MEENUTUS: Kasvataja toppis nina toidu sisse ja nõgesed püksi

Kuigi iseenesest polnud nõukogude aja lasteaiatoitudel viga, meenutavad paljud nüüdsed täiskasvanud õlgu väristades piima-köögiviljasuppi, kiluleiba või taldrikul värisevat ülipaksu vormiomletti.

Pilt: Arhiiv

MEENUTUS: Kasvataja toppis nina toidu sisse ja nõgesed püksi

Oliver Õunmaa

Kuigi iseenesest polnud nõukogude aja lasteaiatoitudel viga, meenutavad paljud nüüdsed täiskasvanud õlgu väristades piima-köögiviljasuppi, kiluleiba või taldrikul värisevat ülipaksu vormiomletti.

Eri internetifoorumid on täis meenutusi Nõukogude aja lasteaiast ja koolist. Põhiliselt on teemad samad – kuidas tol ajal lapsi karistati ja sööma sunniti. Mõni kommentaator leiab küll, et jubedate lugude pajatajad olid lapsena parajad pirtsutajad, kuid ka ma ise mäletan toonaseid olusid omast käest.

Olen arvamusel, et iga inimene ei suudagi kõiki toiduaineid võrdselt taluda. Eriti tundlikud on selles suhtes lapsed, kelle puhul üsna sageli ei tähenda nende mõnest toidust keeldumine pirtsutamist, vaid seda, et konkreetne toiduaine ajabki iiveldama.

Mõned toidud viisid keele alla

Minu kasvataja Mustamäe lasteaias aga nii ei arvanud. Ma ei talunud väiksena maksakastet. Kuigi praegu söön praetud maksa hea meelega, tundus see mulle lapsena mõru. Kasvatajal aga oli komme suruda lastel sõimu saatel jõuga nina ükskõik millise toidu sisse, mida need tegelikult süüa ei tahtnud.

Minagi ei pääsenud, kuigi mu ema töötas samas lasteaias ühes teises rühmas. Kasvataja surus mul vihaga nina maksakastme sisse, pressides ise läbi hammaste: "Söö, söö, söö!" Mõtlesin siis, et hea küll, ma söön, sest muidu ta ei usu, et see toit mulle vastu hakkab. Sõin mõned ampsud ning hakkasin oksele. Kasvataja aga räuskas selle peale, et ma raisk koristagu oma okse ise ära. Õnneks päästis mind toona lahke söögitädi, kes abivalmilt lapi ja ämbri järele ruttas.

Teistegi Nõukogude aja lõpus lasteaias käinutega vesteldes domineerivad ühed ja samad toidud, mida lapsed ei talunud ja mida lasteaia töötajad neid sööma sundisid. Kõige sagedamini meenutavad praegused täiskasvanud õlgu väristades piima-köögivilja suppi. Uskumatu, et näiteks üks keedetud porgand võis soojas piimas ligunedes nii jubedalt maitseda! Päris paljud täiskasvanud, kes praegu peolauas ahnelt kiluleibu ampsavad, ei suutnud neid lapsena lasteaias suu sissegi võtta. Ülesoolatud toiduaine ei ole lapsele meeldiv. Eriti kui seda pakuti koos paksu, lastele hirmutava nahakoorikuga kaetud piimasupiga, nagu toona kombeks oli. Ka mu õde on meenutanud, kuidas tema oma sööma sundinud kasvatajale kiluleiva-piimasupi vaat et sülle oksendas.

Mina isiklikult kiluleivast lugu ei pidanud, kuid vastu see ka ei hakanud – võisin süüa küll. Samas hindasin ma väikese hulga suhkru ja kaneeliga valmistatud piima-riisisuppi, borši, kalasuppi, kohupiimavormi, leivasuppi, hakklihakastet jt toonaseid lasteaiatoite. Eriline lemmik oli mulle mahlaga tambitud küpsisepudi, mida serveeriti piimaga. Samuti viinerikaste.

