"Kohati kuulen noorte suust juba inglise-eesti segakeelt," muretseb näitleja Märt Avandi eesti keele hääbumise pärast.  "See peaks olema lubamatu. Ütlen ka oma pojale, et räägi kas eesti või inglise keelt, aga mitte mõlemat koos."

Armastatud näitleja Märt Avandi loeb 15. mail kuulajaile veebi teel ette Tallinna päeva etteütluse teksti, mille järgi saavad kõik huvilised taas oma keeleoskust proovile panna. “Võtsin seda kutset kui paitust, kuna hoolin väga eesti keelest,” lausub Avandi ja soovitab kõigil etteütluses kaasa lüües aidata purustada ka  eelmise aasta osalusrekordit.

Kuidas eestlaste keele- ja väljendusoskusega lood on – mis inimestega kõneldes silma torkab?

Võib-olla kõlab see nagu vanainimese jutt, et kunagi oli muru rohelisem. Aga ingliskeelseid laene on ikka liiga palju ja kohati kuuleb noorte suust juba eesti ja inglise segakeelt. Tean seda oma laste pealt. Mis puudutab arvutialaseid termineid, siis seal on inglise keel ilmselt paratamatu, sest need terminid ongi ingliskeelsed. Osa neist on juba eestistatud.

Aga noorte kõnes on igapäevased ka väljendid nagu whatever, anyway, fine, nice jne. Neid väljendeid on palju ja need on muutunud liiga enesestmõistetavaks. Seda ei tohi lubada!

Ma ei tea, mida koolis tänapäeval eesti keele õpetajad räägivad ja asjast arvavad. Aga võib-olla nad ei suuda midagi teha. Kui meie kodus laps ütleb näiteks, et “see on fain (fine)”, parandame teda kohe. Sellega tuleb iga päev tegeleda. Ütlen oma pojale, et kui sa räägid eesti keeles, siis räägi eesti keeles, ja kui inglise keeles, siis inglise keeles, aga räägi mõlemat eraldi, mitte koos.

Miks on oluline puhast eesti keelt hoida? Ka me võiksime rohkem uhked olla oma ainulaadse keele üle, sest selle rääkijaid on nii vähe?

Jah, eesti keelt tuleb hoida, sest meid on ainult miljon. Lihtsalt suurte keelte puhul on keelefänne ja inimesi, kes sellest lugu peavad alati rohkem, sest  kõike on rohkem. Me ei saa lubada lohakat rääkimist, sest meid on vähe.

Õnneks pole meie keel veel väljasuremisohus, sest miljon rääkijat on ikka suhteliselt palju mõne teise keelega võrreldes. Aga siiski on eesti keel keeruline keel, mis nõuab mõttega juures olemist enda väljendamisel. Eriti siis, kui oled publiku ees.

Oluline on, et kõik oskaksid eesti keelt korrektselt. Eks keele hoidmine on oluline ige keele puhul. Eesti keele kaunis kõla tuleb välja ainult siis, kui me ei luba sinna sisse võõraid laene. Meie keelega ei juhtu midagi, kui me teadvustame endale selle hoidmist ja käitume sellega austavalt.

Eesti keelt tuleb hoida, et see kõlaks kaunilt ka mõnesaja aasta pärast. Kui me lubame keelel lohakaks muutuda, siis ta selliseks ka muutub. Seepärast ongi mulle mõistetamatu, miks ka intelligentsetel ja vaimuteravatel noortel tulevad kõnesse need ingliskeelsed laenud nii kergesti. Inglise keelt oskavad niikuinii kõik.

Me võiksime tõepoolest olla uhked, et meil on ainulaadne keel. Nõukogude ajal tuli meie keelde venekeelseid laene kohutavalt palju. Mitmed neist on siiamaani meie keeles, juurdunud juba eestikeelsete sõnadena. Eks see võõrapärane mõju sõltub parasjagu valitsevast keelelisest ülemvõimust.

Ma hoolin väga eesti keelest ja võtsin kutset etteütlust lugema tulla paitusena.

Millised sõnad tunduvad eesti keeles kõige ilusama kõlaga? Millised on aga naljakad, veidrad või kummalised?

Minu meelest sõna “õrn” iseloomustab kõlalt väga hästi oma tähendust. Samas sõna “rase” kõlab koledalt ja ei anna hästi edasi üht naise kõige ilusamat seisundit. See sõna võiks jääda loomadele ja sõna “tiine” inimestele.

Mõnele minu välismaa tuttavale tundub eesti keel lihtsalt s-tähtede jadana. Teise kõrvus kõlab see kangelt.

Kui oluline on ilusa eesti keele oskus näitlejale?

Väga oluline! Näitlejad peaksid olema need, kes hoiavad keelt, sest kes siis veel, kui mitte meie. Kui esindusteatrite näitlejad räägivad samuti eesti keelt lohakalt, siis on see suur patt. Paraku tuleb ka näitlejate seas ette, et keegi räägib grammatiliselt valesti.

