KOALITSIOON SILMUSEGA KAELAS: Uue valitsuse majanduskava meenutab eraisiku pankrotti

Koalitsioonilepe näitab, et sotsid loobusid õpetajate palgatõusust ning 800-eurosest miinimumpalga lubadusest. Lisaks on uus kolmikliit lubanud hakata riigivara – tõenäoliselt meie kallist raudteed – taas maha müüma. Majandusinimeste arvates teeb valitsusleppe elluviimine vaesemaks mitte ainult vaeseid, aga ka ettevõtjaid, ja Eesti olukord muutub järjest sarnasemaks eraisiku pankrotiga.

Pilt: Scanpix

KOALITSIOON SILMUSEGA KAELAS: Uue valitsuse majanduskava meenutab eraisiku pankrotti (1)

Koalitsioonilepe näitab, et sotsid loobusid õpetajate palgatõusust ning 800-eurosest miinimumpalga lubadusest. Lisaks on uus kolmikliit lubanud hakata riigivara – tõenäoliselt meie kallist raudteed – taas maha müüma. Majandusinimeste arvates teeb valitsusleppe elluviimine vaesemaks mitte ainult vaeseid, aga ka ettevõtjaid, ja Eesti olukord muutub järjest sarnasemaks eraisiku pankrotiga.

Lubadused olid kahtlemata ilusad. Sotsid lubasid tõsta õpetajate palga 20% riigi keskmisest suuremaks, ja ka seda, et miinimumpalk tõstetakse 800 euroni. Nüüd on sellest järel vaid helesinine unistus.

Valitsuse pakutud miinimumpalga kasv näeks nelja aastaga ette tõusu vaid 37%-lt 45%-le riigi keskmisest, seega tõuseks miinimumpalk igal aastal vaid veidi vähem kui kaks protsenti. Sellise palganumbriga väljarännet ega vaesust ei peata.

Sotsid lubasid muu hulgas ka vaeseid aidata – tõsta toimetulekutoetuse võrdseks elatusmiinimumiga, mis on tänavu 195 eurot. Toimetulekutoetus saab aga olema üksnes 130 eurot ehk kolmandiku võrra väiksem elatusmiinimumist. Tänane koalitsioonilepe ei tõmba meid kuidagi vaesusest välja – palkade tõstmise asemel tahab riik hakata vara maha müüma ja makse tõstma.

 

Kuristik lubaduste ja tegelikkuse vahel

Ettevõtja Jaan Õmblus ütleb pikema tseremoonitsemiseta, et Eesti jätkab liikumist pankrotikursil ja koalitsioonilepingu näol on tegemist lihtsalt katsega fassaadi püsti hoida.

Teisisõnu, hingevaakuval riigieelarvel püütakse riigivara müügi kaudu hinge sees hoida. Väikeettevõtjate eluga peensusteni kursis olev Kersti Kracht aga kurdab, et probleemid kuhjuvad ja raske on koalitsioonilepingu sõnade «analüüsime, jätkame, võtame» tagant lahendusi näha. Kracht ei ole muidugi ainus. Mässu ilminguid leidub isegi valitsuspartei IRL-i leeris.

"Alles hiljuti käis minu juures üks ettevõtja, kes ütles, et ei taha enam ettevõtja olla. Suurtesse jaekettidesse ei saa väiksemad tootjad sisse, võlgnikelt on raske raha kätte saada, ja omakorda pangad ka veel pigistavad,» loetles Kracht teateid tegelikkusest.

Kõige enam ei meeldi Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni presidendile Krachtile aga Reformierakonna sõnade ja tegelikkuse vahe. Näiteks Kristen Michal rääkis justiitsministrina väikeettevõtjatega kohtudes, et õiguskeskkonda tuleb veelgi dekriminaliseerida.

"Tegelikkuses aga teame, mis toimub maksu- ja majanduskuritegevuse vallas. Koalitsioonilepingus on tänaseks täpselt kirjas, mis selles valdkonnas tegemata."

