Külainimesi arsti juurde sõidutav Ants aitab seal, kus bussid juba ammu käigust võetud

Põlvamaa pensionär Ants Väärsi aitab oma autoga haigetel maainimestel arsti juurde pääseda. Kuid ta ei ole ainult "taksojuht", vaid ka abistaja ja seltsiline, kes pikkadel sõitudel inimestega nende rõõme ja muresid jagab. "Kellel on väga head lapselapsed – õpivad ülikoolis parimatele hinnetele. Kellel on pätiks läinud. Kellel modelliks läinud." Ent Antsu sõnul on rahapuudus see, mis inimesi praegu kõige enam muretsema paneb.

Pilt: Albert Truuväärt

Külainimesi arsti juurde sõidutav Ants aitab seal, kus bussid juba ammu käigust võetud (4)

Sirje Rattus

Põlvamaa pensionär Ants Väärsi aitab oma autoga haigetel maainimestel arsti juurde pääseda. Kuid ta ei ole ainult "taksojuht", vaid ka abistaja ja seltsiline, kes pikkadel sõitudel inimestega nende rõõme ja muresid jagab. "Kellel on väga head lapselapsed – õpivad ülikoolis parimatele hinnetele. Kellel on pätiks läinud. Kellel modelliks läinud." Ent Antsu sõnul on rahapuudus see, mis inimesi praegu kõige enam muretsema paneb.

"Olen praegu Tartu haigla ees, võtan kohe ühe inimese peale ja viin ta arsti juurde, siis saan pikemalt rääkida," ütleb Eesti tuntuim "taksojuht" Ants Väärsi, kui talle helistan. Selleks päevaks on mehel läbitud juba üle 200 kilomeetri. "Ühe kliendiga käisin Võrus, ühega Põlvas ja nüüd olen Tartus."

Ants on tuntuks saanud sellega, et sõidutab abivajajaid – haigeid ja eakaid – tohtri juurde. Või kirikusse või surnuaeda. Ta teeb seda heast tahtest, minimaalse tasu eest. "Minu tasu on see, et saan head teha," naerab ta.

Sõnapidaja mees

Antsu tuntakse üle Eesti, sest mees ei tee tiire ainult kodukandis Põlvamaal, vaid satub üht või teist hädalist transportides vahel ka Haapsallu või koguni Tallinna. Antsul on kaks autot, millega ta abivajajaid sõidutab, mõlemad tema enda soetatud, kuid juba väsinuvõitu. Üks on aastaid näinud Chrysler peene atribuutikaga – selle reisijapoolne esiiste käib puldile vajutades sisse ja välja, et liikumisprobleemiga vanakesed saaksid mugavamalt autosse. Teise, oma ametipäevad äraelanud kiirabiauto ostis Ants paar aastat tagasi Tartu kiirabilt. Aga ka see auto jukerdab ning alles mõned päevad tagasi jättis mehe koos abivajajatega tee peale.

"Eelmisel esmaspäeval tuli Ants meile järele, et meid Põlva haiglasse taastusravisse viia, aga ühel hetkel auto lihtsalt ütles üles," kirjeldab üks Antsu püsikliente, Milvi Kraus hiljutist vahejuhtumit. "Õnneks ei olnud me kodust kaugel ja saime teise auto slepis koju tagasi."

Olukord oli keeruline seetõttu, et Milvi tütar Pille on voodihaige, teda tavalisse autosse ei pane. Pere elab Kuusalus ning Põlvasse sõiduks spetsiaalset transporti leida on sama hästi kui võimatu. Ainult Ants ongi.

Vaatamata äpardusele autoga ei jätnud Ants ema ja tütart hätta. "Ta ütles: "Mina pidin teid ära viima ja mina teile ka transpordi korraldan. Kui olen midagi lubanud, siis oma lubadust ma pean." Ja pidaski – organiseeris meile Tartust kiirabi järele, nii et jõudsime haiglasse ikkagi lubatud päeval, kuigi alles öö hakul," räägib Milvi. "Ma ei tea ühtegi nii täpset ja sõnapidajat meest."

