"Castro trotsis korraga neokolonialismi, maffiat, kapitalismi, maailma suurimat supervõimu, rassistlikku LAV-i, Lõuna-Ameerika äärmusparempoolseid diktaatoreid ja postmodernismi. Isegi vähki," rääkis Oudekki Loone.

Keskerakonda kuuluva riigikogu liikme Oudekki Loone sõnul tekitas reedel 90-aastaselt surnud Kuuba endine riigipea Fidel Castrol vägagi vastandlikke emotsioone, tema vihkajad ei suutnud seejuures taluda revolutsioonijuhi jäämist igaveseks võitjaks.

“Vähe on inimesi, keda vaenlased oleksid nii palju vihanud kui Fidel Castrot: šampanjakorgid, mis juba praegu lendavad õhku Langley’st Miamini, märgivad elukutseliste antikommunistide, mafioosode ja lihtsalt kapitalikummardajate 60-aastase frustratsiooni ventileerumist. Kõik need inimesed ei suutnud kunagi taluda Castro ideid ja tema eeskuju,” ütles Loone BNS-ile. “Kuid eeskätt ei suudetud taluda seda, et Castro jäi alati võitjaks – ja seda vaatamata 11 USA presidendi jõupingutustele. Castro trotsis korraga neokolonialismi, maffiat, kapitalismi, maailma suurimat supervõimu, rassistlikku LAV-i, Lõuna-Ameerika äärmusparempoolseid diktaatoreid ja postmodernismi. Isegi vähki. Ja ta võitis alati.”

“El comandante Fidel Castro Ruz oli ja jääb plahvatuslikuks poliitiliseks kujuks,” rääkis Loone. “Revolutsioonijuhi sümbol, reaalsotsialismi kehastus – just sellepärast oli ta igal kontinendil tohutute inimhulkade poolt armastatud, kuid just samal põhjusel ka kõikjal jälestatud kõigi nende poolt, kes kardavad revolutsiooni ja põlgavad sotsialismi.”

“Fidel Castro suri eile [reedel] paraku ilmavaatelise järglaseta. Tema armastatud Hugo Chavez kaotas võitluse vähiga ning teistel tänastel sotsialistlikel liidritel ei ole seda karismat ja jõudu, et enda õlule võtta see hiiglaslik koorem, mille Castro on maha jätnud,” märkis Loone. “Kuid võib-olla see on lihtsalt meie aja märk. Täna ei leidu ühte liidrit, küll aga leiduvad miljonid inimesed, kes üheskoos võtavad Castro jäetud koorma oma õlgadele.”

Loone sõnul ei olegi aga ilmtingimata enam tarvis ühte liidrit – isikut, kelles manifesteeruks hüüdlause “teistsugune maailm on võimalik” –, sest inimeste paljusus viib Castro ideoloogilist pärandit edasi uute eesmärkide ja uute horisontide poole. Loone sõnul on miljoneid inimesi, kes suudavad seda raskust ühiselt kanda ja Castrost maha jäänud ideoloogilisi põhimõtteid edasi viia.

“Mõned teevad seda ka teadmatult, kuid see on omaette jõud: ideed, mis kinnitavad kanda märkamatult, on kõige tugevamad,” selgitas Loone. “Just see tagajärg ongi ilmselt Fidel Castro ja tema võitluskaaslase Ernesto Guevara viimane ja kõige suurem võit. Ja just sellepärast on täna kohane Fidel Castroga hüvasti jättes kasutada 20. sajandi kõige tugevamat poliitilist hüüdlauset “¡Hasta la Victoria! Siempre”.”

Loone hinnangul on Castro ideoloogiline pärand hästi jäädvustatud koos Ignacio Ramoneti 2008. aastal kirjutatud raamatus “Minu elu: kõneldud autobiograafia”, mis keskendub paljuski just nendele põhjustele, miks üha enam inimesi protesteerib eliidi vastu, miks seistakse globaalse kapitalismi vastu ja miks klassikonflikt ei kõla enam anakronismina – ei siseriiklikus ega rahvusvahelises poliitikas.