Krachti sõnul on nii mõnigi eelnõu, mida koalitsioonilepingus praegu välja reklaamitakse, juba kaua aega sahtlis hapnenud. Tekib küsimus, miks seda varem inimeste hüvanguks ei kasutatud. Näiteks FIEsid puudutava bürokraatia vähendamise kava olevat Krachti sõnul juba rohkem kui neli aastat vana.

Kracht ütles ka, et Reformierakonna eelmine valimislubadus, 1% võrra tulumaksu alandamine, läks ettevõtjatele kalliks maksma. Vaatamata, et eelmise koalitsioonilepingu sõlmimisel oli justnagu kate olemas, tuli välja, et valitsemisperioodi lõpuks enam ressurssi ei jätkunud ja nii tekkisidki ideed 80 miljoni euro suuruse augu katteks 50% autode käibemaksu pealt kokku hoida ja sund 1000 euroseid arveid deklareerida.

"Ma arvan, et ettevõtjatel on täna õigustatud küsimus, et mis saab, kui sotsiaalmaksu alandatakse 1% võrra? Kas ainsaks karistuseks jääb majutusteenuse käibemaksu tõstmine ja kütuse aktsiisi tõus, või tuleb veel üllatusi? Lubati ju, et maksukoormus ei tõuse!?" küsis Kracht.

Lubaduste ja tegelikkuse vahel pole lihtsalt lõhe, vaid kuristik. Seda tajutakse ka nn võitjate leeris. Väiksemat sorti mäss toimus teatavasti sotside seas, kus rahvasaadik Jevgeni Ossinovski küsis peaminister Taavi Rõivaselt kiuslikult ministrikandidaat Kristen Michali usaldusväärsuse kohta. Kuid vastuhakk oli ka IRL-i leeris.

"Uues koalitsioonilepingus on sõnu "toetus" või «toetama» 42 korral, kuid kust see raha tuleb ja kus on meetmed majanduse arenguks?" küsis juba eelmise, reformi ja sotside valitsuse kohta IRL-i noorte aseesimees, Euroopa Rahvapartei noorteorganisatsiooni (YEPP) asepresident Linda Eichler Postimehe arvamusportaalis, kui eelmine, sotside ja reformi valitsus ametisse astus.. Ajalugu seega kordub. Lisaks majandusekspert Õmblusele osutab ka tema pankrotiohule: "Euroopa tasemel on PIGS riikide stsenaarium veel hästi meeles, aga tundub, et meil on ununenud."

 

Sotsid ja IRL jäävad patuoinasteks

Üsna ilmselt saavad ka parteidistsipliini toel tasalülitatud sotsid ja IRL aru, et meid ees ootavad põhilised muudatused, võrreldes eelmise valitsusega, võib kokku võtta ilma paksu paberipakita ja väga lühidalt.

Need on märkimisväärsed maksutõusud, nagu kütusehinna tõus lisanduva aktsiisi kaudu, ja majutusasutuste käibemaksutõus (9%-lt 20-le). Vastu saadakse lapsetoetuse ning tulumaksuvaba miinimumi marginaalne tõus, mille maksutõusud ja euro kui rahaühiku üldine inflatsioon kohe ära söövad. Rikkamate, ei üksikisikute ega suurfirmade, tulu kallale pole mindud ega kavatsetagi minna.

Kui rahaministri portfell läks Reformi käest IRL-ile ehk Sven Sesterile, serveeriti seda kui reformi suurt järeleandlikkust. Tegelikult peitus selle taga kaine arvestus: IRL saagu kõigi Reformierakonna eestvõttel sisse surutud maksutõusude pahameel enda kraesse, ja hääbugu seejärel rahumeeli juba enne järgmisi kohalikke valimisi.

Muidugi võib tagantjärele öelda, et igasugune koalitsiooni tegemine on erinevate ilmavaadete kompromiss. Rumal, kes kampaaniate roosamannat tõe pähe võtab. Kuid teisalt tekib küsimus, kas erakondade peakontorites ei taheta või ei viitsitagi tegeleda elementaarsegi arvutamisega.