"Ma ei ole kedagi hätta jätnud," kinnitab Ants, lisades oma hea sõna Kiisa autotöökoja meeste aadressil, kes pühade ajal talle auto koju ära tõid.

Ants teeb oma tööd täie pühendumusega, kuid nagu juba öeldud, autod on vanad ja kipuvad alt vedama. Antsu sõnul on ette tulnud neidki olukordi, kus mõlemad autod on paranduses ja ta peab kolmanda, isiklikeks sõitudeks mõeldud masina garaažist välja ajama, et abivajajad abita ei jääks. Juba mõnda aega on käimas kampaania "Aita Antsul aidata", millega kogutakse raha uue invatranspordiks sobiva auto ostuks.

Antsul on sobiv mudel juba valmis vaadatud, selline, millega saab transportida lamavat, ratastoolis ja raske liikumispuudega inimest. Kuid välja osta seda veel ei saa, sest auto pole odav – 40 000 eurot. Kampaaniaga on kogutud ligi pool vajaminevast summast. Aitajad on olnud enamasti tavalised inimesed, seevastu ettevõtted on heast algatusest mööda vaadanud. "Arvutasin ükskord välja, et kui iga firma annetaks ühe euro, siis ma võiks hommepäev autole järele sõita," mainib Ants.

Aitavad need, kel endal kõige vähem

Kampaania eestvedaja Monika Kuzmina on toetuspalvega pöördunud ka kohalike omavalitsuste poole ning Tallinn otsustas head algatust omalt poolt 1000 euroga toetada. "Oleme väga õnnelikud, et Tallinn meie head algatust toetab," ütleb Kuzmina. "Me ju kirjutasime kirjad toetuspalvega kõigisse Eesti omavalitsustesse, aga suurema summaga, tuhande euroga, on seni aidanud ainult kaks – Põlva vald ja Tallinn."

Kuzmina sõnul on toetust küsitud ka riigikogu liikmetelt, kuid 101 rahvasaadikust reageeris üleskutsele vaid kolm. "Eks see näitab suhtumist," tõdeb Kuzmina. "Tean inimesi, kes oma miinimumpalgast annetavad iga kuu kümme eurot, aga poliitikud ei pea seda oluliseks." Ka riik ei ole veel sentigi andnud.

Antsu meelest on Eesti inimesed üldiselt lahked ja head ning toetusi on kogunenud igast kandist üle kogu riigi. "On inimesi, kes annetanud isegi 500 või 400 eurot," selgitab mees. "Üks vanapaar andis mulle ümbriku, vanamemm ütles: "Sina käid ja aitad inimesi. Oled aidanud mind ja minu meest. Me tahaks ka aidata, aga muudmoodi ei oska kui rahaga." Kui ümbriku sain, siis mõtlesin, et küllap on seal sada eurot. Aga nad olid pannud 400. Sellised asjad liigutavad südamepõhjani."

Kõige eakam annetaja ja ühtlasi Antsu kõige vanem klient on 102-aastane vanamemm, kes uue auto toetamiseks sada eurot välja käis. "Ütlesin, et selle eest sõidutan teda tasuta, kuni elupäevi jätkub," mainib Ants. "Nüüd ta just oli gripis, viisin purgi marineeritud kala. Küsis: "Mis sa nii vähe tõid?!". Arsti vahet ei ole ma pidanud selle sitke memmega kordagi sõitma, küll aga tihti kirikusse. Tal on lihtsalt nii kõva tahe, et ei jää haigusega vinduma. Ütleb, et joob õnnistatud vett ja saab tervemaks."

Jätab lastele kommiraha

"Väga paljud vanakesed oleksid väga hädas, kui mind ei oleks," tõdeb Ants. "Paljudel elavad lapsed kaugel, kellel Tallinnas, kellel koguni Soomes, ja nad ei saa käia haiget emakest arstide vahet sõidutamas."

