MILJONÄR PAUL OBERSCHNEIDER: Katus pea kohal on muutumas inimõiguseks

"Madalama sissetulekuga inimestele tuleb sotsiaalelamuid rajada: seda peab tegema valitsus või erasektor või siis mõlemad kombineerituna," väidab Eesti kinnisvaraturul sisuliselt kerjusena alustanud ja kuningana lõpetanud Paul Oberschneider.

Pilt: Albert Truuväärt

MILJONÄR PAUL OBERSCHNEIDER: Katus pea kohal on muutumas inimõiguseks (3)

Virkko Lepassalu

"Madalama sissetulekuga inimestele tuleb sotsiaalelamuid rajada: seda peab tegema valitsus või erasektor või siis mõlemad kombineerituna," väidab Eesti kinnisvaraturul sisuliselt kerjusena alustanud ja kuningana lõpetanud Paul Oberschneider.

Mees, keda Tallinna linnavalitsus autasustas Raekoja platsi jõuluturu rajamise eest Raemedaliga, on ise näguripäevi näinud ja abikätt vajanud 1980ndatel Ühendriikides. 1992. a pidi ta Tallinnasse kolinuna esialgu elama üsna jõledates paikades, hakates siin äriga pihta, 400 dollarit taskus.


2007. aastaks oli Oberschneider siin üles ehitanud 200 mln dollarit väärt ärivõrgustiku, mille müüs napilt enne majanduskriisi. Ometi tundub, et vaatamata pompöössetele  kaubanduskeskustele, elegantsetele büroodele, kallitele hotellidele ja uhketele korteritele, mille arendamisega ta on tegelenud, ja Argentina veisekarjale, polohobustele ja Londoni uhkele investeerimisfirmale tunneb Oberschneider kõige enam rõõmu hoopis millegi väiksema üle. Kui äridest räägib ta pigem kuivemas toonis, siis Tallinna jõuluturust kerge heldimusega – nagu oma lapsest, kes medali võitnud. Enam kui 200 000 reisijat hääletasid nimelt veebilehel European Best Destinations parimaks jõuluturuks Tallinna oma Raekoja platsil. Pühade ajal autasustas Tallinna linnavalitsus Paul Oberschneiderit Raemedaliga. Aasta lõpus Eestit väisates peatus suurärimees ühes kunagi talle endale kuulunud hotellis vanalinnas – Schlössle´is. Justnagu püüdes veenduda, et kõik on korras ja hotell ikka heades kätes.


Tundub, et Raekoja platsi jõuluturg kaalub nüüd justkui üles kõik teie suured äriettevõtmised läbi ajaloo?


Me oleme siin Eestis teinud palju, aga jah, jõuluturg on üks saavutustest! Kui ma jalutan seal turul ja näen, kuidas inimesed rõõmu tunnevad, tähendab see mulle väga palju. Oli väga tore selle eest nüüd veel medalgi saada. Ma ei olnud Raekojas kunagi varem käinud. Täiesti hämmastav, aga tõesti mitte! Minu jaoks oli suur au olla palutud iidsesse Raekotta. Väga liigutav. Väga muljetavaldav.


Kui me jõuluturuga alustasime, ei leidunud just palju inimesi, kes oleksid öelnud, et see on hea idee. Tulin 1997. aastal Austriast ja mõtlesin detsembris läbi vanalinna kõndides, et miks see kaunis koht nõnda külma ja mahajäetuna tundub.


Esimesed viis-kuus aastat pusklesime eri linnapeadega. Mõnigi neist tahtis, et me turu kinni paneks või ära koliks. Oli keeruline seda avatuna hoida, aga me saime sellega siiski hakkama, sest nii väga tahtsime. Ja üks põhjus, miks – nimelt omasime tol ajal nii  Schlössle kui ka St Petersburgi hotelli. Me mõtlesime külaliste peale, kes käivad siin linnas novembrist jaanuarini. Kui vaadata tagasi aastale 1992 või juba isegi aastale 2000, siis talveperioodil turism puudus. Vanalinn näis talviti päris väljasurnuna. Seega tegime selle turu üsna isekatel põhjustel. Me tahtsime tuua ka endi hotellidele kliente. Sellised turud olid siis juba Saksamaal ja   Soomes. Turgu rajades palvetasime, et vaid lund tuleks.