Näitlejana peate valitsema sõna. Kui keeruline on hoolitseda, et sõnum jõuaks inimestele kohale?

See on raske küsimus. Eks seda me õpime neli aastat lavakunstikoolis. Mõni tekst on nii keeruline, et juba selle näitlejale omaseks tegemine on raske. Isegi selle teksti mõistmine on parasjagu keeruline ülesanne. Kui näitlejal ei ole teksti mõte vesiselge, ei saa ta seda publikule edasi anda. Mõtte edasi andmine peab ole selge ja täpne.

Milline on olnud keeleliselt kõige keerulisem tekst, mida olete lavalt pidanud esitama?

Kõige keerulisemad on Madis Kõivu tekstid. Ta on filosoof ja tema näitemängudes on seda tunda. Olen mänginud tema etenduses “Küüni täitmine”. Selle tekst nõudis arusaamist, sellest andis ennast läbi pureda.

Kuidas teile endale koolis etteütlused meeldisid? Mis kõige rohkem peavalu põhjustas?

Kas nad nüüd just meeldisid, need oli ju kontrolltööd, aga probleeme mul nendega küll ei olnud. Kokku ja lahku kirjutamine oli minu jaoks kõige keerulisem nagu ilmselt enamikul teistest eestlastest. Ma teen selles siiamaani vigu. Selles on nii palju reegleid ja vastupidi ebareeglipärasusi. Kui ma vahel mõnda kirja kirjutan, mis ei ole mõeldud päris heale sõbrale, siis pean ikka üle kontrollima.

Keel ja kõnelemisoskus annab inimkonnale võimaluse üksteist paremini mõista. Kas eestlased kasutavad praegu keelt piisavalt üksteise mõistmiseks või on n-ö ühise keele leidmisel veel arenguruumi?

Arenguruumi on meil kõvasti, üksteise mõistmist väga vähe. Me oskame palju paremini poriga loopida. Kõnekäänd “kerge on hukka mõista, tarvis on mõista” läheb meil tihti meelest. Aga see ei ole keele, vaid ühiskonna tervise probleem. Psühholoogiast on tuntud tõde, et inimesed kuulevad seda, mida nad kuulda tahavad, ja teinekord seda, mida kuulda kardavad. Üks inimene võib rääkida täiesti selget juttu, aga teine võtab seda vastu, nagu rääkija oleks kõnelenud millestki muust. Seda juhtub iga päev, et inimesest saadaks aru hoopis teistmoodi.

Kuidas on koroonaaeg teie elu mõjutanud, kas olete saanud siiski natuke tööd teha?

Ega mul ole teistmoodi, kui ülejäänud saatusekaaslastel. Tööd on väga vähe. Nipet-näpet olen siiski teinud, Jaan Pehki luulekava esitasin Vikerraadios, osalen Kanal 2 ühes lotosaates või siin-seal reklaamikestes. Samas on see kõik pinnavirvendus. Tahaks ikka oma põhitööd teha ja lisaks kontserte anda suvel. Praeguse seisuga need kontserdid toimuvad. Loodan, et Jaak Joala laulude kontsert juulis, kus ma pidin laulma, jääb kavasse. Kahju, et etendus “Aadama õunad”, mis pidi toimuma Naissaarel, jääb nüüd tõesti ära. Õnneks olen praegu Endla teatri palgal nii, et mulle maksab teater iga kuu töötasu. See tähendab, et ma pole kõige kehvemas seisus. Paljudel vabakutselistel näitlejatel on seis väga nukker, kui tõesti suvised etendused ja kontserdid ära jäävad. Siis peavad näitlejad leidma endale mingi muu töö.

Kas samas on see olnud ka loominguliselt omamoodi hea akude laadimise aeg?

Tegelikult ega ma ei nurise. Ega praegune aeg pole sõjaaeg ega maailmalõpp. Enne karantiini polnud mul aastate kaupa olnud võimalust olla päevade kaupa kodus ja ainult oma pere päralt. Kokkuvõttes olen olnud tänulik sellise aja eest. Loodan lihtsalt, et see ei kesta enam liiga kaua. Mu poeg, kümneaastane Herman, on juba suur mees ja temaga pole nii palju muret.

Aga viieaastasele Helmile on raske selgeks teha, miks ta sõpradega kohtuda ja mänguväljakule minna ei tohi. Kui ta nüüd kohe oma lasteaeda pääseb, jookseb ta sinna ummisjalu, sest on seda nii kaua oodanud. Iga päev on tulnud mõelda, kuidas leida viieaastasele kodus tegevust. Kõik, mis me oleme suutnud välja mõelda, on end juba ammu ammendanud.

Kas paljud näitlejad igatsevad juba lavale pääsu? Mida teie esimesena teete, kui piiranguaeg lõpeb?

