Poliitikute haridusdebatt: õpetajaid tuleb rohkem väärtustada, erakool ei ole rahamasin

"Me tahame täna anda lastele rohkem pädevusi, tahame anda väärtusi, aga me mõõdame endiselt teadmisi," märkis haridusdebatil reformierakondlane Margit Sutrop. Isamaalane Tõnis Lukas märkis, et missiooniga erakoole nähakse kui rahamasinaid ja see on vale.

Pilt: Kuvatõmmis
Haridus

Poliitikute haridusdebatt: õpetajaid tuleb rohkem väärtustada, erakool ei ole rahamasin

Meelis Piller

"Me tahame täna anda lastele rohkem pädevusi, tahame anda väärtusi, aga me mõõdame endiselt teadmisi," märkis haridusdebatil reformierakondlane Margit Sutrop. Isamaalane Tõnis Lukas märkis, et missiooniga erakoole nähakse kui rahamasinaid ja see on vale.

Hariduskonverents "Eesti hariduse kaheksa sajandit – vana ja uus" lõppes poliitikute paneeldiskussiooniga.

 

Osalejad:

Lauri Hussar, Erakond Eesti 200
Tõnis Lukas
, Isamaa
Toomas Jürgenstein
, sotsiaaldemokraatlik erakond
Mailis Reps
, Keskerakond
Margit Sutrop
, Reformierakond
Indrek Treufeldt
, moderaator


Margit Sutrop: Mõnda aega tagasi käisin Toomkoolis rääkimas uuest haridusstrateegiast, strateegia 2020 – kuidas võiks nüüdisaegne õpikäsitlus juurduda, kuidas me jõuaksime selleni, et koolil oleks võimalus toetada iga õpilase individuaalset ja sotsiaalset arengut, tema koostöövõimekust.

Et oleks võimalus leida üles igas lapses see kullatera, tugevus, see välja arendada, et tal tekiks eneseusk, adekvaatne enesepilt ja ta saaks end elus realiseerida oma kolmes rollis, nii nagu see on õppekavadesse sisse kirjutatud: isiklikus elus, kodanikuna ja tööelus.

Eesti koolides on väga erineval viisil nüüdisaegset õpikäsitlust juurutatud, on neid, kes saavad sellega paremini hakkama, aga üldiselt me pole sellele eesmärgile lähemale jõudnud.

Kas me oleme mõned väga olulised sotsiaalsed küsimused ära muutnud. Meil on programmis mõned punktid. On väga oluline, et õppekavade puhul vaadatakse üle, kas need ei ole mitte individuaalset arengut takistavas rollis. Kui palju me oleme muutnud hindamist. Me tahame täna anda lastele rohkem pädevusi, tahame anda väärtusi, aga me mõõdame endiselt teadmisi. Õpetajad püüavad kõigest väest, aga nad teavad, et riigieksamid on ikkagi need, mis mõõdavad hoopiski teadmisi.

Enamiks koolides lähevad kõik pingutused sellele, et panna ressurss riigieksamitele – me ei tegele täna tegelikult lapse kujundamisega, tervikliku arendamisega.

Õpetajatel  on nüüdisaegsed teadmised, nad teavad, kuidas peaks õpetama, aga nad õpetavad vanamoodi. Nende enesetõhusus on madal. Enamikes koolides siiski ei teata, kuidas nüüdisaegset õpikäsitlust rakendada. Märksõna on teistsugune õpetajakoolitus, teistsugused õppekavad ja muudetud programmid, mis võimaldaksid tervikliku isiksusekäsitlusega edasi minna.

 

Lauri Hussar: Kuulasin Kalle Kasemaa ettekannet, kus ta rääkis, et hariduses määrab väga palju õpetaja ja määrab kaaslane. Kaaslastena mõtleme neid, kellega koos õpime, ja kui me räägime õpetajast, siis räägime inimesest, kes annab teadmisi edasi.

Täna on olulisemaid kohti meie hariduses see, kuidas me panustame õpetajatesse, kuidas me panustame õpetaja koolitusse, kuidas me väärtustame õpetaja ametit, milline on õpetaja sissetulek.

Täna on õpetaja miinimumpalk 1250 eurot. Ta töötab viis aastat, kümme aastat ja siis hakkab saama õpetaja keskmist palka, milleks on 1500 eurot. Perspektiiv jääb 1500 euro juurde.

Tõsi, on koole, kus on tehtud erandeid, kuis on paarikümne protsendi ulatuses võimalik õpetajatele kõrgemat palka maksta, aga see ei ole probleemile lahendus.