Mäletan, et 1991-1992, kui Eestis alustasin, nägin veel Vene sõjaväe veokeid Tallinna lennujaamas. Kui vaadata praegu tagasi tollele ajale, siis tundub minevik sama ebatõenäoline kui unenägu.


Mõned, kes siin hotellis praegu töötavad (Oberschneider seirab mööduvat ettekandjaneiut heldinud pilgul – V.L.), polnud siis veel sündinudki!


1990ndate metsikutel aegadel võis siinses äris kergesti elu kaotada. Kas teile ei püütud omal ajal "katust" peale panna või kuidagi teisiti allutada?


Ma ei rääkinud eesti ega vene keelt, mistõttu oli organiseeritud kurjategijatel raske minuga suhelda. (Naerab mõnuga.)
Teiseks, ma olin välismaalane. Neil oli ka seetõttu raske mulle ligi pääseda. Ja kui nad mulle ikkagi ligi tulid, reageerisin viisil, mida nad ei oodanud.


Meil oli siis kontor Norde Centrumi vastus. Ja siis ühel päeval tursked poisid marssisid sinna sisse. Nad kandsid pikki mantleid ja sõitsid suurte autodega, peaaegu ei rääkinud inglise keelt. Ja nad püüdsid mulle tund aega järjest kuidagimoodi selgitada, kuidas ma peaksin korterid ühes uues ehituses odavalt neile ära müüma. Nad tahtsid saada minu partneriteks. Avasid demonstratiivselt elegantse diplomaadikohvri, nii et ma nägin, et selle sees on püstol.


Ma reageerisin sellele väga emotsionaalselt. Hüppasin püsti ja karjusin: kas te tahate mind maha lasta? Kas te tõesti tahate mind maha lasta?! Siis haarasin laua äärest tooli, tõstsin selle pea kohale ja hüüdsin: te kas lasete mu nüüd kohe maha või te kaote mu … kontorist kus … Kohe praegu!


Nad vaatasid mind – mulle näis, et kaastundlikult – nagu napakat. Aga läksid siiski minema. Nad läksid mu kontorist minema! Ja mul polnud selles osas edaspidi kunagi rohkem probleeme. Ma olin kindel, et nad tulevad veel tagasi. Aga ei tulnud.


Ja te julgesite tõesti äris jätkata? Tol ajal võidi maha lasta palju väiksemate asjade pärast kui "katusest" keeldumine.


Juhuslikult tegid tol ajal meiega koostööd kinnisvaravaldkonna tipud. Tähtsaimad ehituskompaniid. Tipp-pangad. Seega meil oli tol ajal partneritena toeks mitmeid mõjukaid isikuid. Nad lisasid enda poolt kapitali, et üks või teine kinnisvaraprojekt saaks tehtud. Nii et minu probleemist oleks saanud kohe ühtlasi nende probleem. Nõnda leidis üks tolle aja peamistest muredest meie firma suhtes lahenduse isegi mitte minu, vaid mu partnerite abil. Niisiis võisin lugeda end õnnesärgis sündinuks. Ma ei tegutsenud õiges suunas kuidagi teadlikult, vaid see kukkus lihtsalt niimoodi välja.


Enne Eestisse tulemist 1990ndate algul tegutsesite New Yorgi  börsil maaklerina, samuti Lehman Brothersis. Samas olete kirjutanud, et alustasite äri Eestis 400 dollariga taskus. Maaklerina pidanuks Wall Streetil saama suurt raha?


