Sageli on kristlikud tavad segunenud kohalike vanade kommetega. Katoliiklikes maades on jõulude lahutamatuks osaks protsessioon, mille käigus kantakse ringi Maarja ja Joosepi kuju, rongkäiguga ühineb tavaliselt palju inimesi ning lõppkokkuvõttes puhkeb valla meeletu rõõmumöll, mis tähistab lunastaja sündi.
Sellega võrreldes on meie kohalikud kombed vägagi askeetlikud.
Aafrika kristlikes maades peetakse jõule samuti külluslikult. Neil langevad pühad kenasti ühte suve kõrghetkega, mistõttu süüakse külluslikku jõulueinet sageli vabas õhus, palmipuud on ehitud kelladega ning tänavad täituvad jõulukooridega. Põneva tava leiab Egiptuse koptidelt, kes tähistavad jõule koos õigeuskliku maailmaga ehk et jõululaupäev on 6. jaanuaril.
Jõuluõhtul peab üks õige kopt minema kirikusse uhiuues riietuses. Kes seda endale lubada ei saa, sel jääb ka kirikus käimata. Sama tähtsad kui kiriklikud kombed on aga ka perekondlikud tavad ning üle ilma on jõulud suur söömispüha. Ka on lahutamatu osa jõulukingid – paljudes maades tuleb jõuluvana ja toob meelepärast kraami. Inglismaal tuleb jõuluvana öösel korstna kaudu ning ka Prantsusmaal panevad lapsed oma sussid jõuluööks kamina ette, kuna hommikuks, oh üllatust, on need täitunud pähklite, kommide ja muu sellisega, millest ükski maiasmokk ära ei ütle.
Komme jõulude ajal end rikkalikult hea ja paremaga kostitada on tegelikult pärit ajast, mil olud olid märksa kehvemad kui praegu, välismaised vürtsid olid heaolu tipp ja rikkuse näitaja. Et jõuluajal paremaid palu lauale saada, pingutati tavalisel ajal püksirihma. Katoliiklastel ja õigeusklikel eelneb jõuludele ka paast, nii et jõuluõhtune priiskamine on enam kui asjakohane. Sageli leiab jõululaualt toiduaineid, mis tegelikult vägagi tavalised, aga neile on pühade puhuks antud pidulikum maitse ja välimus. Näiteks rootslased söövad kartulivorsti ja naudivad, justkui oleks see tehtud parimast saadaolevast lihast.
Rootslased tähistavad valgusepüha
Meie lähinaabrite rootslaste jõulupidustused algavad juba üsna detsembri keskel, 13. detsembril, kui tähistatakse luutsinapäeva. Pere vanim tütar kannab sel päeval peas igihaljast küünaldega pärga ning serveerib hommikusöögi ajal oma perele kohvi ja saiu. Selle rituaaliga mälestatakse Santa Luciat, kes viis maa-alustes tunnelites varjavatele varakristlastele süüa. Et oma teed valgustada, kandis ta peas küünlaid. Luutsinapäeva tähistatakse ka koolides ja mõnedes linnades tänavatelgi, samuti peetakse jõululaata.
Piduliku jõulueine traditsioonid on Rootsis väga kindlad. Nende eine koosneb üheksast käigust, mis kõik on omaette söömaajad. Neil on laual lihapallid ja kartulivorst, eri tüüpi heeringat, külmad lihalõigud, juust, muidugi ka praad, kindlasti käib traditsioonilisele lauale õnne- ehk riisipuder, mille sisse pandud mandel. Kes mandli endale saab, seda ootab ees suur õnn või isegi abiellumine! Janssoni kiusatus ehk kilu-kartulivorm on rootslaste jõululaual au sees. Pärast õhtusööki tuleb jõulupäkapikk Tomte ja toob lastele kinke.
Lätlased sanditavad mardipäevast vastlateni
Lätis on riigipühad nii luteri ja roomakatoliku maailma jõulud kui ka õigeusu pühad uue aasta algul. Läti uskumuse järgi sündis 22. detsembril, talvisel pööripäeval, taas Päikeseneitsi ning tema sünnipäev on pühamast püham.