Nii lubasid sotsid, et "tõstame õpetajate palga riigi keskmisest 20% kõrgemaks. Kindlustame lasteaiaõpetajatele kooliõpetajatega võrdse miinimumpalga. Langetame kõrg- ja kutsekoolide õppepraktikat tegelikus töösituatsioonis läbivate õppurite töötasult makstavat sotsiaalmaksu 13% võrra."

Koalitsioonilepingus pole mingist õpetajate palgatõusust muidugi enam juttu. Seal on alles jäänud lubadus seista selle eest, et SKT-st haridusele panustatava summa protsent ega maht riigieelarves ei langeks.

Kõige selle taustal võib mõista, miks reform ja sotsid positsioonid nõnda ümber mängisid, et haridusministri portfell jäi "pistrikust" reformierakondlasele Jürgen Ligile. Too võib öelda, et pole haridustöötajatele midagi lubanud. Ühesõnaga, maksutõusudes on süüdi IRL, sest nende kätega need ellu viiakse, ja õpetajate kehvas seisus jällegi sotsid.

Sotside lubadusest langetada regionaalsete töökohtade loomiseks sotsiaalmaksumäära 33%-lt 30-ni nende töötajate puhul, kelle elu- ja töökoht asuvad väljaspool Harjumaad, jäi lõpuks järele üldine üheprotsendine sotsiaalmaksulangetus. Majandusdoktor Ivar Raig nimetab seda vestluses Pealinnaga "kosmeetikaks".

Riigikogu liige opositsioonist, vabaerakondlane Monika Haukanõmm aga ütleb Pealinnale, et talle jääb arusaamatuks, millisest allikast kavatsetakse protsendine maksulangetus katta, kas aktsiisist: "Ravikindlustusest ei piisa juba täna raviteenuste osutamiseks. Igal aastal teeb haigekassa valusaid otsuseid, sest ravijuhtude rahalist mahtu tuleb vähendada."

Ilmselt kuulub täna veel vaid huumorirubriiki sotside lubadus tagada pensionide pidev tõus kooskõlas palkade ja hindade kasvuga. Sinnasamasse asetub lubadus, et "tõstame nelja aasta jooksul keskmise pensioni 560 euroni. Tagame keskmisele pensionile tulumaksuvabastuse". Loomulikult on unustusehõlmas sotside pakutud astmeline tulumaks, nagu ka suhtluses pankadega nn võtmed-tagasi-poliitika – et kui annad tagatisvara pangale, saad laenust priiks.

Mis puudutab erakondade valimiskampaaniate ühte põhiteemat, alampalga tõstmist, siis siin lubatakse koalitsioonilepingus selleks vaid "ettepanek teha" ehk siis tõsta see nelja aastaga 37%-lt 45%-ni keskmisest palgast. Arvudes väljendatuna see ilmselt ei ületa ka aastate pärast 500 eurot. Aga Eesti võib siin osutuda ka laisa mehe pruudiks, kes jääbki seda ettepanekut ootama.

Kahjuks tuleb küll märkida, et kui arvestada sellesama koalitsiooni lubatud kütuseaktsiisi tõusu ja euro kui rahaühiku üldist inflatsiooni, siis ostujõu tõusu alampalga tõusuga ei kaasne. Eesti unustamist kasinuskoonduslaagrisse on tajunud ametiühingud, kes lubavad võitluslipud kapist välja otsida.

"Meie esmane idee on vaadata Neivelti tõusutempot," märkis ametiühingute juht Peep Peterson. "Aastaks 2018 tahame alampalgaks kindlasti 1000 euro kanti." Tegemist on niisiis hoopis teise suurusjärgu ehk siis kaks korda suurema summaga.

Ametiühingute keskliit soovib seega alustada läbirääkimisi alampalga küsimuses. Kui senini on ametiühingute partneriks olnud vaid tööandjate keskliit, siis seekord loodetakse läbirääkimistesse kaasata ka valitsus.