1980ndad oli minu jaoks väga keeruline aeg. Ma kaotasin või raiskasin kogu raha, mille olin teeninud. Olin igasuguste öö-läbi-klubide püsiklient. Mu karjäär jõudis tupikusse. Lisandusid veel isikliku elu probleemid. Ühesõnaga – olin kaotanud kõik. Ja 1987. aastal olin langenud täiesti põhja. Sõltusin narkost ja alkost. Tuli alustada otsast, ning see üleminekuaeg, mis mu elu muutis ja mu taas jalgadele pani, vältas 1987-1991. Seega maandusin Wall Streetilt New Yorgis tavaliseks ehitustööliseks. Pügasin ka aednikuna puid ja tegin muid lihtsaid töid.


Ja siis süttis ühel päeval peas lambike: ahhaa, üleminekuaja Eesti pakub võimalust saada põhjakäinud börsimaaklerist miljonäriks?


1991, kui ma esimest korda kaheks nädalaks Eestisse tulin, polnud mul mõtteski siin mingit tööd teha. Mul polnud mingeid plaane Eestis üleüldse midagi teha. Mul oli minu 400 dollarit. Ja kui olin Tallinnas hot-dogi ostnud, kirjutasin kulu hoolega üles. Üldse kirjutasin kõik oma väljaminekud iga päev üles, sest pidin selle rahaga teatud aja toime tulema. Elasin jõledates kohtades ja tutvusin kogu tolle aja olme pahupoolega.


Aga siis hakkas minu tee ristuma eri inimestega. Ja üks asi, nagu öeldakse, viis teiseni. Tühistasin tagasilennu, mõeldes, et jään Eestisse veel paariks kuuks. Aitasin Tallinna Panka nende laenuosakonna töös. See andis mulle ühtlasi hea ülevaate, mis siin Eestis üldse toimub. Tallinna Panga poisid olid natuke teist tüüpi kui Hansapanga omad.


Kõik see arenes kuidagi juhuslikult: ma ei olnud Eestis kunagi planeerinud, et nüüd lähen teen seda tööd, nüüd liigun edasi tegema midagi muud.


Ja just siis, kui olite suurepäraselt toimiva kinnisvara- ja hotelliäri üles ehitanud, otsustasite kümmekond aastat tagasi lahkuda?


1980ndatel, kui Ühendriikides äris alustasin, oli mul raske raha teenida. 2000ndate algus oli samuti äris keeruline periood. Suur, rahvusvaheline kapital ei olnud selleks ajaks ikka veel aru saanud, kus need Baltimaade väikesed turud asuvad. Ja kusagil 2007. a paistis, et me langeme siin oma tegevuse edukuselt tagasi 1990ndate keskpaiga poole.


Turg on siin väga väike, siis tundus see olevat varju jäänud. Selleks ajaks olid meil ettevõtted juba Lätis, Leedus, Ukrainas ja Poolas. Me astusime samme Saksamaa turu poole. Arenesime seega väga kiiresti. Tegime koostööd kaubanduskeskuste arendaja Cityconiga eesotsas Chaim Katzmaniga. Me olime teinud üsna palju, kui 2007. a sain telefonikõne Helsingist, kinnisvarafirmalt Realia Grupp, kes tundis huvi meie ostmise vastu. Ma sain selle telefonikõne ja mõistsin, et ilmselt on aeg müüa. See oli esimene põhjus.


Teiseks olin ma teinud niivõrd head tööd meeskonna ülesehitamisel. Tundsin, et midagi on päriselt valmis saanud. Ka kogu mu enda töö tegid kolleegid minu eest ära. Mulle rääkisid kaastöölised mõnest õnnestumisest nõnda, et ega me midagi ei teinudki. Me ainult kasutasime sinu nime. Ja kõige lõpuks – ma olin ausalt öeldes päris tüdinenud. Minu motivatsioon oli kaduma läinud, sest kõik töötas niivõrd hästi. Ja ma kasutasin siit lahkumiseks vabandust, et asusime turu tipus. Kümme aastat hiljem võin tõdeda, et müüsin väga õigel ajal. Ajastus oli super! Ma olin õnnesärgis sündinud.