Me peame vaatama üle selle, kuidas me õpetajaametit hindame, mida me õpetajatele maksame, kuidas  me neid täname.

Austus ja kartus ja lugupidamine on kõige olulisem, mida me õpetaja vastu peame tundma ja see, mida me sealt tagasi saame on just see, mida me elus kõige rohkem vajame.

 

Tõnis Lukas: Tartu toomkooli juba keskajal vägevam kui Tallinna toomkool. Naljaga alustada. Toomkoole oli ajalooliselt isegi neljas kohas. Vana-Pärnus oli ka toomkool.

Keskaegne vaimuelu ja hariduselu, milles toomkoolid võtmerolli mängisid oli väga põnev ja huvitav. Tartu on hariduselus kahtlemata tähtis. Neid algatusi, mis on tulnud Tartust rahvusliku ärkamise ajal ja enne seda ja nüüd, peale teist ilmasõda, on kindlasti palju. Samapalju on kultuurilisi tulnud algatusi ka Tallinnast, ma siin vägikaigast ei veaks.

Täna võiks keskenduda erakoolidele, selle sees kristlikele koolidele.

Tallinn ja Tartu käivad mõlemad väga väärikalt seda jalga. Tartus on Peetri kristlik erakool, kõige uuem – neil läheb hästi. Toomkoolil läheb hästi, katoliku kool Tartus on selge kasvatusliku selgrooga.

Kui vaadata erakoolide rolli, siis missioonikoolide lugu on minu jaoks väga suur tükk Eesti hariduse loost. Kui räägime viimasest kolmekümnest aastast, siis on see asendamatu. Sest nii metoodilised erisused kui ka elukondlikud, päevajaotuslikud erisused on olnud inimeste kasvatuslikest, hariduslikest ja väärtushinnangutest lähtuvad. Need on missioonikoolid. Neid on nähtud rahamasinatena, ka poliitikute poolt. See on täiesti vale.

Täna me võiksime tõsta esile, et oleme suutnud päris palju metoodilisi algatusi võtta just erakoolidest – nii kristlikest kui waldorf-tüüpi koolidest ja hakkama neid vaikselt levitama kogu haridussüsteemis heade algatustena.

Neid võib-olla ei oleks nii hästi läbi töötatud, kui ei oleks erakoolide riiklikku rahastamist. Ma arvan, et siin tuleks anda erakoolidele stabiilsust, sest nendes koolides õpivad sellised lapsed, nagu kõik teised lapsed. Nende väärtusruumi ja metoodiliste jaotustega ei saaks need lapsed suurete koolides ees olla, sest seal ei ole näiteks söögipalvet, seal tuleb vastuseisu.

Erakolidel on oma roll ja neid lapsi peaks samamoodi käsitlema, stabiilne rahastamine peaks erakoolidele jääma.

 

Toomas Jürgenstein: Mati Heidmets nimetas teatud pingevälja relativismi ja tõe vahel, et midagi on jäävat, teatud asjade üle käib pidev debatt. Meie pedagoogika korüfee Johannes Käis (1885-1950) on koostanud vana ja uue kooli kümme käsku.

Näiteks vana kooli 1. käsk ütleb: Pane tähele ja kuula sõna!, uue kooli 1. käsk ütleb: Ole huvitatud oma tööst!

Vana kooli 3. käsk ütleb: Ära liigu klassis ilma loata!, uue kooli käsk: Ole vaba, uuri, katsu järele!

Vana kooli 5. käsk ütleb: Ära naera tunnis ilma loata!, uue kooli 5. käsk: Tunne rõõmu oma tööst!

Vana kooli 7. käsk ütleb: Püüa teistest ette jõuda!, uue kooli 7. käsk ütleb käsk: Püüa aidata kogu klassi!

 

Indrek Treufeldt: Saalis kõlas ettepanek, et minister võiks ise kooli õpetama minna, siis ta saaks aru, mis toimub Eesti koolides. Kuidas see ettepanek tunebub?

 

Mailis Reps: Ei midagi uut. Ei möödu ühtegi nädalat, kus ma ühel või teisel viisil ei pea olema õpetaja rollis.

Kokkupuude kooliga hariduspoliitiliste otsuste tegemisel on äärmiselt vajalik, aga kahjuks mitte piisav.

Võtame näiteks teemad nagu kontroll, järelevalve, seaduste järgimine, määruste kirjutamine. Ja ma ei ole kindel, et kooli kokkupuude on piisav. Sul on vaja mõistmist, emotsionaalset intelligentsust, julgust mõelda kastist välja, tohutut julgust vastutada. Väärata seda hirmu erisuste ees.