Antsu sõnul on ta teisi aidates aidanud ka iseennast, sest olles läbi põdenud mitu ülirasket haigust, teab ta, mida tähendab olla abivajaja rollis. "Olen ise olnud väga haige, mõned aastad tagasi ajuinfarkti järel kaks kuud ratastoolis, ka vähki põdenud – see on mul kusagil sees praegugi –, aga pärast seda, kui olen hakanud abivajajaid aitama, on mu tervis ülesmäge läinud," selgitab mees. "Vahel inimesed küsivad, et kust ma selle iseloomu võtan. Aga tahtejõu ja positiivse mõtlemisega suudab inimene imesid korda saata."

Ants tõdeb, et elu maal on üsna armetu. "Mõne palk on 300 ja natuke peale, mõni ei saa kahtsadatki kätte," räägib ta. "Ükskord tuli lapseootel naine, küsis, kas saan ta paarikümne kilomeetri kaugusele koju ära viia, tal viis last kodus ootavad. Mees oli jalga lasknud. Kui ukse ette sõitsin, tormasid lapsed vastu: "Ema, kas jäätist tõid? Kas kommi tõid?" "Ei, lapsed, mul ei olnud raha." Ütlesin siis, et mina sinu käest kopikat ei võta, osta parem lastele kommi. Selline on elu maal."

Ka sotsiaaltöötaja eest

Ants on kättesaadav 24 tundi ööpäevas. "Olen viis korda käinud öösel Tartus EMO-s inimesel järel," ütleb ta. "Päeval viisin, ööseks sai tervis enam-vähem joonde, ja siis peab inimene ära minema. Aga kuidas?"

Üheks suuremaks riigipoolseks korraldamatuseks peabki mees seda, et kiirabi viib haiged küll haiglasse, aga tagasi tuua pole lubatud, kuigi paljud pole omal jalal koju naasmiseks võimelised. Vahel on mees tunde arsti või operatsioonitoa ukse taga oodanud, et haige inimene koju tagasi transportida. Kõige pikem ooteaeg oli lausa üheksa tundi.

Mees räägib, et ta ei ole ainult "taksojuht", vaid ka saatja ja abistaja. "Vahel annan ka nõu, kuidas toetusi taotleda. Põlva vallavalitsus on väga rahul – ütleb, et teen ka pool sotsiaaltöötaja tööd ära, vean süüa ja räägin inimestega."

Otsad, mida iga päev sõita tuleb, on tihti parasjagu pikad ning selle aja jooksul jõuavad kunded südant puistata küll. "Kellel on väga head lapselapsed – õpivad ülikoolis parimatele hinnetele. Kellel on pätiks, kellel modelliks läinud."

Soomes hoopis teisiti

Ent ikkagi jõuab Ants raha teema juurde tagasi – tema sõnul on rahapuudus see, mis inimesi praegu kõige enam muserdab. "Käisin Soomes vaatamas, kuidas seal asi toimib – hoopis teine kvaliteet," tunnistab ta. "Seal on riigi toetus taga, haige inimene ei pea muretsema, kuidas arsti juurde pääseb, teda veetakse tasuta. Meil on ainult paar suuremat linna – Tartu, Tallinn ja Pärnu –, kus invatransporti pakutakse."

Nagu öeldud, sõidutab Ants inimesi südameheadusest, mitte kasu eesmärgil, tema "takso" kilomeetrihinnaks on 40 senti. "Palka ma oma töö eest ei saa, elan 343-eurose pensioni peal. Kogu tulu, mis sõidu pealt tuleb, läheb tagasi kütte ja autoremondi peale," selgitab mees. "Ja ikkagi leidub kadedaid. Mõned inimesed õelutsevad, et mis ta teiste käest raha nuiab, ostku oma raha eest. Aga mida nemad on teinud? Keda aidanud? Selja taga rääkima on kõik mehed. Mina tunnen end igal juhul vajalikuna. Ja minugi elu läheb paremaks."

Ants on hädalisi aidanud praeguseks kolm ja pool aastat ja sõidutanud kokku ligi tuhandet inimest. Paljusid neist mitmeid ja mitmeid kordi.

 

KA SINA SAAD AIDATA:

Võimaluseks Antsu selles tegevuses toetada on annetamine avatud fondidesse: helistades telefonil 900 6677 annetad kümme eurot, OÜ Antsu Takso arveldusarvele EE611010220241726227 saab annetada enda jaoks sobiva summa.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...