Pille Rives perevägivallast: praegune poliitika lähtub möödavaatamiskultuurist

"Kui vaatame mööda, ei kujunda me poliitikat targalt, kuna meil pole huvi saada reaalset lahendust," nentis Tähtvere Avatud Naistekeskuse juht Pille Rives, kelle sõnul perevägivalla juhtumite arv ning raha hulk, mida selle vastu võistlemiseks panustatakse, näitavad, et Eestis parema meelega vaadatakse probleemist mööda kui märgatakse. Samuti ei saa perevägivalda näinud lapsed piisavalt nõustamist.

Pilt: Scanpix

Pille Rives perevägivallast: praegune poliitika lähtub möödavaatamiskultuurist (4)

"Kui vaatame mööda, ei kujunda me poliitikat targalt, kuna meil pole huvi saada reaalset lahendust," nentis Tähtvere Avatud Naistekeskuse juht Pille Rives, kelle sõnul perevägivalla juhtumite arv ning raha hulk, mida selle vastu võistlemiseks panustatakse, näitavad, et Eestis parema meelega vaadatakse probleemist mööda kui märgatakse. Samuti ei saa perevägivalda näinud lapsed piisavalt nõustamist.

"Olukord, mis valitseb Eestis perevägivallas, ei ole tekkinud üleöö ega ole midagi sellist, mida me ise pole loonud. Meil on sotsiaalministeeriumis ametnikud, kes on aastaid tegelenud poliitika kujundamise ja investeeringute planeerimisega. See on kõik, mida tuleb teha teadlikult," sõnas Tähtvere Avatud Naistekeskuse juht Pille Rives.

Rives selgitas Vikerraadio saates "Uudis+", et aastaid on antud informatsiooni, koostatud statistikat, tehtud pilootprojekte emade ja laste nõustamisest, kuid kedagi ei tundu see huvitavat. "Miks? Vastus on möödavaatamiskultuur. See on kõige algus. Kui vaatame mööda, ei kujunda me poliitikat targalt, kuna meil pole huvi saada reaalset lahendust."

Perevägivalla teema on Rivesi sõnul Eestis üleval vaid juhul, kui mõni sellekohane lugu ühiskonda vapustab. Probleemid, mis on Eestis varjupaikade või tugikeskuste rahastamisega, lähtuvad  aga möödavaatamiskultuurist.  

"On selge, et investeeringud ei ole hetkel piisavad. Piisavad on nad juhul, kui lähtume sellest, et meil on möödavaatamiskultuur. Märkamiskultuuriks seda napib. Ka president ütles selle vabariigi aastapäevakõnes välja, et investeeringud tulevad avalikust tellimusest. Avalik tellimus tuleb aga hoiakutest. Riigieelarve seaduse võtab vastu parlament, mille liikmed oleme me ise valinud. Annan endale väga selgelt aru, et antud valdkonnas töötavad inimesed on sihtgrupi eestkõnelejad. Tahame seda tööd teha, oleme selle ise valinud, aga investeering ja avalik tellimus tuleb riigilt. Hetkel osutame avalikku teenust, esimest korda viidi teenuse osutamiseks läbi riigihange. Kui see on napp, on see avalik tellimus ja peame sellega leppima."

Rives märkis, et enamasti ei taha  naised, kes pöörduvad tugikeskuse poole, oma kaaslase juurest ära tulla, vaid vajavad ajutist peavarju. Seetõttu ei pöördu nad ka politseisse, kuna ei taha vägivaldset inimest veelgi enam pahandada. "Siin saavad tugikeskuse spetsialistid naist nõustada ja talle selgitada, et vägivald ei ole midagi sellist, mis läheb sekkumiseta üle. Just psühholoogiline ja juriidiline nõustamine on suunatud pikemaajalise lahenduse leidmisele."