Oma viimase ettevõtte müüsin 2008. a nädala enne finantskriisi! (Oberschneideri äride koguväärtuseks kujunes tippajal umbes 200 mln dollarit. Viivitanuks ta müügiga, aurustunuks seoses alanud kriisiga suur osa sellest summast – V.L.)


Aga ma oli teinud ühe vea, millele olen hiljem iga päev mõelnud. Ma olin lahkunud!


Ma olin kogu seda kinnisvaraarenduse võrku üles ehitanud 18 aastat. Mul olid sidemed Hollandist Poolani ja Kiievini. Ja ma kustutasin toas tuled ja tahtsin hoopis Londonisse, kus mind keegi ei tundnud. Aga tegelikult, selle asemel, et kogu seda struktuuri lõhkuda, vajasin ma pikemat kena puhkust, et mõne aja pärast tagasi tulla.


Lihtsalt oleksite võinud müümise asemel mõneks aastaks endal siin stepsli seinast tõmmata?


Isegi aastasest vaheajast oleks piisanud. Sest uus tõusutsükkel, mis majandusest pärast langust tuli, kujunes isegi eelmisest veelgi paremaks. 1992-2008 oli tõus keeruline ja raske, aga 2011-2018 kiire ja tõhus. Ja ma jäin sellest ilma! Jäin ilma, sest asusin kusagil mujal.
Aga eks kõik teevad vigu.


Miks te otsustasite just Eestis 1990ndate alguses äriga katsetama hakata, kui pärast NSV Liidu ja idabloki lagunemist tekkis rohkesti nõnda-öelda avastamata turge?   

 
Sest tegelikult olen ma eestlane. Mul on Eesti kodakondsus ja pass. Ühendriikide pass oli mul viimati 17 aastat tagasi.


Olen sündinud Illinoisis. Kui mu isa suri, olin veel noor. Ma ei teadnud tema juurtest kuigi palju. Ja põhjus, miks ma 1991. a lõpus Tallinna tulin, algul plaaniga jääda kaheks nädalaks, seisnes soovis uurida perekonna jälgi, mis viivad Tartusse, Viljandisse ja sellesse piirkonda. Kohtusin oma nõbudega ja leidsin sugulasi näiteks Karksi-Nuias. Minu esiisade jäljed viivad Eesti-Läti piirile, just Karksi kanti. Surnuaiast võib seal leida minu esiisade haudu. Ma pärinen baltisakslastest.


Ja nüüd kavatsete oma äriga Eestisse tagasi tulla?


Olen juurutanud Londonis kinnisvara-investeerimisfirma, mis investeerib eraisikute kapitali kinnisvarasse. Pangad on seal väga tuimad kõiges, mis puudutab kõrgema riskiga kinnisvaraprojektidele laenamist. Sama seis valitseb kogu Euroopas.


Mis muudab selle ettevõtmise unikaalseks – meie oleme erinevalt pangatöötajatest kinnisvara-tüübid. Me suudame hinnata kinnisvaraarenduste tugevamaid ja nõrgemaid külgi: kus võib mis minna valesti ja milles peituvad riskikohad. Ühesõnaga, me sõelume väärtuslikumad projektid investorite jaoks välja, paigutame nende raha sinna ja muutume ajutiselt osanikeks. Hiljem teenime müügi pealt.
Tavaliselt on praegu turul kõige enam levinud investeeringute vahendamise platvormide puhul nii, et hoolsus ja eeltöö jäävad kesiseks.