Kui meie kombestikus käib sanditamine vaid mardi- ja kadripäeval, siis lätlastel algab mardipäevast suur sanditamise periood, mis kestab vastlapäevani, ja kõige aktiivsem on see just jõulude paiku. Sanditajad riietuvad loomadeks või veidrateks tüüpideks ning kõnnivad perest peresse, külast külla ning toovad karja- ja viljaõnne, õnnistust, peletavad eemale kurje vaime…
Toidulaud on lätlastel meie omaga üsna sarnane, ehk vaid väheke viletsam.
Soomlased käivad jõuluõhtul saunas
Soomlased on ehk parim näide, kuidas kristlikud ja ennemuistsed kombed on kootud üheks kirjuks kangaks – kristliku jõuluvana eellane oli viljakusriituseks kohale ilmuv sokk, soome keeles pukki. Sokk oli end ehtinud sarvedega, ta kandis kasetohust maski ja lambanahkset kasukat ning ta ilmus saagi salvesaamise pidustusteks ehk kekri’ks.
Tänapäevastes Soome jõulukommetes tunnevad folklooriuurijad ära kunagise lõikuspeo kombestiku. Näiteks pidi kindlasti linnukesi söötma, et nad suvel aia- ja teravilja rahule jätaksid. Igivana komme on, et jõuluõhtul peab saunas käima. Kristlikku traditsiooni aga näeme kuu aega kestvas pikkujoulu’s – advendinädalad on soomlastele suur pillerkaariaeg, mil ükski soomlane ei lase end kaks korda sööma-jooma paluda.
Igas korralikus Soome peres pannaksegi lauale kartuli-, porgandi- ja kaalikavorm, kesksel kohal troonib suur jõulupraad ehk kinkku – soolatud seakintsu küpsetatakse ja glasuuritakse näiteks sinepiga, maitsestatakse nelgi ja muude vürtsidega. Tänapäeval on jõululaual sageli ka kalkun, mõnel pool aga tummine traditsiooniline pajaroog Karjala praad ehk karjalanpaisti.
Väga vana komme on süüa Põhjamaades levinud leeliskala, mida tehakse kuivatatud tursast, ning putru, mida aastasadu tagasi valmistati kaerast või odrast, tänapäeval aga riisist. Ka on jõululaual lõhet ja heeringat, mõnel pool on pearoaks koguni haug. Magusast pakutakse ploomikisselli, jõulusaiu ja piparkooke.
Venelaste jõululaual pole lihatoite
Ortodokssete venelaste pühad on otseselt seotud jõuludele eelneva paastu, palvetamise ning pühadega saabuva priiskamisega. Samas, meie pilgule ei pruugi idanaabrite jõululaud just väga rikkalik paista. Jõululaual on 12 toitu – 12 apostli auks. Vähem usklkud inimesed pühendavad oma eine aasta 12 kuule. Talvepühade hooaeg algab venelastel vana-aastaõhtuga, 6. jaanuari õhtul tähistatakse Kristuse sündimist ja 13. jaanuaril vana kalendri uut aastat. Jõululaual pole ühtki lihatoitu – kuigi nüüdsel ajal on kombed väheke ka muutunud – ning õhtusöök algab taevas esimese tähe süttides.
Traditsioonilised toidud on seenesupp, küpsetatud kala, puder kutja, millest visatakse esimene lusikatäis lakke. Kui see sinna püsima jääb, tõotab tarele ja perele hea aasta tulla. Süüakse leiba, mille paluke kastetakse esmalt mee ja siis hakitud küüslaugu sisse, et keelelgi tunda korraga nii elu magusust kui ka kibedust.
Suurbritannias kõnnivad serenaadilauljad majast majja, et esitada koduuste taga jõululaule. Need 19. sajandist pärinevad laulud on tänaseni ülipopulaarsed. Jõuluvana hiilib Inglismaal majja enamasti öösel, et täita laste sokid kingitustega.
Hispaanias algavad pidustused 8. detsembril süütu eostamise pidusöögiga. Väikesed poisid esitavad katedraalitreppidel rituaalseid tantse. Hispaania lapsed saavad kingitusi kolmekuningapäeval 6. jaanuaril, 12 päeva pärast jõulupühi. Hispaanias on kombeks panna kingadesse õlgi, mida söövad kolme kuninga kaamelid. Vastutasuks jätavad nad kingadesse kingitusi.