Pikemaajalise lahenduse tarvis on vaja Rivesi sõnul erinevaid teenuseid, mida saab osutada koostöös kohaliku omavalitsuse ja riigiga. "Näiteks samal päeval, kui president esitas oma kõne, helistas meile Võrumaalt naine, kelle pereprobleemid on selle illustreerimiseks väga head. Naisel tekkis kodus vägivalla olukord, väidetavalt tuli talle kallale mehe vend. Oma lugu jutustades ütles ta , et "nii nagu minu mehe vend mind peksis, ei ole isegi minu oma mees mind varem peksnud".  See viitas sellele, et naine on vägivallaga harjunud. Ilmnes ka, et tema päritoluperes olid probleemid, lapsena oli ta saanud erinevaid psühhiaatrilisi diagnoose. Eneselõikumised, suitsiidikatsed. Nüüd on tal endal kaks väikest last, kellega ta toime ei tule. Mees on töötu. Jah, ta tuli selleks ööks varjupaika, aga olin sunnitud ta saatma edasi, sest ta ei tulnud ka varjupaigas oma kahe lapsega toime. Kuna Võrumaal ei ole teenuseid lastele, pole laste turvakodu, olin sunnitud ta saatma Tartusse laste turvakodusse. Praegu on selge, et naisel on vaja peretöötajat, tugiisikut, sotsiaalkorterit ja võlanõustajat. Kahju küll, aga see on kaunis tüüpiline lugu inimesest, kelle probleemid tekivad juba noores eas. Need tekkisid seetõttu, et ta on pärit vägivaldsest perest."

Rives juhtis tähelepanu ka sellele, et riigi poolt ei ole üldse ettenähtud ressurssi vägivaldse pere laste nõustamiseks. "Tihti on lapsed vägivalla tunnistajaks. Nad on pealt näinud tapmisi, vägistamisi, kuidas isa ema peksab ja ilmselt ka vastupidiseid olukord. Vahet ei ole, vägivald on vägivald. Ka need lapsed vajavad psühholoogilist nõustamist. Teenuse kirjeldus, mis on ohvriabi seaduse muudatuste lisas ütleb, et lastele võib varjupaigas pakkuda abi koolitööde tegemisel ja huviringide leidmisel. Kui aga lapsel on tõsine trauma? See on meie möödavaatamiskultuur."

Riigis on olemas vägivalla ennetamise strateegia, milles on sätestatud eesmärgid sellest, mida riik tahab. "Selle strateegia järgi peaks meil aastaks 2020 olema olukord, kus inimesed ei tolereeri vägivalda, oskavad seda ära tunda ja sellest hoiduda. On ettenähtud sammud, mida tuleb selle saavutamiseks teha ja sammude maksumus. Kui me neid investeeringuid ei tee, me seda olukorda ei saavuta. See on valikute küsimus. Näiteks tugikeskuste ülevalpidamiseks on riik sel aastal panustanud 620 000 eurot, eelmine aasta 500 000. Suur osa rahast tuli Norra toetuste programmist, mis toimis Eestis eeldusel, et riik võtab programmi lõppedes teenused üle. Seda ei ole juhtunud. Võeti vastu ka ohvriabi seaduse muudatused, millega loodi igasse maakonda varjupaik. Rohkem oleks aga vaja ressurssi nõustamisele panna, mitte ruumide ülalpidamisele ja 24/7 töötavale inimesele palgafondiks."

Kõik saab Rivesi sõnul alguse ikkagi hoiakutest. "Poliitika kujundajad, riigikogu liikmed on meie hulgast. Meie hoiakud on ka nende hoiakud. Asi saab alguse rohujuure tasandil. Kui lubame seda, et nad meie rahaga sellisel viisil käituvad, selle ka saame. Peame siis ka sellega arvestama, et võime sattuda juhusliku peksasaamise või liiklusraevu ohvriks. Meie tütred ja pojad, kes pole ise kodus vägivalda kogenud võivad kokku saada vägivaldse parteriga. See on meie kõigi probleem."

Tartu Ülikooli soouuringute lektor Kadri Soo ütles, et  uuring naiste tugikeskuste olukorrast näitas, et töötajad ei ole rahul tugikeskuste alarahastatamisega. "Nad tunnevad, et ei saa piisaval tasemel teenuseid osutada, kuna rahastus ei võimalda maksta adekvaatseid töötasusid ega tagada korralikku majutusteenust.  Majutuspindade hanketingimuste alusel on ka majutuskohtade arv ebamõistlik ja vajab ümbervaatamist. Lisaks on vähe ressursse teenuse põhirõhule, erinevatele nõustamistele. Nõustamistundide arv, mida tugikeskused osutada saavad on piiratud ja tugikeskuse töötajatel tuleb teha valikuid ning abi jääb abivajajatele napiks."

Probleemina koorus uuringust ka tugikeskuste töötajate sotsiaalsed garantiid. "Tugikeskused tegutsevad MTÜ-na, töötajate lepingud on lühikesed ning raha napib, seega ei ole võimalik töötajatel saada väljateenitud puhkust. Tugikeskuste rahastamissüsteem peab olema mõistlik ja adekvaatne."

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...