meie sadamad, kauba- ja reisilaevastik ning merekeskkonna seisund vajavad senisest hoopis suuremat riiklikku tähelepanu. Kurvaks näiteks on siin meie õlireostuse seire ja õlipuhastuse võimekus, mis on vaevalt kolmandik vajalikust.

Meie loodusvarade jätkusuutlik kasutamine tähendab ühtlasi ka nende kaitsmist vajalikul moel ja määral.  

Kas meid võib ees oodata mingi keskkonnakatastroof? Võimaliku merereostusega võitlemiseks on tahetud luua fond, millesse teeksid sissemakseid Eesti vetes õli vedavad firmad. Miks sellise õlifondi loomine on jäänud kalevi alla?

See on jäänud kalevi alla, kuna poliitilistel põhjustel ei taheta mitte mingeid lisafonde luua. Meil ei ole viimastel aastatel olnud suurt tankeriõnnetust Läänemerel, aga kui see peaks juhtuma, siis oleme me taas sama abitus seisundis nagu kümmekond aastat tagasigi, mil see teema oli reostuse tõttu  aktuaalne. Õlifond, kuhu siis panustaksid kõik need, kes meie vetes õli veavad, peaks loomulikult olema.

Seda pole soovitud luua, valitsus ega riigikogu pole tahtnud seda teha. Miks?

 Põhjus on Eesti maksusüsteemi peakorraldajas, maksusüsteemi arhitektis, kes on viimased 15 aastat olnud Reformierakond.

Me näeme, et väiksematest kohtadest inimesed lahkuvad. Kaob transport, kaob ka hoolitsetud keskkond, toimub midagi samasugust nagu nõukogude ajal metsistunud linnapuudega. Mida teha?

 Ma arvan, et maakondade sisene transport võiks olla tasuta. Probleem on ainult selles, et meil väga palju polegi enam seda maakonnasisest transporti. Liiga tihti pääseb inimene poodi, postkontorisse, kooli, arsti juurde ainult autoga või jalgsi, jalgrattaga. Aga maal on vahemaad väga pikad. See, et meil pole üleriigiliselt toimivat ühistranspordisüsteemi, on väga valus teema, see on üks dominant regionaalse arengu aspektist võttes, loomulikult peaks seda ühistransporti avalik sektor doteerima. Ja tugevasti doteerima, sest see on üks otsustav küsimus, kas inimene elab maal või ei ela. Kas ta saab kodust liikuma või ei saa.

Millele tuleb transpordi arendamisel rõhku panna – tasuta ühistranspordi eest?

Ma näen väga selgelt, et valitsuse tasandil tuleb hoopis rohkem panna rõhku ühistranspordi korraldamise küsimustele, kui seni on pandud. Kui räägitakse, et Tallinna-Haapsalu-Rohuküla raudtee on suur helesinine unistus, kui me seda unistusena võtame, siis me ei pea imestama, kui ühel päeval on selle raudtee äärest kõik elanikud ära läinud. Pole liikumisvõimalust. Kui Piibe maantee ääres Pillapalus elav inimene ei saa minna Aegviitu, kus asub talle kõige lähem pood, siis see on suur probleem. Piibe maantee ei ole ju väikese liiklusega trass. Inimene saab ainult tee ääres hääletades võimaluse minna kauplusse.

Samasugused lood on Kagu-Eestis, kus ei taheta korda teha raudteed Valga, Võru ja Koidula jaama vahel. Kui me vaatame arenenud Euroopa riike, siis väga sageli tuuakse eeskujuks Saksamaad, kus raudtee töötab nagu kellavärk. Aga ma olen täiesti kindel, et see töötab seal tänu väga suurtele dotatsioonidele. See on arusaadav, nii ta peabki töötama.

Me jõuame siin küsimuseni, miks Eestis nii ei ole – sest eelarve ülesehitus, eelarve struktuur ei kannataks seda välja. Küsimus on selles, et me peame murdma ajast ja arust mõtlemisviisi, mida esindab Reformierakond. Peame muutma oma eelarve koostamise põhimõtteid. Peame muutma ka riigi poliitikat selles suunas, et Eestisse üldse maksumaksjaid jääks, et nad kõik ei läheks ära. Me peame muutma ka ettevõtluspoliitikat. Et ettevõtjatel, kes tegutsevad Tallinnast ja Tartust väljaspool, oleks ka mingi motivatsioon, stiimul luua oma tootmist, oma väikest ettevõtet neist linnadest eemal.

Tallinn pälvis Euroopa puupealinna tiitli, sellega avaldati tunnustust meie pealinna puude eest hoolitsemisele. Kuidas on lood teie arvates kogu Eestis? 

Ennesõjaaegse Eesti ulatuslik kodukaunistus on taasiseseisvunud Eestis jälle head hoogu sisse saamas. Samas ei kadunud kodukaunistamine ka vahepealsetel aastatel, sellele ei pööratud ainult ühiskonna tähelepanu. Igaüks püüdis oma kodu ja koduaia ikkagi ilusaks teha. 
Linnahaljastus, sh Tallinna kõrghaljastus aga suures osas metsistus. Puid ei hooldatud või oli see hooldus väga minimaalne. Nii kasvasidki meie linnapuud päris metsapuudeks. 

Uue hinguse on meie ilupuude hooldusse andnud läinud sajandi lõpp ja selle sajandi algus, mil Eestis hakkas tugevasti arenema arboristide tegevus. Neid asjatundjaid, arboriste, tuleb igati kiita oskusliku puuhoolduse ja võrakujunduse eest. Ja neil on väga lai tööpõld üle kogu Eesti. Tore, et puuhooldajaks saab õppida Eestis, eks seegi ole üks põhjus, miks Tallinna tööd puude hooldamisel on märgatud.

Kuidas hinnata Tallinna edusamme Euroopa rohelise pealinna tiitli poole pürgimisel? Kas on reaalne, et 2018. aastal võiks Tallinn saada Euroopa roheliseks pealinnaks?

Ma loodan, et see on reaalne. Ma muidugi täpselt ei tea, kui suuri jõupingutusi linnas selle nimel praegu tehakse, aga 2018 oleks ka igati sümboolne. Sel aastal on teisigi tähtsündmusi – täitub sada aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ning Eestist saab Euroopa Liidu eesistujamaa. On ju tore, kui sel puhul võõrustab saabuvaid külalisi Euroopa roheline pealinn. Aga kõige olulisem oleks see muidugi tallinlastele, kes väärivad rohelist ja inimsõbralikku elukeskkonda.

Kriteeriume, mida rohelise pealinna tiitli saamiseks tuleb täita, on 12. Kui hetkeseisu hinnata, siis on neid kriteeriume, mille poolest Tallinn võiks juba praegu vastata päris hästi rohelise pealinna tingimustele, aga on ka neid, kus on veel vaja pingutada.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...