Meil on endiselt siiski inertsist väga paljudes otsustustasandite see soov kuidagi standardiseerida. Koolile on suuresti antud võimalused autonoomseks otsuseks ja see on meie hariduse võlu.

Aga järgmisel hetkel me tuleme ja ütleme, et tegelikult sa ei mahu raami sisse.

Kooliga kokkupuude, võib-olla see õpetamine ei ole piisav, et seal on nii palju rohkem.

Meil ei pea kõik olema ühesugused, meil võivad olla teistsugused lähenemised, isegi kui mingisugusest tabelis need tärnid on veidi teistsugused. Kogu see erakoolide rahastamise debatt oli ju erisuste ümber.

Aga kogu seejärelevalve tohutu ängistus, mis siin umbes pool aastat tagasi oli, oli jälle hirm erisuste ümber.

Kas me oleme julged ütlema, et meil on tipud?

Meil on erinevad inimesed või me tahame nii meeleheitlikult tõmmata kõik oma võrdsuse või mingisugusel eesmärgil maha.

 

Indrek Treufeldt: Kus on see ahistaja? Ministeeriumis?

 

Mailis Reps: See ei ole inimene, see on süsteem. Meil on lihtsam minna impersonaalseks öelda, aga nii on määruses kirjas või nii peab seadust tõlgendama, see ei ole küsimus ühes inimeses. Ja siis peab olema keegi, kes ütleb stopp!, meil on võimalik teha teistsuguseid otsuseid.

Meil ei julgeta mõelda süsteemist välja. See on inerts.

Me peame olema nii julged, ütleme et meil on see okei, kui meil on erinevad koolid, meil on erinevad inimesed.

 

Margit Sutrop: Mul on väga hea meel, et minister niimoodi leiab. Ma küsiksin aga natukene konkreetsemalt, et kelle vastutus see sellisel juhul on.

Kõik on viimasel ajal nõus, et kõige tähtsam on defineerida vastutus igal tasandil kuni ministrini välja ja ma küsiksin, et kui bürokraatia ängistab meid, siis mis on ministri vastutus sel juhul, kui selline ahistamine toimub.

Toon näite. Väike erakool soovib koolitusluba, tulevad kontrollid või hindajad, vaatavad üle ja ütlevad – teil on valesti, teile on nimelt regulatsioonides ette nähtud, et kõige pikem vahetund peab olema söögi vahetund, aga teile on liikumisvahetund kõige pikem. Vaene noor direktor on väga mures, kas nüüd kool saab koolitusloa. Kas see ei ole väga absurdne?

Me kõik tahame liikuma kutsuvat kooli, et lapsed rohkem liiguksid. Kust peaks see julge inimene siis tulema?

Ma saan aru, et valmisolek selleks on, aga kuidas seda täpsemalt teha? Võib-olla, kui ma tohin, võiksin Mailis Repsi käest seda kohe ka küsida, sest tal on nüüd pikk ministrikogemus – kolm korda olnud – kus saab minister isiklikult selle ees seista, et meil selliseid absurdseid reegleid ei oleks ja ei ahistataks koole?

 

Mailis Reps: Ministri vastutus, kõige lihtsam – ärme keelusta.

Ärme võta vastu seadust, kus me keelame kellelegi eksisteerida.

Kui me oleme sellest üle saanud, et me ei keela, me ei keela erakoole ja me ei keela kristlikke koole ja me ei keela teatud erinevaid väärtushinnanguid – see on juba üks väga suur asi.

Nüüd järgmine aste, mis puudutab tõlgendusse, siis loomulikult alati me peame vaatama ka seda. Ma kaitseks siin väga jõuliselt Haridus- ja Teadusministeeriumi ja ka erinevate omavalitsuste ametnikke. Eks need tellimused ikka tule kuskilt ja nad on ajaloolise järjepidevuse tellimused, et lihtsalt võttis natukene aega aru saada, et asju võib teistmoodi teha.

 

Lauri Hussar: Kui me räägime erakoolidest, siis mina olen küll selgelt seisukohal, et erakoolid peavad olema täiesti loomulik koolivõrgu osa. Neid ei tohi diskrimineerida, neile peab pakkuma sarnaselt munitsipaal või riigikoolidega võimalusi ja ma arvan, et selles selles osas on juba samme astutud, aga aga võiks kaaluda neid neid veelgi loomulikumalt koolisüsteemi osaks lugeda.

