Mart Kadastiku lugu: Venemaa-lõhnalise rahaga Postimehe katelt kütmas

Lakkamatu Venemaa ohu, idaraha või kas või Ühtse Venemaa lepingu teema on Eesti meedia põhileivaks juba ammu enne pronkssõduri eemaldamist. Mart Kadastiku äsja ilmunud memuaarteose taustal tasuks meenutada asjaolu, et nii Postimehe kunagine omanik Heldur Tõnisson kui ka praegune omanik Margus Linnamäe olid ise tõelised Vene (äri) sidemetega mehed.

Pilt: Scanpix

Mart Kadastiku lugu: Venemaa-lõhnalise rahaga Postimehe katelt kütmas (1)

Virkko Lepassalu

Lakkamatu Venemaa ohu, idaraha või kas või Ühtse Venemaa lepingu teema on Eesti meedia põhileivaks juba ammu enne pronkssõduri eemaldamist. Mart Kadastiku äsja ilmunud memuaarteose taustal tasuks meenutada asjaolu, et nii Postimehe kunagine omanik Heldur Tõnisson kui ka praegune omanik Margus Linnamäe olid ise tõelised Vene (äri) sidemetega mehed.

Kadastik valdab kunagise nõukogude teenelise ajakirjanikuna suurepäraselt ridade vahele kirjutamise kunsti. Seetõttu on tema äsja ilmunud memuaarteost "Nüüd ma siis kirjutan" lugedes isegi huvitavam teada saada, millest ta ei kirjuta või mida ta väga otse ei ütle, kui seda, millest ta kirjutab.

 Suure mehe väike poeg

Postimees tõi 2010. a lõpus oma külgedele pisut elavust, süüdistades Edgar Savisaart, tänu kellele too ajaleht omal ajal Mart Kadastiku juhitavale ettevõttele erastati, Venemaalt kiriku ehitamise jaoks raha küsimises. Tema raamatut lehitsedes tekkis kõigepealt mõte, et võib-olla on see juhuste kokkusattumus, aga Postimees on läbi ajaloo ikka olnud kaudsel viisil seotud Vene rahaga. Alustades juba riigivanem Jaan Tõnissoni pojast Heldurist, kes septembris 1991 sai lepingu Lukoili 300 naftapuuraugu remondiks Siberis.

1991. a oktoobris tegi Heldur Tõnisson esimese sissemakse ja astus Postimehe omanike ringi. Tõnissoni ärisoont kadestanud väliseestlased kutsusid seda kinnisusele kalduvat vitaalset taati irooniliselt "suure mehe väikeseks pojaks". Ent ärisoont tal tõepoolest jagus. Mart Kadastik kirjutab memuaarides: "Mõned aktsionärid küll kahtlesid, kas Jaan Tõnissoni poeg on elav inimene või fantoom-aktsionär, kelle nime taha peidan ennast mina." Seda Kadastik ei märgi, et tõenäoliselt leidus palju enam kahtlustajaid, kes arvasid, et Tõnissoni nime taga peidab ennast keegi märksa suurem jõud kui Kadastik, ja et investeering Postimehesse ei tulnud kaugeltki mitte suurest isamaa-armastusest.

Naftagigant Lukoil saatis Tõnissoni mõne aja pärast pikalt. Mitte et Tõnissoni seepärast pankrot ähvardanuks, Ferrarit hoidis vanataat endiselt kindlalt teel ja tema majanduslik jalgealune ei kõikunud. Aga ütleme nii, et see leping Lukoiliga lõi Tõnissonile ärilise kindluse ka Eestisse Postimehesse investeerimiseks. Optimistlik oli näiteks Heldur Tõnissoni toonane äripartner, tänaseks manalasse lahkunud Robert Lepikson. "Raha alles hakkab tulema!" oli ta Postimehe aktsiate ostu paiku kuulutanud.

Ühe Vene äri ajanu asemel teine

1997. a septembris kirjutas praegu Linnamäe omandusse kuuluv Postimees oma tulevasest leivaisast – kes võinuks siis teada, et ajalugu hiljem selliseid pöördeid teeb. "Olainfarmi (ravimifirma – aut) tuumikaktsionär Valeri Maligin väidab, et farmaatsiatehase põhiaktsionäri Magnum Grupi üks omanik Margus Linnamäe on palunud tema firmal Aroma tasuda tehase kauba eest arvatavale offshore firmale Grandstar. Läbi Grandstari liikus Maligini väitel 1995. aastal umbes 10 miljonit krooni farmaatsiatehase raha. Väljamaksetšekid kandsid Margus Linnamäe allkirja."

