Lennart Meri allkiri tõi tagasi 50 aastat Saksamaal peitunud Tallinna arhiivi

Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika ning Lennart Meri allkiri lubasid ajaloolasel Raimo Pullatil kõigest aasta enne Eesti iseseisvumist Saksamaalt tagasi tuua 187 meetrit Tallinna haruldasi ajalooürikuid.

Pilt: Scanpix
Ajalugu

Lennart Meri allkiri tõi tagasi 50 aastat Saksamaal peitunud Tallinna arhiivi (1)

Ivo Karlep

Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika ning Lennart Meri allkiri lubasid ajaloolasel Raimo Pullatil kõigest aasta enne Eesti iseseisvumist Saksamaalt tagasi tuua 187 meetrit Tallinna haruldasi ajalooürikuid.

Hiljuti poelettidele jõudnud raamat "Tallinna arhiivi tagasitoomisest Saksamaalt" on ajaloolase Raimo Pullati isikliku pihtimusena mõjuv meenutus pikast saagast, millega Tallinn oma sõja ajal ära veetud ajaloolise arhiivi tagasi sai. Autor tegi ajaloolise ülekohtu heastamisest oma südameasja.


Saksa võimud olid enne evakueerumist deporteerinud kaks kolmandikku Tallinna linnaarhiivi materjalidest Saksamaale. See tegi meie kodulinna ajaloo uurimise väga raskeks just meie oma ajaloolastele, kel polnud võimalik minna Lääne-Saksamaal asunud arhiivi.


Pullati elutöö


"Meie säilikute kurb saatus masendas mind. Ma ei suutnud vabaneda mõttest, et see asi on vaja ära klaarida ja mina tallinlasena pean jõudumööda kaasa aitama, et sünnilinna arhiiv antaks tagasi," ütleb Pullat. "Kinnisidee Tallinna linnaarhiiv tagasi tuua tiksus mul pidevalt peas. Punakotkad olid hävitanud mu kodu ja natsid viinud ära suure osa sünnilinna ajaloost. Keegi pidi võtma selle asja vedamise enda peale, kuid kõik olid nii passiivsed ja sageli ükskõiksed. Keegi ei lootnudki, et see on üldse võimalik."


1944. aasta 9. märtsi õhurünnakus põlesid Rüütli 8/10 asunud arhiivihooned koos seal hoitud materjalidega maha. Osa väärtuslikke arhivaale säilis aga Eesti Riigipangas. "Okupeeritud idaalade riigiministri, Tallinna reaalgümnaasiumi vilistlase Alfred Rosenbergi korraldusel sai teoks säilinud materjali vägivaldne deporteerimine. Tõsi küll, vormistati isegi akt, mille lõpus seisis: "Dokumendid tagastatakse Tallinnale mitte hiljem kui pärast käesoleva sõja lõppu ning lülitatakse jälle Tallinna linnaarhiivi koosseisu"."


Kadus kaks kolmandikku väärtusi


Käsk nägi ette viia Saksamaale kõik Tallinna arhiivi ajaloolised dokumendid kuni 1870. aasta linnaseaduseni. Ära viidi 187 jooksvat meetrit ehk 171 kasti arhiivimaterjale, kokku ligi 1700 ürikut ehk kaks kolmandikku Tallinna arhiivist. Saksamaale viidi kõik 16.-19. sajandini tehtud raeprotokollid, 2/3 aktide seriaale, arveraamatuid, 90% kaupmeeste raamatutest, kirjavahetus teiste linnade ja valitsustega, sealhulgas Hansa, Rootsi, Taani ja Soome ajalugu puudutavad materjalid, 2/3 testamente ja varandusinventuure, Suurgildi, Toomgildi ning Kanuti gildi, vaeslaste kohtu ning jumala- ja viljalaeka dokumentatsioon, samuti linnakassa, Mustpeade vennaskonna ja muud materjalid. "Ja seda tehti vaatamata arhiivi juhataja Rudolf Kenkmaa ja abijuhataja Epp Siimo korduvale protestile," nendib Pullat. "Eestlaste vastuseisu ei võetud kuulda."


Selgub, et Epp Siimo peitis eluga riskides "päästjate" eest kuus kasti arhivaale Toompeale riigi keskarhiivi keldrisse. Neis kastides olid viis käsikirjalist Lübecki õiguse koodeksit, vanimat  eestikeelset teksti sisaldava trükise, nn Wanradti ja Koelli katekismuse fragmendid, pastor Georg Mülleri eestikeelsed jutlused aastaist 1600-1606 jm väärtuslikku.


Pullat ei ole nõus Saksamaa endise suursaadiku Henning von Wistinghauseni seisukohaga, et natsid päästsid Tallinna arhiivi. "Sellise hinnangu puhul on vast päästjaid liiga palju. Eestlased päästsid ja natsid päästsid," leiab ta. "Eesti ajaloolased ei saanud ligi pool sajandit oma pealinna ajaloo allikaid kasutada. Ükski mõistlik eesti ajaloolane poleks saanud sellise plaaniga leppida. Ärgem unustagem, et palumata abi on ülekohus ja kallaletung."


