Peapiiskop Viilma: tehke oma südamesse Eestile pesa

"ESTO 2019 juhtmõte “Meie tulevik“ kutsub meid üles kaasama noori ja jagama uue tulevikupõlvkonnaga ühist vastutust Eesti tuleviku eest. See ei ole lokaalse tähtsusega, vaid ülemaailmse mõõtmega igatsus ja soov, sest tilluke Eesti meie südames on juba ammu maailmasuurune," ütles EELK peapiiskop Urmas Viilma ESTO 2019 – XII ülemaailmsete eesti kultuuripäevade avajumalateenistusel Helsingi Toomkirikus.

Pilt: Scanpix

Peapiiskop Viilma: tehke oma südamesse Eestile pesa

Toimetaja: Toomas Raag

"ESTO 2019 juhtmõte “Meie tulevik“ kutsub meid üles kaasama noori ja jagama uue tulevikupõlvkonnaga ühist vastutust Eesti tuleviku eest. See ei ole lokaalse tähtsusega, vaid ülemaailmse mõõtmega igatsus ja soov, sest tilluke Eesti meie südames on juba ammu maailmasuurune," ütles EELK peapiiskop Urmas Viilma ESTO 2019 – XII ülemaailmsete eesti kultuuripäevade avajumalateenistusel Helsingi Toomkirikus.

Jeesus ütleb: "Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule." Mt 7:24-47

Oleme viimase 30 aasta kestel saavutanud Eesti rahvuslike tähtpäevade ning Eesti iseseisvusega seotud sündmuste tähistamisel teatud vilumuse. Välja on kujunenud traditsioonid ja tavad, meil on tekkinud enesekindlus ja rahvuslik väärikus, mida on süvendanud "Eesti Vabariik 100" juubeliaastale pühendatud sündmuste õnnestunud läbiviimine. Sellele lisanduvad täna algavad XII ülemaailmsed eestlaste kultuuripäevad "ESTO 2019", mis omal kombel kulmineeruvad 20. korda toimuva tantsupeo ja juubelilaulupeoga järgmise nädala lõpus. Tekib tunne – see on kõik nõnda olnud juba aastakümneid ning nii jääbki olema.

Siiski saame seljataha jäänud vastuolulist sajandit hinnates esitada mitmeid kui- ja kas- küsimusi, või arutleda hüpoteetiliste oleksite üle meie ajalookäigu mõtestamisel. Ometi usun, et ükskõik kui sügavale ajalukku või kaugele ulmelisse tulevikku oletused ja arutelud meid ka viivad, oskame olla tänulikud kõigi inimlike jõupingutuste, nagu ka taevase juhtimise eest, mis on meid toonud tänasesse päeva ja hetke. Loetud pühakirjateksti valguses jääb ikkagi õhku küsimus: kas oleme oma maja rajanud kaljule või liivale?

Rajada oma kodu kaljule

Oleme 100 aasta eest ausalt võidelnud välja oma võidud, 30 aasta eest laulnud revolutsiooniks oma laulud ja sidunud koos naabritega ühendavaks Balti ketiks oma käed. Seda siira sooviga – rajada oma kodu kaljule. Lisaks kandvale vundamendile peab kodu olema paik, kus on hea olla ja kuhu tullakse ikka ja jälle tagasi nii rõõmude kui muredega. Kodus peab olema kõigil oma koht – oma kohustused ja vastutus, oma õigused ja vabadused, võimalused ja väljakutsed. Kodus on pere. Kodust saab igaüks igapäevase leiva ja kehakatte. Kodus on kamber, kus saab olla omaette või kõneleda Jumalaga. Kui kodus valitseb usaldus ja armastus üksteise vastu ning kõik kallis ja väärtuslik on hästi hoitud, on kerge olla külalislahke ja abivalmis nii sõprade kui võõraste suhtes. Siis on julge tervitada särasilmselt ümbritsevat maailma ilma vajaduseta sinna kodust põgeneda.

Samas, Jeesus ei kõnelenud oma mõistuloos ju sugugi ainult maja ehitamisest, isegi mitte maise riigi rajamisest. Ta rääkis, et peame kogu oma elu rajama kindlale kaljule. Võime täna selle kalju koostisosadena nimetada näiteks usku, lootust ja armastust. Apostel Pauluse sõnul on armastus neist suurim (1 Kr 13:13). Järelikult moodustabki kaalukaima osa meie kodukaljust armastus.

