Kähmlus riigikogus tõi rahva sekka ütluse "tuupi tegema"

Parempoolne riigikogu liige Artur Tupits lõi 1920ndate lõpus sotsist ministril Johansoni prillid rusikaga puruks, sest talle tundus, et minister kasutab esinduskulusid kahe inimese eest.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Kähmlus riigikogus tõi rahva sekka ütluse "tuupi tegema" (5)

Oliver Õunmaa

Parempoolne riigikogu liige Artur Tupits lõi 1920ndate lõpus sotsist ministril Johansoni prillid rusikaga puruks, sest talle tundus, et minister kasutab esinduskulusid kahe inimese eest.

Paar nädalat tagasi ajasid EKRE liikmed jalahoobiga oma meeleavalduselt minema seal lavale roninud europarlamendi liikme Indrek Tarandi. Säärased kähmused toimusid ka Eesti Vabariigi algusaegadel. Ajalehed trükkisid need mõnuga ära – rahvas pidi ju teadma, millega nende valitud saadikud töö ajal tegelevad.


Eesti Vabariigi algusajal valitses mitmete vasakerakondade vahel tihe konkurents ja ühine maailmavaade ei seganud üksteisega nääklemist. Esimese riigikogu koosseisu ajal, 6. aprillil 1923. aastal ähvardas tööerakondlane Aleksander Weiler sotsialistliku tööliste partei rahvasaadikut Erich Joonast sõnavõtu järel tooliga lüüa.


Kahe ministri raha korraga?


Kümnendi lõpus mängis ilmavaade juba suuremat rolli. 1929. aasta 5. veebruaril tuli riigikogu istungil isikliku avaldusega kõnetooli sotsiaaldemokraadist minister Leopold-Johannes Johanson, keda ärritas kirjatükk parempoolse põllumeeste kogu ajalehes Kaja, mille peatoimetaja oli riigikogulane Artur Tupits. Kaja luges ministrite sõiduraha ning väitis, et Johanson, istudes korraga haridusministri ning töö- ja hoolekandeministri toolil, kulutab seda kahe ministri eest. See tähendas, et mitte 120 000 senti, vaid 240 000 senti aastas. Ja see ei minevat üldse kokku ühe õige sotsiaaldemokraadi põhimõtetega. Johanson vastas, et see on alatu laim, sest tema ametiajal olevat haridusministeeriumis sellest fondist jäänud kasutamata 386 krooni, mis jõudis lisaeelarvega riigikassasse tagasi.


Tupits astus vasturünnakule, väites, et kõik, mis Kaja kirjutanud, vastab täielikult tõele. Ja nii raisati peaaegu terve päev vaidlemisele. Asi ei lõppenud saalis, pärast istungit all garderoobis kiskus seis veel teravamaks. Päevaleht kirjutas sellest nii: "All Riigikogu westibüülis juhtunud ühel ajal riietuma A. Tupits ja minister Johanson. Wiimane, silmates Tupitsat, astunud lähemale ja ütelnud ilma mingi ärewuseta, waid üsna rahulikult: "Härra Tupits, see nüüd teist küll aus ei olnud, mis te täna tegite." Sellele reageerinud A. Tupits samuti rahulikult umbes järgmiselt: "Mis teie kõnelete. Teie seletate, et Teie neid summasid ei wõta, aga miks siis neid nõuate? Kui ei tarwita, siis ärge ka nõudke, waid jätke nõudmine nende hooleks, kes neid summasid peawad otstarbekohaseks. Kui nõuate ja weel wõtnud ei ole, siis wõite võtta, sest see on põhimõtte küsimus. Ärge nõudke summasid, mille tarvitamist õigeks ei pea.""


Ajaleht jätkab, kuidas seepeale suisa kähmluseks läks. "Minister Johanson olnud neist sõnadest nähtavasti puudutatud ja tähendanud: "Noh, igatahes, see ei olnud teist aus, see oli kaabaklus!" Kohe järgnenud ka löök A. Tupitsa poolt. Esimese löögiga ei tabanud ta ministri nägu, kuid teine wiis prillid põrandale, kus need purunesid. Johanson on ka hakanud kätega vehkima ja tahtnud näiliselt vastata löögiga, mille peale riigikoguliige Tiks vahele astunud ja Tupitsa surunud wastu riidenagi. Samal hetkel astunud vahele Riigikogu esimees Karl Einbund, sõnadega: "Mu härrad, olgem rahulikud, ikka rahulikud!" Ministri prillid otsiti maast üles ja sellega oli see vahejuhtum likvideeritud, vähemalt esialgu. Tupits viibinud veel mõne hetke westibüülis ja läinud siis sõpradega minema, kuna Johanson jäänud veel oma sõpradega vestibüüli. Nagu kuulda, lahendatakse asi kohtu teel. Johanson on juba asja andnud  advokaadi kätte, kes praegu kaalub, kas tõsta kaebust avaliku või erasüüdistuse korras."


