Karilaid ja Sults: õigusemõistmise asemel tegeleb kohus prokuratuuri poolt juba langetatud otsuse vormistamisega

Eestis mõistetakse kriminaalkorras süüdi 99% kohtu alla antutest. Kohtu ainus vabaduse on otsustada karistuse raskus, mitte kahtlustatava süülisus, nendivad riigikogulased Jaanus Karilaid ja Märt Sults.

Pilt: Scanpix

Karilaid ja Sults: õigusemõistmise asemel tegeleb kohus prokuratuuri poolt juba langetatud otsuse vormistamisega

Jaanus Karilaid ja Märt Sults, Kesknädal

Eestis mõistetakse kriminaalkorras süüdi 99% kohtu alla antutest. Kohtu ainus vabaduse on otsustada karistuse raskus, mitte kahtlustatava süülisus, nendivad riigikogulased Jaanus Karilaid ja Märt Sults.

Eestis mõistetakse kriminaalkorras süüdi 99% kohtu alla antutest. See näitab ilmekalt, et õigusemõistmise asemel tegeleb kohus prokuratuuri poolt juba langetatud otsuse vormistamisega. Nõukogude aja jäänukitest moonutatud kriminaalmenetlusseadustik on taandanud kohtud kummitempliks, millel ainsa vabadusena jääb otsustada karistuse raskus, mitte kahtlustatava süülisus.

Kui Euroopas räägitakse õigusemõistmisest, siis mõeldakse selle all võistlevat menetlust, kus pärast prokuratuuri esitatud argumentide ning kaitsjate vastuväidete ärakuulamist kohus otsustab, kas süüdistatav on seaduse vastu eksinud või mitte. End kõige demokraatlikumaks postkommunistlikuks riigiks tituleerivas Eestis aga lepitakse olukorraga, kus kahtlustatav on juba enne õigusemõistmise algust süüdi mõistetud. Kriitikat nuripidise õigussüsteemi kohta kostab vaid üksikute advokaatide suust.

Mis siin imestada – suurt võimutäiust omava, aga samas avalikkuse poolt kontrollimatu prokuratuuriga pole soovitav vastuollu minna, sest see võib lõppeda äärmiselt kurvalt. Kasulikum on silmas pidada, et prokuratuuri võimuses on ka kahtlustatav ainsa allkirjaga vabastada või – mis veelgi soodsam – saata kuriteoteade ilma sellega tutvumata prügikasti. Niisuguse privileegi kasutamiseks peab oskama pooli valida ning targu hoiduda õigussüsteemi kriitikast.

Seaduslik tegevus vs kuritegu

Mille alusel liigitatakse prokuratuuris samasisulistest asjadest üks kuriteoks ja teine kõigile seadusesätetele vastavaks tegevuseks?

2009. aastal jagasid reformierakondlased Tallinnas lendlehti, mis kutsusid osalema Sotsiaalministeeriumi korraldatud töömessil. Lendlehel ilutses Reformierakonna logo ja viide partei kodulehele. Ilmselgelt kaaperdati riigiasutuse korraldatud üritus ühe erakonna valimiseelseks reklaamiks. Juhtumi kohta laekus kuriteoteade, ent prokurör Laura Vaik ei näinud siin kuriteo koosseisu.

Ega prokuröri seisukohas olnudki midagi ootamatut. Tegemist oli ju ministeeriumides üldlevinud praktikaga: kõigi ministrite „juhtmed“ võtavad palga küll maksumaksjalt, aga tegutsevad eelkõige oma erakonna huvides.

Õiguskaitseorganid aktsepteerivad sellist tava juba aastaid. Et midagi pole muutunud, kinnitab välisminister Kaljuranna nõunike pühendumine presidendikandidaadi promoürituste korraldamisele – muidugi põhitöö arvelt ja avalikke vahendeid raisates.