Sakslaste korralikkus päästis


Õnneks aga ei saanud sakslased loobuda oma kuulsast korralikkusest. Tallinnast minema veetud ajaloo-ürikud olid Göttingenis asuvas hoidlas vanas toredas villas kenasti arvele võetud ja säilitatud. Kuna Saksa Liitvabariik ei soovinud anda arhiivi Nõukogude Eestile, tuli linnaarhiivi tagasi saamiseks otsida sobivat lahendust. Kaaluda võis vana hansalinna Lübecki Moskvas asuvat ja Tallinna arhiivide vahetamist. Lübeck oli väga huvitatud oma arhiivi tagasisaamisest ning seetõttu nõustus võtma enda peale kohustuse jäädvustada Moskvas tasuta mikrofilmile seal asuvaid hansaarhiivide toimikuid ja andma neid teadustööks kasutada. See idee siiski ei realiseerunud. Ei õnnestunud vahetada ka Bremeni ja Tallinna arhiive. Bonni ametlik seisukoht oli, et Tallinna arhivaalide äraviimine leidis aset Saksa sõjaväevõimude ja Tallinna linnavõimude ametliku kokkuleppe alusel. NSV Liidu tähtsate meeste ega Tallinna tollase juhtkonna palved Saksa võimudele ei andnud endiselt mingit tulemust.


Asi hakkas liikuma tänu Gorbatšovi uutmispoliitikale ja Eesti iseseisvusvõitlusele. Üks kivi kaalukausil oli kiri Saksamaa Liitvabariigi presidendile Richard von Weizsäckerile 1987. aasta suvel. Lisaks ENSV teaduste akadeemia presidendi Karl Rebase ja Tallinna linnapea Harri Lume ning Pullati enda allkirjale otsiti veel üht mõjukat Eesti kultuuritegelast, kes alla kirjutaks.


Uutmine tõi pöörde


Pullat meenutab, et selle kirja päästis oma allkirjaga just  tema ülikoolikaaslane  ja  hilisem kolleeg vanas raadiomajas Lennart Meri. "Mul oli suur probleem, et leida rahvusvaheliselt tuntud Eesti kultuuritegelane, kes oleks nõus alla kirjutama. Äkki tuli mul mõte helistada Lennartile koju," meenutab Pullat. "Lennart reageeris välgukiirusel. Ta ütles, et mine palun võta Araratist pudel head konjakit ja tule kohe Nõmmele. Võtsin takso ja poole tunni pärast olin kohal. Istusime aias kohvilauda. Võtsime paar pitsi ja asusime asja kallale. Lennart jäi mu kirjaga liidupresidendile rahule ja kirjutas kohe alla."


Ilmselt oli jää hakanud liikuma. Kui liidukantsler Helmut Kohl aasta hiljem Moskvat külastas, lülitati Tallinna arhiivi tagasi saamine ka selle kohtumise päevakorda. "Madalamal tasemel pingutused poleks ilmselt edu toonud," nendib Pullat. Gorbatšovi visiidil Bonni  13. juunil 1989. aastal leidiski aset arhiivi tagastamise lõplik allkirjastamine. Arhiiv pidi Tallinna poole suuna võtma  nii kiiresti kui võimalik, aga mitte hiljem kui oktoobris 1990. Saksamaa sai selle kokkuleppe tulemusel tagasi hansalinnade Bremeni, Hamburgi ja Lübecki arhiivid. Kuna see vahetuskaup oli sakslastele igati kasulik, siis kahtlevadki paljud, kas nüüd enam oleks ainult Tallinna arhiivi kättesaamine võimalik.

---------

Saksa autojuhid ähvardasid veokitel otsa ringi keerata

Saksa autojuhid ähvardasid Tallinna arhiivi Saksamaale tagasi viia, kui Nõukogude julgeolek oma Volgadele vilkureid peale ei pane.

Päris libedalt ei läinud ka varade transportimine Tallinna. Enne kui Müncheni suure transpordifirma Interden veoauto 11 tonni lastiga 7. oktoobri öösel 1990. aastal  oma väärtusliku koormaga Tallinna Tolli tänavale jõudis, pidi ta läbima pika tee Koblenzist läbi Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti. Tol ajal oli veel Nõukogude Liit oma piiridega. Saksa politsei saatis masinat kuni Poola piirini. Sealt edasi jätkus teekond Poola politsei kaitse all. Varsssavis pandi kogu trass ülejäänud liiklusele kinni. Kui auto jõudis Brestis Nõukogude Liidu piirile, algasid hädad. Tellitud julgeolekuauto polnud piirile veel jõudnud. Aga kell 22 pandi piir kinni. Moskvast sai kohalik piirivalveohvitser loa, et transpordiauto ja kaks saatvat masinat, kus asus ka "Aktuaalse kaamera" võttegrupp, tohivad peatuda ja isegi ööbida piiritsoonis. Hommikul kell 5 jõudis kohale relvastatud kaitsemeeskond Volgaga, aga nad olid unustanud autovilkuri maha. Saksa autojuhid keeldusid ilma vilkurita edasi sõitmast ja ähvardasid minna tagasi Koblenzi. Tollal olid ju maanteed väga ohtlikud. Lõpuks saadi vilkur kusagilt laenuks ja sõit võis jätkuda.


10. oktoobril 1990 anti ka Moskvas asunud Bremeni, Hamburgi ja Lübecki arhiivid sakslastele üle. Arhiivi hindamatut väärtust kinnitab veel tõsiasi, et Saksamaa liiduarhiiv kopeeris kogu deporteeritud materjali ja ka osa Tallinna jäänud arhivaalidest.


"Nüüd on ajalooline arhiiv  juba pikemat aega Tallinnas ning selle viljad pole lasknud end kaua oodata," nendib Pullat. "Meie noorema põlve ajaloolased on nende materjalide põhjal hoolega tõmbamas vana hansalinna ja kogu Eesti möödanikku selgemasse fookusesse."


Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa on öelnud, et isegi siis, kui Raimo Pullat poleks peale selle, et tabas õige hetke arhiivi tagasi saamiseks, üldse mitte midagi muud teinud, oleks sellestki juba küll, et talle igavesti tänulik olla.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...