Maria Jufereva-Skuratovski: koolikiusamine nõuab rohkem tähelepanu

Pärast seda, kui olin vastse riigikogu liikmena loonud kiusamisvaba kooli toetusrühma, kuulsin ma kahte erinevat arvamust.

Pilt: Ilja Matusihis

Maria Jufereva-Skuratovski: koolikiusamine nõuab rohkem tähelepanu

Maria Jufereva-Skuratovski

Pärast seda, kui olin vastse riigikogu liikmena loonud kiusamisvaba kooli toetusrühma, kuulsin ma kahte erinevat arvamust.

Esimene – jah, tegemist on vajaliku ja olulise küsimusega, kuna kiusamine on Eesti koolides endiselt väga suur probleem. Teine – arvatakse, et teema on pastakast välja imetud - koolikiusamist on alati olnud ja on tulevikuski, mistõttu pole mõtet selle vastu võidelda. Viimane traagiline juhtum Sillamäel näitas, et sellesse tuleb suhtuda tõsiselt.

Esiteks on positiivne, et aina enam koolide ja lasteaedade juhte näevad vajalikkust koolikiusamise vähendamiseks rakendada teadus- ja tõenduspõhiseid programme.

Näiteks 2018. aastal kasutasid nimetatud programme 60% üldhariduskoolidest ja 80% koolieelsetest lasteasutustest. Haridus- ja Teadusministeerium on võtnud eesmärgiks, et aastaks 2021, oleksid need numbrid vastavalt 85%  ja 95% ning see on ka kahtlemata õige suund. Selleks, et neid probleeme ennetada ning lahendada on tähtis, et iga kool ja lasteaed oleks sellesse protsessi kaasatud. Selge on see, et antud valdkonnas kärpida ei tohi. Arvestades, et uuringud kinnitavad – nendes koolides, kus on rakendatud kooli kiusamisvastaseid programme, on vähem vägivaldseid juhtumeid ning nendega osatakse paremini tegeleda.

Olukorra tõsidust on mõistnud ka valitsus ning 2019. aastaks on koolikiusamise vastase programmi rahastust varasemalt 367 000 eurolt suurendatud 517 000 euroni, et programmide levik haridusasutustesse jätkuks kiiremas tempos. Paraku on juba praegu selge, et nendest vahenditest kõikide koolide kaasamiseks ei piisa. 

Eestis on kasutusel küll mitmeid abistavaid programme, aga mitte kõik koolidirektorid ja õpetajad pole neist võimalustest teadlikud. Lisaks ei osata tihtipeale ka valida, milline programmidest võiks olla nende kooli ja olude jaoks sobivaim. Niisamuti on olnud raskendatud vene õppekeelega koolide liitumine, sest venekeelsed programmid tulid hilinemisega. Suhtlesin sel teemal ka ühe tuttava direktoriga, kelle sõnul tema koolis kiusamist ei ole ning lapsed saavad end välja elada kehalise kasvatuse tundides või üldist sporti tehes. Kuulates ka selles koolis käivate laste vanemaid, oli siiski üldine seisukoht, et professionaalse programmiga liitumine oleks enam kui kasulik. Samuti on haridusministeeriumi hinnangul vaja kujundada olukord, kus info oleks süstematiseeritum ja haridusasutustele oleks tagatud võimalus nõustada koole programmide sisu osas ning aidata neil teha valikut.

Vaatamata sellele, et paljud koolid üle Eesti on rakendanud üht või teist programmi, on olukord Tallinna koolides oluliselt parem ning põhjus selleks on lihtne. Siin on asutatud paljude MTÜ-de bürood, mis pakkuvad erinevaid koolikiusamise vastaseid programme ja info liigub paremini. Nagu ikka, on suuremates linnades alati rohkem võimalusi selleks, et rakendada uusi praktikaid, jagada kogemusi, edusamme ja kaotusi.

Peame võtma eesmärgiks, et Eesti igas nurgas oleks võimalus võtta kasutusele metoodikaid, mis aitaksid vägivalda ennetada . Iga õpetaja, klassikaaslane, lapsevanem, sotsiaaltöötaja ja noorsoopolitseinik peaks täpselt teadma, mida tuleb koolivägivalla juhtumite puhul ette võtta. Minu arvates ei ole see üksiku kooli või pere mure, see on meie kõigi ühine mure ja valu. Ärme tee nägu, justkui see kaoks iseeneselt. Kaastunde printsiip tuleb appi võtta ka siis, kui me näeme perevägivalda ja vägivalla teisi liike. Sellistes situatsioonides on kõige hullem jääda ükskõikseks.

Laadimine...Laadimine...