Mis puudutab muidugi nüüd seda, et kas ühel hetkel ei pruugi sellisel juhul tekkida liiga palju erakoole, siis kindlasti siin riik peab vaatama, et et juhul kui erakoolide võrk kasvab liiga suureks, kas see, kas see ei või kujuneda ühel hetkel probleemiks koolisüsteemi jätkusuutlikkusele. Aga täna me teeme sellist ohtu ei näe.

Mis puudutab laiemat plaani, siis minu hinnangul me peaksime oluliselt rohkem hakkama mõtlema sellele, kuidas me suudame Eestis pakkuda ühtlaselt head kooliharidust kõigile.

Ma räägiks pisut Eesti koolis antava hariduse ebaühtlasest. Täname me kahjuks oleme silmitsi olukorraga, kus Tallinna kesklinnas või Tartu kesklinnas antav haridus ja mõnes maagümnaasiumis antav haridus, et need ei ole ikkagi päris võrreldavad. Kui me vaatame ka koolide edetabelit, siis tasemevahed on märkimisväärsed ja nii täiskasvanute gümnaasiumid kui ka kutsekoolid on seal päris lõpus.

Siin me peame midagi ette võtma selleks, et hariduse tase oleks ühtlasem. Me kindlasti peame tegelema tippudega, aga me peame tegelema ka kogu kooli süsteemiga ja sellega, et me saaksime üle Eesti anda ühtlaselt head haridust.

 

Indrek Treufeldt: Kuidas seda teha, te küüditate siis kesklinnast õpetajad kuskile sinna Assamallasse ja siis saab seal ka haridus õitseda?

 

Lauri Hussar: Me saame seda teha ühelt poolt läbi rahastuse suurendamise, täna me peame süsteemi tõenäoliselt raha juurde panema. Teiselt poolt me saame läbi selle, et tekitame konkursi õpetaja kohtadele. Me panustame õpetaja haridusse, me saame tekitada selle, et õpetajad on huvitatud minema ka maakohtadesse tööle.

Me saame seda muuta ka läbi koolivõrgu parandamise.

Eesti koolivõrk koosneb täna 79 omavalitsusest ja riigigümnaasiumide võrgust.

Me näeme üsna tihti, et kohaliku koolivõrgu käekäik sõltub sellest, kui hästi läheb omavalitsusel, kui motiveeritud on omavalitsusjuhid kohalikke koole arendama. Kui me siin, siis suudame seda olukorda parandada, nii et kohalikud koolid oleksid selgemini ja konkreetsemalt juhitud, mitte ei sõltu kohalikust poliitilisest tahtest, vaid ikkagi väga selgelt hariduslikust vajadusest. Ma arvan, et siis me oleme juba olulise sammu edasi astunud.

 

Tõnis Lukas: Laurile täpsustuseks, et Tartus ongi ainult kesklinn, et kui sa rääkisid Tartu kesklinna koolidest, siis kõik Tartu koolid on kesklinna koolid. Need on kõik niivõrd ühes ringluses, et mingit vahet kvaliteedi mõttes Tartus kindlasti paiknemise järgi teha ei saa.

Mina olen praegu tegev koolijuht, meie koolil on omad väärtused, arengukavas on need kirjas. Need on suhteliselt tavapärased, aga siiski noorte inimeste kasvatamisele, neile kasvuruumi ja arenemisvõimaluste andmisega seotud. Ja üks nendest on individuaalsus. Muidugi mitte teistest hoolimise arvelt, vaid teistest hoolimisega koos. Aga individuaalsus on näiteks selle aasta meie märksõna kooli kõigis tegevustes.

Mis ongi väga oluline, sest suure kooli puhul – meil on ligi 3000 õpilast – me tegelikult peame ka koolikorralduslikult suutma individuaalselt läheneda kõigile. Meil ei ole selliseid takistusi võib-olla ka selle tõttu, et linna bürokraatia ei ole nii võimas kui riigi bürokraatia või siis ütleme ikkagi selle tõttu, et meil on suur ja mitmekesine kool – me võime, kui meil tekib idee – oma rütmi erinevaid vaheaegu, erinevaid erinevaid koolikorralduslikke aspekte, erinevat algust, erinevat lõppu tekitada sellesama suure kooli sees vastavalt vajadustele.

Me saame ka tegelikult vastavalt vajadustele neid võtmeid kasutada, mida erakoolid saavad kasutada üksikõpilastega suhtlemise mõttes.

Meil on päris suur tugikeskus, võib öelda, et kutsehariduses on väga isepäraseid ja väga erilisi, eriliste probleemidega, erinevate annetega lapsi ja me katsume nendega tõesti selles suures koolis eraldi tegeleda.

