Perearst: maakohas on sõltuvushaigel keeruline abi leida

"Kui inimene saaks 24 tundigi peale võtmata olla, siis saaks juba raviga alustada, aga teinekord ei suudeta ka seda aega vastu pidada," rääkis Tallinnas perearstiametit pidav ja mullu ka Lõuna-Eestis Moostes sealset perearsti asendanud Külvi Peterson. "Pärast viiendat-kuuendat kuupäeva, mulle näib, et külas joovad kõik. Joovad, kuni raha otsa saab. Üks ütles veel, et oleks raha natukenegi rohkem, jooks kogu aeg," kirjeldas ta olukorda pärast palgapäeva.

Pilt: Scanpix

Perearst: maakohas on sõltuvushaigel keeruline abi leida (3)

Ain Alvela

"Kui inimene saaks 24 tundigi peale võtmata olla, siis saaks juba raviga alustada, aga teinekord ei suudeta ka seda aega vastu pidada," rääkis Tallinnas perearstiametit pidav ja mullu ka Lõuna-Eestis Moostes sealset perearsti asendanud Külvi Peterson. "Pärast viiendat-kuuendat kuupäeva, mulle näib, et külas joovad kõik. Joovad, kuni raha otsa saab. Üks ütles veel, et oleks raha natukenegi rohkem, jooks kogu aeg," kirjeldas ta olukorda pärast palgapäeva.

"Ja vähesed tulevad perearsti juurde sõltuvusprobleemiga, ikka on põhjuseks kas kõrge vererõhk, soov analüüse teha või midagi muud," tõdes Peterson.

Häbi minna ravile

Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki ja suhtumine on kahetine. Üldiselt viinaviga ei tunnistata või siis öeldakse lihtsalt, et "ah, mis tast ravida, ta on ju joodik". Kohe pääseb jutt lahti, kui keegi on käinud psühhiaatri vastuvõtul, et "näe see ja see pandi hullumajja". Sellise suhtumise juures näib sõltuvusprobleemide lahendamine võitlusega tuuleveskitega.

Poole aasta jooksul määras perearst Külvi Peterson Moostes sõltuvusravi kümnekonnale inimesele, kellest vaid üks on pärast tagasisidet andnud, et kõik läheb hästi ja inimene on rõõmus. Üks kümnest on aga ka paraku surnud, tõsi, mitte otseselt alkoholi tarvitamise tõttu.

"Pärast viiendat-kuuendat kuupäeva, mulle näib, et külas joovad kõik. Joovad, kuni raha otsa saab. Üks ütles veel, et oleks raha natukenegi rohkem, jooks kogu aeg," kirjeldab ta olukorda Lõuna-Eestis. "Eks linnades juuakse ka, aga see toimub kuidagi varjatumalt ja ehk on joodavad margid ka kuidagi kvaliteetsemad."

Vaja läheb rohkem ravikeskusi ja raha

Peterson tunnistab, et sõltuvusravikeskusi on Eesti kohta vaid neli-viis, mida on ilmselgelt vähe ja ka eraldi raha raviks ja nõustaamiseks on napilt. Psühhiaatreid aga napib suurteski keskustes, ammugi siis veel maapiirkondades.

"Edu algab väikestest asjadest, kasvõi põhjalikust patsiendi küsitlemisest. Nad räägivad vahepeal ka ausalt ja see aitab edasi liikuda," leiab Külvi Peterson. "Perearstidel peab aga olema kindlasti ka tugi teiste spetsialistide näol. Meil peavad olema oma n-ö kodustatud psühholoogid, kellele toetuda, kuhu patsiendid saata ja kes siis just erialast nõu saavad anda."

Inimene peab ise tahtma terveneda

Kliiniline psühholoog Maris Kolk on seda meelt, et psühholoogid saavad aidata perearste kaksikdiagnoosiga patsientide ravimisel teenuste pakkumisega teraapiafondi raames, aga ennekõike sõltub ravi tulemus ikkagi inimese soovist pahedest vabaneda.

Teraapiafond pole võluvõti probleemide lahendamiseks, pigem abi just ravi alustamisel. Fondi vahendid moodustavad 3% perearsti nn pearahast ja neid saab kasutada just sõltuvushäiretega patsientide abistamiseks.

Kolk kinnitab, et perearstide tööpraktikas on psühholoogide kaasamine raviprotsessi igapäevane, sellega ollakse harjunud ja koostööd tehakse varmalt. Selle koostöö ajal hinnatakse näiteks patsiendi meeleoluhäireid ja psühhiaatrilise ravi vajadust, tegeldakse psühhoteraapiaga.

"Psühhiaatri juurde minekule tekkib paljudel patsientidel psühholoogilist laadi vastuseis ja öeldakse, et "ei, sinna hullumajja ma küll ei lähe, pole see asi midagi nii hull, kõik ju joovad"," iseloomustab Maris Kolk suhtumist. "Psühholoogi töö on neid barjääre kõrvaldada, selgitada ravi vajalikkust ja selle olemust. Igasuguseks teraapiaks on patsiendi motivatsioonil ülisuur roll. Ta peab uskuma oma võimesse endaga toime tulla. Seejuures ei peagi ta alguses ise teadma, kuidas täpselt seda teha. Need juhised tulevad juba nõustajatelt, enda tahe on määrav."

Esimene ravi ei pruugi lõpuni jõuda

Sõltuvushaiguste ravi ongi sageli just sellepärast mitme etapiline, et patsient ise vahepeal loobub selles ja siis tuleb jälle kõike otsast alustada. Sageli alustatakse lähedaste survel või nendega arvestada püüdes, aga see esimene n-ö hoog kipub teinekord üle minema.

Kaksikdiagnoosiga patsiendi raviprogramm kestab keskeltläbi paar kuud, aga alkoholiprobleemiga võivad kaasas käia ka teised psüühikahäired, mis vajavad hiljem juba pikemat ravi.

"Eks see ole igipõline küsimus, kas enne oli ärevushäire ja siis hakati selle leevendamiseks alkoholi tarvitama või vastupidi," räägib Kolk. "Pigem saabuvad patsiendid esimesele konsultatsioonile enesekaitselise hoiakuga ja ei taha alkoholiprobleemi tunnistada."

Seega tunnistatakse esmaselt pigem depressiooni ja psüühikahäiret, mitte viinaviga. Aga lõppeks on elustiil, sotsiaalne keskkond ja tugisüsteem sõltuvushaigete ravimisel määrava tähtsusega.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...