"Me oleme oma vabadust kasutanud nii, nagu me oleme osanud," ütles sotsiaalteadlane Marju Lauristin." Kõik oleks võinud minna teisiti, kui me poleks 1991. aasta 20. augustil suutnud võtta vastu üksmeelset vabaduse otsust, mis tagas ka selle, et pärast võeti üksmeelselt vastu põhiseadus."

Kogu riigi iseseisvuse taastamise protsessi tuli omalajal väga hoolikalt jälgida, et see oleks seaduspärane, õiguslikult õige ja ka poliitiliselt üksmeelne.

“Kui me oleksime jäänud ootama üle 21. kuupäeva, oleks võinud tõepoolest asi raskeks minna. Me tõesti suutsime kasutada ära seda peataolekut, mis oli ka Läänes seoses sellega, et Gorbatšov kadus äkki ekraanilt,” lisas Lauristin.Tema sõnul poleks hiljem poleks hiljem ilmselt suudetud saada Lääne või üldise maailma toetust, mille tulemusel oleks läinud raskeks. “Nii et see õige hetke tabamine oli oluline,” selgitas Lauristin.

Lauristin selgitas, et õnneks olid selleks ajaks Stalini aeg möödas.

“Tegemist ei olnud Venemaaga, nagu ta on nüüd, ega ka mitte selle Venemaaga, mis oli enne, vaid see oli ka Venemaa jaoks selline väga erakorraline aeg,” ütle Lauristin ja selgitas, et ka Venemaal olid samuti suured rahvaliikumised.

“Jeltsin oli siis demokraatlike jõudude eesotsas, mitte see, kelleks ta hiljem muutus. Seegi, et putš Moskvas läbi kukkus, oli ju selge märk, et endisi aegu ei olnud vaja enam karta. Aga muidugi, eks putšihetk oli muidugi kõige hirmsam, sest tõepoolest olid tankid Tallinna tänavatel ja keegi veel ju ei teadnud 19. augustilgi, millega see asi lõpeb,” lisas Lauristin.

Lauristini sõnul oli aga väga oluline, et kogu rahvas siis tagasi ei põrkunud.” See oli tõepoolest aeg Eesti ajaloos, mil tõesti oli tunda, et kogu rahvas oli väga suures üksmeeles,” nimetas Lauristin.

Tema sõnul on aga teaduslik ajalugu sellest ajast veel kirjutamata ja olemas on vaid subjektiivsed memuaarid. Lauristin selgitas, et kindlasti tuleks välja ka üllatavaid fakte, kui seda aega teaduslikult uurida.

“Taasiseseisvumispäeval tegelesin sellesama teksti kirjutamisega, mis pärast vastu võeti, siis selle puldilt ette kandmisega, siis vastamisega kõikidele rünnakutele, mis tulid venekeelsetelt saadikutelt, eeskätt härra Lebedevilt. Siis selle üle hääletamisega ja siis selle üle rõõmustamisega, et hääletus läbi läks. Isamaalased tahtsid teha intritega valitsuse, siseministri koht oleks läinud Lebedevile,” lõpetas Lauristin.