Mõned küll, aga teised jälle mitte, kõik sinna nii väga ei tahagi ja naudivad praegust puhkust täiel rinnal. Muidugi sel juhul, kui me ei räägi rahast, vaid just vabast ajast. Mina lähen küll ilmselt esimeste seas teatrisse proovi. Kodus on olnud väga tore, aga mul on seal konutamisest villand. Juba lihtsalt teatrimajja minek, kus ma pole nii ammu käinud, on puhas rõõm.

Olete tuntud koomik ja parodist, kuidas sünnivad head naljad?

Hea parodist ma pole. Mul on õnnestunud võib-olla paar paroodiarolli, üks neist Koit Toomena. Koomikuna olen ma rohkem tuntud. Head naljad sünnivad läbi higi, vaeva ja pisarate. Hea nali ei kuku sülle, selle leidmiseks läheb palju töötunde ettevalmistust ja palju pastaka imemist.   

Millised on teie lemmiknäidendid, kus te ikka ja jälle mängida tahate?

Olen 15 aastat teatris töötanud ja neid ikka on. Seesama “Aadama õunad”, mis tänavu ära jääb, aga mida loodetavasti järgmisel suvel mängitakse. Samuti Eugene O´Neilli “Saatuse heidikute kuu” ja “Pikk päevatee kaob öösse”. Eugene O´Neill on üldse mu lemmiknäitekirjanik. Mulle meeldis mängida ka etenduses “Kopsud”, kus astusime üles Carita Vaikjärvega Endlas, ja “Kremli ööbikud” Tartu Uues teatris.

Mis etendused teid ees ootavad, kui praegune piiranguaeg läbi saab?

Juunis hakkame loodetavasti tegema Endlas näidendi “Jõgi” proove, mis loodetavasti esietendub septembris. See on hea materjal lavastaja Taago Tubinalt. Ja just enne karantiiniaega oli Tartu Uues teatris esietendunud “Anne lahkub Annelinnast”. Seal sain vaid mõned korrad mängida, loodetavasti need etendused jätkuvad.

Kas koroonaaeg on meile kõigile ka midagi positiivset õpetanud, mis võiks püsivalt meie ellu jääda?

Ma loodan, et inimesed ei torma enam nii palju, kui enne karantiiniaega. Ühiskonna toimimise kiirus oli ikka hullumeelne. Poe kõlaritest kostev reklaam soovitab võtta sul ostmiseks mingi puldi, väites, et nii lüheneb ostmise aeg viie minuti võrra, mis tähendab aastas 30 tundi väärtuslikku aega.

Kui meie meelsus ongi juba selline, et iga sekund on arvel, siis see ei ole väga terve. Ma loodan, et karantiiniaeg on toonud mingi kainuse, et inimesed ei tormaks nii, nagu enne, vaid pühendaks aega oma lähedastele ja ka iseendale. Nagu Fred Jüssi on öelnud: me peaks rohkem molutama.

Avandi on saanud hea töö eest mitu preemiat

• Märt Avandi lõpetas 1999. a Rapla ühisgümnaasiumi  ning 2004. a muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli.

• Ta töötas aastatel 2004-2006 Rakvere teatris, 2006-2008 Endla teatris ja 2009-2014 Draamateatris. 2015. aastast on Märt Avandi taas Endla teatri näitleja.

• 2015. aastast juhtis Avandi TV3 populaarset meelelahutussaadet “Su nägu kõlab tuttavalt”.

• Lugematute lava- ja filmirollide seas on Avandil üks kaalukamaid peaosa 2015. a valminud mängufilmis “Vehkleja”, kus ta kehastas Endel Nelist.

• Muu hulgas on Märt Avandi üks Eesti hinnatumaid koomikuid. Ta on töötanud sageli paaris koos Ott Sepaga, eriti televisioonis, kus nad on mänginud peaosi ETV sketšisarjas “Tujurikkuja”.

• Märt Avandi on abielus Liis-Katrin Avandiga, neil on poeg Herman ja tütar Helmi.

• 2005. a sai Avandi Eesti teatri festivali draama auhinna särava episoodilise rolli eest lavastuses “Pidusöök”. Sama auhinna sai ta ka 2007. a koos Piret Laurimaaga kui võluvaimad armastajad etenduses “Karge meri”.

• 2009 pälvis Avandi Draamateatri kolleegipreemia Suur Ants meespeaosa eest lavastuses “Because ehk Mängud tagahoovis”.

• 2013 sai Avandi Oskar Lutsu huumoripreemia, 2016 Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja 2017 teatriliidu meespeaosatäitja auhinna.

• Avandi on Eesti vähihaigete laste vanemate liidu kõneisik ja esimees.

Allikas: Vikipeedia

Seotud lood: VIDEO! Osale 15. mail kell 12 Tallinna päeva e-etteütluse kirjutamise, VIDEO! Keeleteadlane Ehala: eestlased on olnud keelelaenudele vastuvõtlikumad kui soomlased