Itaalias jagatakse kingitusi purgis ehk saatuseurnis. Lastele öeldakse, et korstna kaudu tuleb haldjakuninganna ja täidab purgid kingitustega. Kingitusi jagatakse kolmekuningapäeval, mitte jõulude ajal. Itaaliast levisid jõulupühad üle Alpide, kust Saksa maadeavastajad selle tava lõpuks USA-sse viisid.
Prantsusmaal pannakse jõululaupäeval kingad trepile või kamina äärde. Lastele öeldakse, et Jeesuslaps tuleb öösel ja paneb neisse kingitused.
Hollandis pannakse ööl enne Saint Nicholase päeva kingadesse suhkrut ja heina. Saint Nicholase hobune sööb maja juures peatudes heina ja suhkru ära, ning tänutäheks täidab Saint Nicholas kingad maiustuste ja kingitustega.
Rootsis kannab pere vanim tütar 13. detsembril peas igihaljast küünaldega pärga ning serveerib hommikusöögi ajal oma perele kohvi ja saiu. Selle rituaaliga mälestatakse Santa Luciat, kes viis maa-alustes tunnelites varjavatele varakristlastele süüa. Et oma teed valgustada, kandis ta peas küünlaid. Jõuluajal võivad Rootsi lapsed kuulda koputust uksele või leida ärgates kuuse alt kingitused. Nad ei saa teada, kes need kingitused tõi.
Iraagis kogunevad pered süüdatud küünalde ümber ning lapsed loevad jõulujutte. Pärast lugemist süüdatakse okaspõõsastest lõke. Kui okkad põlevad tuhaks, on õnn terveks aastaks tagatud. Kui tuli kustub, hüppab iga inimene kolm korda üle tuha ja soovib midagi. Jõulupäeval õnnistab preester iga inimest puudutusega. Inimene puudutab enda kõrval istuvat inimest, ning see jätkub, kuni igaüks on tundnud nn. rahu puudutust.
Kreekas eelneb jõulusöömaajale 40-päevane paast. Pidusöögil pakutakse kindlasti christopsomot ehk Kristuse leiba. Nendele magusatele pätsidele on vajutatud sümbolid, mis esindavad pere tegevusvaldkonda.
Petlemma tähe auks ei istuta Poolas jõululauda enne, kui esimene täht on taevas süttinud. Jõulusöök on 12-käiguline – igale apostlile oma käik – ning laua ääres on tühi koht võõra või Püha Vaimu jaoks.
Jõulusokk on seotud Soomest pärineva Jõuluvana-legendiga. Saint Nicholas oli legendi järgi heatahtlik piiskop, kes aitas vaeseid lapsi. Ühel päeval leidis väike vaene tüdruk oma kuivama pandud sokist kotitäie kulda. Ta oli kindel, et jõuluvana pani selle sinna.
Mõningates Saksamaa piirkondades jagab kingitusi tüdruk, keda kutsutakse Christkindiks. Ta kannab küünaldega krooni ning toob lastele kingitusi. Tal võib olla kaasas hirmus deemon nimega Hans Tropp. Enne kui Christkind kingituse annab, vehib Hans Tropp lapse nina ees kepiga, hoiatades teda ulakuste eest.
Mõningates Euroopa piirkondades võib kingitusi jagada Saint Nicholase kaaslane rüütel Rupprecht.
Austraalias tähistati jõule jumalateenistuse ja kuninga terviseks joomisega esimest korda 1788. aastal. Tol päeval heideti armu vangidele, kes moodustasid suure osa selle riigi rahvastikust. Michael Dennison, kes varastas naela jahu, sai 200 piitsahoobi asemel 150 piitsahoopi. Tänapäeval kombineerivad austraallased erinevate rahvaste jõulutraditsioone, sest jõulude ajal on maakera kuklapoolel suvi.
Lambakarjuste rõõmu mälestatakse ka Etioopias, kus paljud mehed ja poisid mängivad 7. jaanuaril mängu nimega Ganna.
tõpsustaja
25. dets. 2017 20:57