Kuigi armastus on kõigest kõige suurem, ei ole seda võimalik mõõta ühegi mõõdupuuga. Armastama ei saa ka tuimalt õppida. Siis ei oleks see armastus, vaid oma osa ja reegleid hästi tundes armastuse mängimine. Õnnelikuks ei tee meid aga mitte tehnilised elamisoskused ja üksteisega suhtlemiseks kehtestatud viisakusreeglite täiuslik täitmine, vaid see, kui saame ise võtta vastu armastust – ligimeselt / Jumalalt –  ning kui suudame oma sõnades ja tegudes vastata samaga. Üks ristiinimene toimib ideaalis isegi vastupidises järjekorras: annab ise esmalt ega ootagi vastuarmastust. Kui vastus järgneb, siis on see õnnistus!

Südant ei saa keelata ei vabadusele ega armastusele!

Sama on kodumaa-armastusega, mis on üks killuke vanemate austamisest. Esivanemate hool, vaev, armastus, ka valatud märtriveri on meie tänasele põlvkonnale taganud rahu ja hea elu. Meie lähiajaloos on paraku ka paari inimpõlve pikkune aeg, kus me ei võinud rääkida Eestist kui vabast riigist, eestlastest kui iseseisvat eluõigust omavast rahvast, Eestimaast kui sellele rahvakillule koduks mõeldud paigast. Siiski, ka sel perioodil võis uskuda ja sisemiselt vaba olla igaüks, kes ennast ise ei olnud vaimselt lasknud vangistada või allutada võõrale režiimile. Südames oldi vabad, sest südant ei saa keelata ei vabadusele ega armastusele!

Isegi kui oleme tänaseks erinevatel põhjustel rahvana laiali pillutatud üle kogu ilmakera igale mandrile ja igasse sadamasse, ei luba meie süda unustada, kes me oleme ja kust me tuleme. Vastuse leiame muuhulgas 2019. aasta juubelilaulupeo repertuaari jõudnud Anna Haava luuletuses: "Me oleme Põhjamaa lapsed". Pagulasluuletaja Hendrik Visnapuu lisab sellele oma tähendusrikka ja juurte juurde juhatava luulerea: "Me oleme Maarjamaa oksad". Need Kanada eestlaste eakatekodu "Ehatare" nurgakivile graveeritud sõnad ei lase ka eluõhtul unustada oma juuri ja seda, et Eestil on kodu iga eestimaalase südames. Ükskõik kus maailmanurgas ta ka viibib.

Oleme taastanud Eesti riikliku järjepidevuse vanast sügavate juurtega rahvuslikust kännust sirguva võrsena. Meie riigi ja rahva võsu on elujõuline ja võimas, laotades laiali oma oksad ja sirutudes päikese poole üle kõigi maailmamerede ja mandrite. Igas maailma nurgas kanname ühiselt vastutust oma rahva ja keele – kogu eesti kultuuri püsimajäämise eest. Just nii hoidis eestlust elus see põlvkond, kes oli sunnitud kodumaalt lahkuma 75 aasta eest. Samuti see põlvkond, kes sündis ja kasvas üles Eesti kodust kaugel. Eestlust hoidsid elus ka põlvkonnad, kes jäid okupatsiooni tingimustes sisepagulusse. Meie kõigi süda on koduks vabale Eestile. Nõnda oleme kandnud ja kanname tänagi Eestit kaasas kõikjal, kuhu tee meid viib kindlas usus, et meie Eesti on aruka kombel rajatud kaljule, kus paduvihmad, veevood ega tugevad rajuhood seda hävitada ei suuda.

ESTO 2019 juhtmõte "Meie tulevik" kutsub meid üles kaasama noori ja jagama uue tulevikupõlvkonnaga ühist vastutust Eesti tuleviku eest. See ei ole lokaalse tähtsusega, vaid ülemaailmse mõõtmega igatsus ja soov, sest tilluke Eesti meie südames on juba ammu maailmasuurune. ESTO kodulehel on kirjas: "Eesti ei ole ainult Eestimaa riigipiirides. Eesti on tuhandete inimeste südames, kes elavad võõrsil". Tehke oma südamesse Eestile pesa – võtke ta sülle! Kallistage teda! Uskuge mind – Eesti vastab samaga. Sina, mina ja tema – meie kõik olemegi püsivale armastuse kaljule rajatud Eesti. Tuleviku Eesti!

Aamen.

 

Laadimine...Laadimine...