Siin me õpime kindlasti erakoolidest ja mitte ainult erakoolidest, vaid nendest metoodikatest, mis järjest rohkem ka munitsipaal ja riigikoolides kasutusel on. Koolikorralduslikud probleemid või takistused ei saa väärtuste elluviimisel tegelikult takistuseks, kui sa tõesti tahad.

 

Margit Sutrop: Tahaks väga Lauri Hussarile oponeerida. Ma olen väga murelik, kui me räägime sellest, et Eestis ei saa ühtlaselt head haridust ja viitame riigieksami tulemustele. See ongi see, millele ma kõige alguses ka viitasin, et kui meil toimub hindamine ainult mingisuguste ühtede parameetrite järgi ja me keskendume võib-olla tõesti matemaatika pädevusele ja eesti keelepädevusele ja võib-olla millelegi võõrkeelepädevusele veel.

Kui me võtame õppekava ette, siis õppekava eesmärk on kasvatada inimest kolmeks rolliks elus tööeluks, isiklikuks eluks ja avalikuks eluks.

Me oleme kümme aastat eetikakeskusega Haridus- ja Teadusministeeriumi finantseeritud väärtusprogrammi raames andnud välja väärtuskasvatuse koolide auhindu Näinud kümneid koole, käinud ise sadades koolides ja ma pean ütlema, et väärtuskasvatuse alaselt isiksuse arengu toetamise tööd tehakse väga paljudes nendes koolides paremini, mis ei ole edetabeli tipus.

Siin on palju erinevaid põhjusi, miks on mõnedes nendes, mis on eliitkoolide edetabeli tipus, nendes kohtades isiksused tõsiselt katki. Ühe eliitkooli direktor ütles, et tema õppealajuhataja soovitas tal võtta täiskohaga psühhiaater tööle, sest laste narkootikumide tarbimine, katkine olek, nende vaimse tervisega on nii palju lahti.

Kasvatusteadlaste uuringud näitavad, et meil on suurem vahe ühe kooli erinevate klasside vahel, see tähendab õpetajad on erinevad, mitte koolid ei ole nii palju erinevad.

Ma olen täiesti nõus selle sellega, et me peame jõudma selleni, et igal lapsel Eestis on võimalik saada head haridust. Aga see sõltub väga paljuski õpetajate professionaalsusest.

Me peame tagama selle, et kõik õpetajad suudavad teha head tööd ja see ei ole koolide kaupa jagatud. Ma ei hakka rääkima sellest, et edetabeli koolide tipu koolidel on lihtsalt võimalik lapsi valida ja me ei tea, kui palju lisandväärtust sinna juurde antakse ja nii edasi, Ma arvan, Toomas Jürgenstein teab seda samamoodi, et Treffneri kool on tegelikult väga kurb selle üle, et kogu aeg öeldakse, et teie saate lapsi valida ja ei tooda esile, mida nad lastega hästi teevad. See on teine probleem – ma olen näinud aastate jooksul, et nii eliitkoolid kui ka mitteeliitkoolid on huvitatud sellest, et meil oleks laiemad parameetrid hariduse andmise mõõtmiseks, mitte ainult edetabelid.

 

Toomas Jürgenstein: Meil käivad Riigikogus iga nädal õpilaste grupid ja siis tavaliselt üks meist lükatakse sinna õpilaste ette. Mina olen sel nädalal käinud kolme klassi ees. Alati ma küsin ka seda, et kui paljud tahavad saada õpetajaks – sel nädalal oli sajast üks. Kõige hullem ei ole.

 

Mailis Reps: Meie erisused koolide vahel on tegelikult väga väiksed, aga kus meil on tohutu vahe, on kogukondlikkus ja mitte kogukondlikkus. Väga-väga suur vahe.

See on tulnud meie haridussüsteemi nii sügavalt juba, et me ei mäletagi, kui suur see vahe on.

Kas lapsevanemaid päriselt huvitab, kuidas lapsel läheb? Kas me tegeleme õpetajaga, kas me suhtleme kooliga? Seal on vahed väga suured. Me tegeleme tegelikult tagajärgedega. Mul on väga hea meel, et meie kiusamisel oleme sellel aastal eraldanud haridus- ja teadusministeeriumist üle miljoni.

Aga see kogukonna identiteeditunne – kuidas me saaksime mõista seda haridussüsteemis. Vot see on üks üks nendest asjadest, mida minu meelest täna sellistel konverentsidel tuelks mõtestada – kas me kogukondlikkust ja lapsevanema rolli selles suudaksime üle kanda ka üldisesse haridussüsteemi, ilma et me sealjuures ei kardaks selle tagajärge?

Laadimine...Laadimine...