Ühelt tegelaselt võetakse raha, et laenata see teisele, ja siis kõik kolm osapoolt ehk laenaja, vahendaja ja kinnisvaraarendaja loodavad, et äri läheb hästi. Aga suure osaga selliselt rahastatud projektidest ei lähe hästi, nagu te võite näha. Ja inimesed nutavad taga saamata jäänud intresse, mis nad lootsid oma raha investeerides saada – hea, kui põhisummagi päästa õnnestub. Aga spetsialistid-haldurid, nagu ma meid nimetan – meil on väga avar mängumaa.


Me vaatame, kuidas see mudel end Londonis õigustab, kuidas tööle hakkab. Kui järgmise aasta jooksul läheb kõik hästi, võtame ette järgmised turud, näiteks Saksamaa, aga ka Baltimaad, sest just siin leidub piisavalt arendajaid, kes meie pakutavat abi kinnisvaraprojektide rahastamisel vajaksid. Seega jah, tõenäoliselt ma tulen tagasi.


Praegu paistab olukord Eesti kinnisvaraturul olevat külmunud: uusi kallimaid kortereid hinnatakse kohati suisa 100 000 euro võrra alla. Kas kinnisvarahindasid ootab järsk langus?


Kinnisvaraturg on igal pool külmunud, mitte ainult Eestis. Kogu majandus on laiemalt hädas. Kinnisvaraturul valitseb aga suur vahe inimeste soovide ja tegelikkuse ehk selle vahel, kui palju kinnisvara tegelikult võiks maksta. Erinevus küünib umbes 40%-ni. Ja nagu öeldud, mitte ainult Eestis. Majanduse suund pigem allapoole on globaalne nähtus.


Ühendriikides on õige pisut teisiti. Näiteks Ühendriikide pankades on nii, et kui mingi investeering osutub bilansireal rämpsuks, püüavad nad sellest võimalikult ruttu ja valutult vabaneda ja n-ö seedivad kahjumi kiiresti ära. Euroopa pankades on teisiti – võetakse aega, uuritakse, vaadatakse. Ei taheta kahjumlikke asju näidata. Tänast valu püütakse homsesse lükata. Ühendriikide rahandus on palju paremas seisus, sest nad tulid eelmisest kriisist tugevamana välja kui keegi teine, ja tulevad ka eelseisvast.


Euroopa pankade bilanssides leidub rohkem kahtlasi või hapusid rahapaigutusi, kui enamik inimesi eales arvata oskaks. Seega, kui nüüd majanduslangus pihta hakkab, näete suuremat langust Euroopas kui ookeani taga.  


Kas Euroopas võiks tulla majanduses n-ö suur pauk?


Ma arvan, et pigem aeglane langus. Nõnda nagu olete viimasel ajal näinud aktsiaturgudel: ühes kohas kriisi avalöök, teises kohas… Sõltub, mis hakkab üldse toimuma globaalsetel turgudel.  Kas inimesed löövad kartma, tormavad rohkem müüma? Ja kui nad müügi juures kaotavad, peavad nad hakkama veelgi rohkem müüma. Nii et lõpuks sõltubki kõik sellest, mis hakkab toimuma globaalsetel finantsturgudel.

 

Mida arvate sotsiaalelamuehitusest – Eestis propageeriti aastakümneid mudelit, et igaüks võidelgu endale ise vabalt turult katus pea kohale, ja mõned kinnisvarategelased on sotsiaalmaju kirunud turu solkimiseks.


Sotsiaalelamuehitus on suundumus, mille poole kõikjal maailmas liigutakse. Või vähemalt peaks sinnapoole liikuma. Kui me vaatame kas või sündmusi Londonis või laiemalt Euroopas – ega inimesed ei põleta maju ja autosid, nagu viimati Pariisis, suurest õnnest. Inimesed on õnnetud, sest valitsused on neile valetanud.  Või vähemalt tunnetavad inimesed olukorda sellisena, et nendele on valetatud ja nende püüdlusi pole valitsus toetanud. Nõnda ongi meil eri maades Euroopas palju rahutust – või rahutusi. Vaadake kasvõi Brexitit. Kes julgeks kinnitada, et järgmised sündmused ei või viia euro lagunemiseni?


