Meedia puhastus ja pihitool

Viimase poole aasta jooksul on ajakirjanduses ilmunud märkimisväärseid lugusid, mis otse või kaude tunnistavad, et Eesti ühiskond on vägivaldne. "Kaks sajandit tagasi võtsid prantslased Marie Antoinette'il pea maha, huvitumata, kas ta tegelikult ka milleski süüdi on," lausus eelmise nädala Ekspressis ajakirjanik Kirsti Vainküla, kelle sõnul üritatakse Savisaare löömisega teenida Eestis riskivabalt raha, samal ajal väärikust võlla tõmmates.

Pilt: Scanpix

Meedia puhastus ja pihitool

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Viimase poole aasta jooksul on ajakirjanduses ilmunud märkimisväärseid lugusid, mis otse või kaude tunnistavad, et Eesti ühiskond on vägivaldne. "Kaks sajandit tagasi võtsid prantslased Marie Antoinette'il pea maha, huvitumata, kas ta tegelikult ka milleski süüdi on," lausus eelmise nädala Ekspressis ajakirjanik Kirsti Vainküla, kelle sõnul üritatakse Savisaare löömisega teenida Eestis riskivabalt raha, samal ajal väärikust võlla tõmmates.

Ka keeleteadlane Martin Medar (Postimees, 14.11.14) on nentinud, et Savisaare kohtlemist võib võrrelda koolikiusamisega. Ta ei väida, et Savisaart või keda tahes teist ühiskonnategelast ei tohi kritiseerida, kuid "probleem on selles, et me peame loomulikuks, et seda võib teha inimväärikust alandaval viisil".

Kes vastutab vägivalla vohamise eest Eestis, kust see on meie ühiskondlikku ruumi tekkinud? Esiteks on teatud poliitilised konkurendid kasutanud vägivalla keelt, mis pärineb otsekui kõige jõhkramate rullnokkade suust. Reformierakond on siin üheks suuremaks vägivallatsejaks. Teiseks on vägivalla suurim arhitekt meedia, kes on aastaid nagu teismelise punt kambajuhile pugedes kaotanud igasuguse iseseisva mõtlemisvõime. Kui juht annab mõista, et peksa, siis on sulesepad ka peksnud. Mõnel inimesel on siiski südametunnistus ärganud ja nad mõistavad, et ühe poliitiku suhtes on korda saadetud palju kurja. Kurjust loob ühiskonnas vaimne vägivald kellegi suhtes – olgu selleks siis Savisaar või keegi teine.

Poliitika peaks olema arutelu ideede üle – kelle lahendused ühiskonna muutmiseks on paremad. Meie valimised on seni olnud ühe poliitiku hävitamise katse. Seetõttu ongi Eestis lahendamata enamik sotsiaal- ja majandusprobleeme.

Ka ignoreerimine on üks vägivalla liike. Hiljuti tegi üks noor inimene meedias üleskutse, et ärme räägi enam Savisaarest. Aastakümneid meediat jälginud inimesena võin kinnitada – kui linnapea räägib tõsistel teemadel, siis on tal eetrisse pääsemise võimalusi üsna vähe. Oli aeg, kui kaamera sõitis lakkamatult üle Savisaare kinganinade. Samas oli paljude muude poliitikute, eriti paremerakondade ministrite nagu Pevkuri ükskõik milline tühine pressikonverents alati "uudisväärtusega" ehk pikalt eetris.

Küsimus pole Savisaare isikus, vaid hirmus, mida ühiskonda ükskõik kelle halva kohtlemise abil külvatakse. Keegi ei pea olema «pühak» ega ka ilmeksimatu, et väärida viisakat kohtlemist või võimalust vabas riigis oma ideesid levitada.

Asi on mõttevabaduses. Kas me anname uudsetele mõtetele ja kõigile kõnelejatele ruumi ja võime valijatena oma poliitilisi hoiakuid vabalt väljendada. Olgem ausad - noor poiss Rõivas on tegelikult vana stagnantliku ja brežnevistliku poliitika eeskõneleja. Tähtis on olla hingelt noor.

Laadimine...Laadimine...