2009. aasta juhtumi muudab pikantseks tõik, et toona kuriteoteate prügikasti läkitanud prokurör Vaik algatas mõned aastad hiljem kriminaalasja hoopis kaheldavatel asjaoludel. Nimelt leidis ta, et Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt Valgas korraldatud sõpruskontsertide puhul on tegemist omastamisega. Kuna taoline kahepalgelisus tundus isegi prokuratuurile sobimatuna, taandati Vaik 2015. aasta keskpaiku uurimisest. Ent asjade käiku see ei muutnud. Kui prokuratuur on juba menetluse algatanud ja süüdistuse esitanud, ei jää kohtul üle muud, kui karistus määrata.

Kes on kurjategija?

Nagu nõukaaegsetel „valimistel“, on ka inkvisitsioonilise menetluse puhul vaja saavutada eesmärk 99%-liselt.

Esimese astme kohus kinnitas, et kuna Valga ja Tallinna Kesklinna vahelisest koostööleppest ajendatult korraldas Kesklinna vanem Alar Nääme kaks sõpruskontserti, siis on ta süüdi. Kohtuotsuses tõdeti, et kontsertidel ei tehtud otsest valimispropagandat, ent nende ajastatus ja korraldamise viis viitas soovile Näämet tutvustada ning teha talle kui kandidaadile valimisreklaami.

Eelmistest Riigikogu valimistest on kõigil meeles uljalt Ämari lennuväljal marssiv peaminister, pea kohal undamas NATO hävitajad. Kas Eesti riigi ja NATO vahelise lepingu kasutamine ühe isiku ja erakonna reklaamimiseks on enam aktsepteeritav kui sõpruskontsert väikelinna kultuurikeskuses? Kas kõigil kandidaatidel oleks olnud võimalik NATO relvajõude oma valimiskampaanias kasutada või oli see üksikjuhtum võimu kuritarvitamine? Me ei saanud prokuratuurilt neile küsimustele vastust. Leiti, et tegemist oli üksnes väikese äpardusega, mille kulu maksumaksjale polegi tarvis tuvastada.

Teenusepõhiselt tegutsevast prokuratuurist võib saada tõhus relv poliitiliste vastaste kõrvaldamisel. Me ei hakka siin meenutama Edgar Savisaare saagat või kordama fakte Tallinna Kesklinna vanema kringliostust ja linnaosa sotsiaalkeskuse taidlejate Valka sõidutamisest ajendatud kohtuloost.

Viimaseid näiteid, kus õiguskaitseorganit kasutati vastase poliitilistel eesmärkidel stigmatiseerimiseks, on Nõva vallavanema Deiw Rahumägi kohtu ette viimine sõidupäeviku vale täitmise ja 1700 euro valla raha väidetava kulutamise kaasuses. Äsja Läänemaal alanud protsess väärib tähelepanu, olles järjekordne õpetlik lugu, kuidas pealekaebajate järjekindlus võib omavalitsusametnikust päevapealt kriminaali teha, sest ei maksa arvata, et Rahumägi jääks süüdi mõistmata. Kui juba kohtu all, siis ka võllas!

Vajame debatti

Kõhedust tekitav on mõelda, kes sellise praktika puhul ikkagi on Eestis kurjategijad ja kas hõredalt põhjendatud kohtuasjades süüdimõistmine on demokraatlikule riigile kohane. Kui palju läheb meile maksma süsteem, mis olematute asjade puhul toodab kilode kaupa süüdistusmaterjali, ent samas pole võimeline tuvastama isegi lennujaamale pommiähvarduse tegijat!

Lugeja võib õlgu kehitada: mis see mulle korda läheb; las need, kes hädas, ka võitlevad oma õiguste eest! Aga mine tea, äkki on kellegi sõrm juba teilegi osutanud? Eelmise poliitilise formatsiooni reegleid järgiva süsteemi puhul on igaühel võimalus süüdistus saada.

Et väljuda stalinistliku hirmu õhkkonnast, tuleb tagada prokuratuuri ja kohtute lahusus.

Vajame debatti, kuidas jõuda demokraatliku riigi praktikani, mis aktsepteerib kohtupidamises ka õigeksmõistvaid otsuseid ja et automaatselt raskendava asjaoluna ei käsitleta seda, kui kohtualune keeldub end süüdi tunnistamast.

Laadimine...Laadimine...