Madalama sissetulekuga inimestele tuleb sotsiaalelamuid rajada: kas valitsus või erasektor või siis mõlemad kombineerituna. Näiteks Inglismaal tegutsevad selles osas erakapital ja maksumaksja raha koos. Katus iga inimese pea kohal on saanud üheks kaasaegse ühiskonna fundamentaalseks alustalaks.


(The Guardian raporteeris alles mullu oktoobris 1200 perest, kes ainuüksi 2017. a esimesel poolaastal olid võimude sunnil pidanud Londonist teistesse lähematesse linnadesse, näiteks Cardiffisse lahkuma, sest eluasemedefitsiit on karjuv ja osa odavamate eluasemete kvaliteet alla arvestust. V.L.)


Kodust on saanud sisuliselt inimõigus?


Jah, nagu inimõigus.


Samal ajal kui näiteks Tallinnas leidub küllaga ulmelise hinnaga kortereid, vajaksid neid kas või noored pered. Kinnisvara kõrge hinna tõttu jäävad korterid müümata ja tõenäoliselt mõnedki pered loomata.


Ühendkuningriigis oleks nõudlust 3000 keskmise suurusega sotsiaalmaja rajamise järele aastas. Aga kaetakse sellest võib-olla 20%. Samal ajal on suur osa n-ö tavalisest elamispinnast müügis. Probleem on, et need müüdavad pinnad on liiga kulukad. Järelikult on liiga paljud inimesed panustanud sellisele kinnisvarale, mille järele pole nõudlust. Liiga suur hulk inimesi on lati liiga kõrgele asetanud. Ja nüüd on küsimus, et kuidas teha nii, et müüja majanduslikult ei häviks, aga samas saaksid kortereid kas või nooremad ostjad. Alates teatud hinnatasemest pakub valitsus Inglismaal korteri ostuks riiklikku laenu kuni 80% ulatuses korteri väärtusest, ülejäänu saab siis rahastada panga ja omaosaluse abil. Selline mudel muudab nooremate inimeste jaoks kinnisvara soetamise taskukohasemaks. Kahjuks on selliseid toetusprogramme liiga vähe.


Seega on sotsiaalelamud väga-väga tähtsad.


Mida arvate omandimaksudest, näiteks kinnisvaramaksust – kas neid tuleks Eestis juurutada?    


Inglismaal on need olemas. Kinnisvaramaksu rakendamine oleks ühest kohast mõistlik – näiteks sõltuvalt omandi turuväärtusest peaksid omanikud seda tasuma. Teisalt, kuidas maksustada näiteks Amazoni ja teisi internetihiiglasi? Kas nemad ka ei peaks igas riigis tegutsemise pealt makse maksma? Seega on küsimus märksa laiem: kuidas mitte panna näiteks maaomanikke internetifirmadega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Kuidas vältida ebaausat lähenemist maksustamisele, et võetakse neilt, kellelt lihtsam on kätte saada?

 

 

 

Jüri Mõis: Oberschneiderit iseloomustab null-korruptiivsus

 
"Eestis 1990ndatel äri ajades tekkisid paratamatult olukorrad, mis olid sisuliselt korruptiivsed, kuigi neid ei peetud siis veel korruptiivseks, aga Oberschneider paistis seejuures silma täiesti nullkorruptiivsena," meenutas ettevõtja ja pangandustegelane Jüri Mõis. Tema sõnul seisis Oberschneider eetilise äri eest kogu hingest.