Solvangud halvasid tööd


Tupits pärast vabandas, et ta ei teadvat isegi, kuidas asi löömiseni läks. Aga rahva seas levis kulutulena ütlus "tupitsat tegema", mis hiljem mugandus väljendiks "tuupi tegema".


Ka solvangud, mis terve riigikogu tööd halvasid, olid Eesti algusaja demokraatiale omased. Ajaleht Esmaspäev kirjeldas 10. novembril 1924. aastal, kuidas nädal riigikogus möödus kuumaksköetud õhkkonnas. "Tegelikku tööd on tehtud wähe," selgitas ajaleht. "Teraw kokkupõrge algas kogupõllumeestest (Põllumeeste kogu liikmetest – toim). Riigikoguliige Karl Ipsberg nimetas rahaministrit, tööerakondlasest Otto Strandmani "laimamise isaks", wiimane sähwas Ipsbergile wastu: "Kaabakas!""


Seepeale algas lärm riigikogu parempoolsete ridades ja põllumeeste kogude rühm lahkus koosolekult. Kaks päeva kestis parempoolsete streik ka komisjonides, kuid juba järgmisel üldkoosolekul läks sõim uuesti lahti. Rahaminister Strandman oli põllumeestekogu ajalehte Kaja mööda minnes "näruseks leheks" nimetanud. "Põllumeestekogu liige Karl Einbund ja tema mõtte osalised olid arwamisel, et sõna "näru" nende kohta käib, mille peale Jaan Hünerson rahaministrit "närude näruks" nimetas," kirjutas Esmaspäev.


Hottentottide parlament


"Suures ägeduses pistis selle järele põllumeestekogude sekretär Martinson terwet Riigikogu sõimama, nimetades meie rahvaesindust "hottentottide parlamendiks"," jätkas leht. "Martinson heideti üheks koosolekuks rahvasaadikute ridadest välja. Kogupõllumehed ei ole sellega nõus, tehti vaheaeg ja hääletati teist korda. Ehk küll Martinson ise, käed püsti, vastu hääletab, otsustab Riigikogu 51 häälega 2l wastu Martinsoni uuesti üheks koosolekuks wälja heita. Selle wastu on ainult kommunistid ja põllumeeste kogude rühm."


Riigikogu toonane esimees Jaan Tõnisson kutsus seepeale  parlamendirühmade esindajad enda juurde ja korraldas pressikonverentsi, et juhtunut siluda. Ka riigivanem Friedrich Akel kutsus rahvasaadikud laupäeva õhtul enda juurde ühise laua taha "mardihanele", millest aga põllumeestekogude rühm ära ütles. Rahaministril oli käimas kaks aukohut: üks Ipsbergiga, teine Himersoniga.


Ajaleht lisas omalt poolt kommentaariks, et selge see, miks sarnases õhkkonnas rahulikult edasi töötada ei saa. "Sellepärast tulewadki juba rahwasaadikute endi ridadest hääled kuuldavale, et praegune Riigikogu laiali peaks minema ja rahwale uute valimistega võimalus antama otsustada, keda ta praegustest meestest tagasi tahab walida, keda mitte. Igatahes tublit tuulutamist oleks siin tarwis," kirjutas Esmaspäev.

 

 

 

Miks küll Laidoner võimu enda kätte ei võta?

 

Vaps olevat materdanud sotsialiste ja juute ning teatanud, et Vabadussõja invaliidi koht on traataia taga, punaste lippude juures.


1934. aasta 20. veebruari Postimees kirjeldas nupus "Maarahwas trambib mustajad maha", kuidas vapside kihutuskoosolek Haaslaval käest ära läks. "Pühapäewal korraldasid wabadussõjalased Haas-lawal kõnekoosoleku," kirjutas leht. "Kõnelejaks oli A. Ostilt, kes algas walimata sõnadega mustamist, Alul materdati sotsialiste ja juute, pärast kindral Laidoneri. Niipea kui noormees mustama hakkas Laidoneri, tõusis saalis müra ja kõnelejat paluti öeldud sõnad tagasi wõtta. Kõneleja ei teinud seda, waid jätkas samas toonis. Müra läks suuremaks ja kõneleja oli sunnitud waheaja tegema. Pärast waheaega oli näitelawale asetatud kindral Laidoneri pilt rahwuslippude wahele. Niipea, kui eesriie üles tõmmati, tõusis saalis tormiline kiiduawaldus Laidonerile. Kõneleja pani Laidoneri süüdistama, miks wiimane ei olewat wõimu oma kätte wõtnud, nagu tehti seda Poolas. Laidoneri aadressil sadas palju mõnitust. Selle peale astus koosolejate seast üles wabadussõja inwaliid, kes awaldas protesti kõneleja sõnade wastu. Kõneleja ütles, et inwaliidi koht olewat traataia taga, punaste lippude juures. Selle järele tõusis püsti ligi saalitäis rahwast ning tekkis üldine rüselemine. Et kokkupõrkeid ära hoida, oli politsei sunnitud koosoleku lõpetama."

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...