Keegi ette ei näidanud

Küll aga kohtus mu nina sageli eriliselt jälgi maitsega omletiga. Seda tehti suurel sügaval ahjuplaadil paksult, nagu saia- või kohupiimavormi, ning see kallerdas ja värises taldrikul nagu sült. Omlett kuulub sellest ajast saati väheste toitude hulka, mis mul endiselt südame pööritama ajab. Tavalise praemunaga mul okserefleksi ei teki.

Kui omlett välja arvata, võin ma nüüd, täiskasvanuna süüa isuga ükskõik millist toitu. Ilmselt on toiduaineid, mida inimene harjub ajapikku sööma ja hindama, kuigi need alguses talle head ei tundu. Tänapäeval on sellised toidud näiteks oliivid, soolakilu ja sinihallitusjuust.

 Meenub ka, kuidas kasvataja õpetas mind kombekalt lusikat hoidma. Kui ma lapse kombel lusikavart pihus hoidsin, tuli ta lihtsalt minu juurde ja kamandas: "Võta lusika alt kinni!". Ma ei saanud aru, mida ta sellega öelda tahab. Käänasin lihtsalt peopesa ülespoole ning haarasin lusikavarre altpoolt pihku. Selle peale ütles kasvataja närviliselt uuesti, et võtku ma lusika alt kinni. Surusin siis käe rusikasse ja hoidsin püstist rusikat lusikavarre all, ilma et oleksin üldse varrest kinni hoidnud. Üritasin nii süüa, aga lusikas libises rusika pealt ära. Kasvataja aga ei taibanud ikka, et ta peab mulle ette näitama, mida täpselt tegema pean, ise ta lusikat kätte ei võtnud. Selle asemel haaras ta vihastudes mu sõrmed ja väänas need lusikavarre peal paika. Nii sain ma selgeks õige söögiriistahoiu.

Täiskasvanu ei bluffinud

Laste sundtoitmisele ei jäänud alla ka kasvatamiseks kasutatud jõuvõtted. Meie lasteaias kasvasid vihmase ilmaga õues mängimiseks mõeldud katusealuste taga kenad kõrvenõgesed. Rühma lastel oli kombeks õue pääsedes võidu selle kuuri taha joosta. Võitja sai haarata nõgeseid ja nendega teisi taga ajada. Kuigi mäng võib nüüd tunduda pisut vägivaldne, suhtusime me ise sellesse kui kullimängu. Nõgesed tegid lihtsalt mängu põnevamaks – oli ka konkreetne põhjus, miks kellegi eest ära joosta. Ükskord aga teatas kasvataja, et ta paneb sellele, kes teisi veel nõgestega taga ajab, nõgesed püksi. Veensin oma lasteaiasõbrannat, et kasvataja ajab niisama hirmujuttu. Mõtlesin, et milline korralik täiskasvanu võõrastele lastele ikka nõgeseid püksi paneb. Niisiis sööstsimegi me õue pääsedes kahekesi kuuri taha nõgeste järele. Teised jooksid kiljudes eest ära ja kõigil oli põnev nagu ikka.

Siis aga nabis kasvataja meid kinni ning toppiski needsamad nõgesed, millega me teisi taga ajasime, meile püksi. Et nõgesed endast püksis ikka valusamalt tunda annaks, pani kasvataja meid rohelise tasakaalu harjutamise palgi (ja nõgeste) peale istuma. Kasvataja keelas rangelt meil sealt tõusta ning nõgeseid püksist välja võtta. Mõnda aega meil tagumikud tulitasidki, kuid peagi närtsisid nõgesed ära ning me rääkisime niisama juttu. Meid vaatama tulnud kasvataja hüüatas imestunult: "Teil ei olegi valus!" ning piilus meile püksi, et ega me nõgeseid polnud ära visanud. No ei olnud!

Laadimine...Laadimine...