Selgituseks nii palju, et nendel segastel aegadel käis suurem osa, et mitte öelda kogu Venemaaga seotud firmade äridest maksuvabade piirkondade kaudu. "Algkapitali teenisid mehed ravimiäriga Venemaal," kirjutas Eesti Ekspress Linnamäest ja tema kompanjonidest 2002. a.

Tulles tagas Tõnissoni sisenemise juurde Postimehe omanike ringi, siis nagu Kadastik märgib, sel perioodil toetas metallifirma Avantek Postimeest miljonirublase laenuga. See polnud teab mis suur summa, sest inflatsioon oli rubla juba ära söömas. Aga mis ka see samamoodi osaliselt Tõnissonile kuulunud Avantek muu oli kui puhas Vene äri.

Teatavasti oli Tõnisson sukeldunud metalliärisse 1940ndate lõpus: alguses noad-kahvlid, aga selle järel tulid juba volfram, molübdeen, nikkel, teras. Tõelist kasumit haistis ta, kui Nõukogude Liidu lagunedes algas metallibuum. KGB-ga seotud isikute kirjeldamisest, kes töötasid omaaegses Tiiu Silvese metallimüügikontoris, kujunes omaaegne ajakirjanduslik klišee. Mõistagi tuleb nüüd meil kõigil uskuda, et riigivanema pojal lasti Venemaal kasumlikku äri ajada vaid suurest austusest tema kõrgeaulise isiku vastu.

Ülalkirjeldatud turbulentsuses ongi ilmselt keeruline teha loomingulist ajalehte. Ilmselt ei ole Postimehe kiires peatoimetajate vaheldumises süü isegi mitte selles, et nood oleksid olnud pikemaks juhtimiseks kõlbmatud, nagu Kadastik kohati otsesemalt või kaudsemalt kirjutab, vaid pidev mure homse päeva ees. Kahjumikatla kütmine, alateadlik süütunne selle pärast on halvanud ka toimetuse enda. Tulemuseks on just selline Postimees, nagu ta on, paljuski ajaleht iseenda pärast, sest pikk ajalugu ju kohustab – lehte välja andma.

Mäletan isegi, et olles lahkunud aastatuhande vahetuse paiku töölt Postimehe kontserni palgalt ja asunud tööle Äripäevas, olid need kaks meediaettevõtet organisatsiooni kultuuriliselt nagu öö ja päev. Kadastiku teos on kahtlemata märgilise tähendusega. Loodetavasti kirjutab keegi kunagi ka sellise raamatu, mille ridade vahelt lugemisega ei pea nii palju vaeva nägema.
-------------------------


Allan Alaküla: nagu Kadastik Savisaarele, nii Linnamäe Kadastikule
 
"Sagedus, millega Kadastik kirjeldab, kuidas ta vältis enda juhitud meedia sisusse sekkumist, tekitab kahtluse ka nendes inimestes, kes toona nende asjade juures ei olnud," ütles Tallinna Televisiooni nõukogu esimees Allan Alaküla, kes on aastaid Postimehes ajakirjanikuna töötanud.
Raamat on esimene Eesti kaasaegse ajakirjanduse omandisuhete kujunemist sellise põhjalikkusega kirjeldav teos, ütles Alaküla.

"Kui Hans H Luik või mõni teine kohalik meediaparun oma elutööd kaante vahele viib, peab ta paratamatult arvestama Kadastiku versiooniga. Nii nagu Eesti taasiseseisvumisest ei saa enam kirjutada ilma Savisaare "Peaministrit" arvestamata."

Alaküla sõnul on talle silma jäänud, et poliitikutest on Kadastik kõige rohkem ja enamasti kõige õelamalt käsitlenud Savisaart, kelle valitsuse otsusega ometigi erastati omaaegne Tartu rajoonileht Edasi just nii, nagu Kadastik kirjutab, tema juhitud töötajate aktsiaseltsile. "Kui erastamine oleks jäänud Mart Laari aega á la Rahva Hääle ja Noorte Hääle erastamised, poleks kindlasti ka äsjast Kadastiku elulooraamatut," nentis Alaküla.

 

LOE KA: Kadastik: kas Lauristini õpilased julgevad temalt küsida midagi kriitilist?

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...