 "Ta hakkas Eestis ajama läänelikku kinnisvaraäri, aga teda häirisid seejuures kohutavalt igasugused korruptsioonilaadsed olukorrad meie ühiskonnas, mis oli veel noor," meenutas Mõis. "Selliseid olukordi siin kohapeal sageli korruptsioonina ei tõlgendatudki. Kuid ta ei püüdnudki ärimehena kohaneda ega meie n-ö tavasid omaks võtta. Oberschneiderit oli seejuures väga hea vaadata – kuidas ta teistele eeskuju andis, et ka ausalt on võimalik, ja ta võitles oma ausate põhimõtete eest kuni viimse veretilgani."


Mõisa sõnul on Oberschneideri läbilöök seda ootamatum, et ta ei osanud ühtegi kohalikku keelt: "Aga ta rühkis ikka visalt ja vapralt edasi."
Teine samasugune ausate lääne äritavade importija oli Mõisa sõnul Joakim Helenius. "Ainult kaks nendesugust lääne harjumuste ja kogemusega meest tol ajal Eesti äris üldse tegutseski."


Oberschneideri puudusest – et ta ei osanud kohalikke keeli – sai kinnisvaraäris tema eelis. Ta muudkui delegeeris ülesandeid – oleks ta kohalikuna püüdnud kõike teha ja kontrollida, oleks ta ilmselt ruttu läbi põlenud. Pärast oma äriga Eestist väljatõmbumist elas Oberschneider mõnda aega Argentinas ja ajas seal põllumajandusäri, kasvatades muuhulgas veiseid. Samal ajal kui paljud tema kolleegid-ärimehed kriisiga maadlesid, mängis tema 2009. a seal lõbusalt polot.  

   
Paul Oberschneideri üks konkurente 1990ndatel, legendaarne kinnisvarategelane Hillar Viks meenutas, et tol ajal pidi kinnisvaraäriga kaasas käima nii tugev närvisüsteem kui ka julgus. Viks tunnustab Oberschneiderit just selle eest, et too julges 1990ndatel tegutseda lääne ärimeeste mugavustsoonist väljaspool.


"Paljud, keda1990ndatel nende rikkuse pärast kadestasin, uut kümnendit enam ei näinud, sest nad olid surma saanud," nentis Viks. "Kõik sammud pidi hoolega läbi mõtlema, ja probleeme, kui need tekkisid, ei tohtinud mingil tingimusel varjata. Kui praegu käib kõik elektrooniliselt, siis tol ajal paberil. Kohvertelefon rippus käe otsas – üks kolakas aku käis telefoni külge, teine oli autos valmis."

 

 

 

Paul Oberschneideri ärid on ulatunud kinnisvarast veisekasvatuseni

 
• Paul Oberschneider asutas 1994. a Tallinnas kinnisvaraettevõtte Ober-Haus. Tollal kuulus firmasse kolm töötajat.


• Eelmise majanduskriisi alguseks oli sellest saanud üks Kesk-Euroopa juhtivaid kinnisvarateenuste ettevõtteid 35 esinduse ja üle 350 maakleriga, mis kattis viit riiki: Eestit, Lätit, Leedut, Poolat ja Ukrainat.


• Alates aastast 1993 on Oberschneider rajanud arvukalt ettevõtteid Baltimaades ja Poolas, olles üks esimesi kinnisvaraettevõtjaid, kes tõi siia väliskapitali.


• Oberschneider asutas ja ehitas üles Schlössle Hotel Groupi, luues esimese viietärnihotelli Tallinnas – Schlössle Hotelli – koos selle sõsarhotellidega The Grand Palace Riias ning St. Petersburg Hotell. 2006. a müüdi kett Hispaania hotelligrupile.


• 2007. a müüs ta Ober Hausi ja hakkas Argentinas põllumajandusettevõtjaks.


• Hiljuti asutas ta Ühendkuningriigis ettevõtte, mis tegeleb kinnisvaraarenduste rahastamisega ja millega kavatseb tulla Balti turule.


• Kirjutanud oma ärikogemustest raamatu "Miks müüa takosid Aafrikas?".

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...