Peterson ütles lisaks, et Neivelti pakutud idee teostamiseks tuleb teha teatud samme, ja need peavad olema pikad sammud. "Järgmise aasta alampalk peaks olema umbes 40% kõrgem ehk küündima kuskile 550-560 euro kanti. Esimese versioonina tahamegi tööandjatega selle mõtte läbi töötada," ütles Peterson.

Ka majandusdoktor Ivar Raig viitas sarnaselt ametiühingutega, et põhiline häda seisneb rahva edasises vaesumises.

"Kui tõsta aktsiise, siis peaks see käima vaid koos palkade üleüldise tõusu või tõstmisega," ütles Raig Pealinnale. "Eesti elanike sissetulekute tase tuleb viia Euroopa keskmisele lähemale."

 

Läheneme pankrotile

Majandusekspert Jaan Õmbluse arvates läheneb Eesti riik tegelikult pankrotile. Mingeid sisulisi muudatusi, nagu laiem maksureform, uus koalitsioonileping mõistagi ette ei näe. Kuid senised võimalused on end juba ammu ammendanud. «Allakäiguspiraali mööda liikumine ja hädakäigud,» ütles Õmblus uue valitsuse koalitsioonilepingus sisalduva võimaluse kohta erastada seni veel riigile kuuluvaid äriühinguid.

Temaga sama meelt oli EKRE esimees Mart Helme: "Müüakse maha see viimane vara, mis Eesti riigile on veel jäänud ja mis peaks olema hani, mis muneb kuldmune. Nüüd antakse või tapetakse hani ära. Pistetakse ta patta ja kuldmunad jäävad saamata. See on õletuli, mis pikalt ei soojenda."

"Teoreetiliselt võib muidugi kõike erastada ning formuleering, et lähtutakse julgeolekust või majandusest, on piisavalt veniv," lisas majandusekspert Jaan Õmblus Pealinnale.

"Nad tunnistavad sellega ka ise, et häid variante eelarvesse raha leidmiseks enam ei ole,» ütles Õmblus nii riigivara võimaliku müügi kui ka aktsiisitõusu kohta. «Teisalt on nad realistid, sest annavad endale aru, et tulude leidmise poolel haigutab tühjus. Kuid samas ei suuda nad leida ka muud ideed, kui varade müügiga seda auku täita."

Õmblus tõi toimuva iseloomustamiseks näite igapäevaelust: «Kui mõni üksikisik või perekond hakkab pankrotti minema, siis toimub ju sama, mis praegu käib riigi tasandil. Kui inimesel läheb hästi, siis majapidamine areneb, ostetakse lisaks suvila või kolitakse suuremasse korterisse.“

"Kui läheb halvasti, ja satutakse pankrotieelsesse seisundisse, nagu Eesti riik praegu, siis hakatakse aga otsast tükkhaaval oma vara maha müüma. Lühidalt, inimesed teevad enda arust koalitsiooni, aga keegi neist pole sõnastanud mingisugust pikemaajalist visiooni, et kas või ettevõtluski uuesti arenema hakkaks. Nüüd nad siis tunnistavad, et mõistus on otsas ja häid variante enam justnagu polegi."

 

Mida oleks veel müüa?

Kui visiooniks on lisaks aktsiisitõusule riigivara müük, tekib vaid küsimus: mida hinnalist oleks Eestis pärast darvinistliku kapitalismi aastakümneid veel maha müüa? Läheme elektrijaamadega uuele ringile?

Vastuse annab valimiste-eelse aja meenutamine. Nii peeti 7. veebruaril Sauel maakonna ühistransporti käsitlevat debatti. Keskerakondlasena riigikokku kandideerinud Oliver Liidemann mäletab hästi riigikogu liikme Kalle Pallingu väidet, et temale kui liberaalile ei meeldi, et riik Edelaraudteelt sedasi rongiliikluse käest võttis ning reisirongiliiklust AS Eesti Liinirongid kaudu riiklikult korraldama hakkas.

Palling avaldas arvamust, et kõige õigem oleks Elron erakätesse tagasi anda, ning kinnitas täpsustavale küsimusele vastates, et ongi võetud suund Elron aasta pärast maha müüa.

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...