“Naispoliitikuid Eestis küll on, aga probleem on selles, et väga paljud neist ei jõua tipp-poliitikasse. Kui vaatame naiste arvu riigikogus ja kes on saanud ministri kohtadele või kes on mingil muul kõrgemal positsioonil, siis tundub, et naistel on ees mingisugune klaaslagi,” ütles Praxise analüütik Jane Ester.

Riigikogu koosseisu vaadates moodustab naiste osakaal umbes kolmandiku ning komisjone ja fraktsioone juhivad Esteri sõnul siiski peamiselt mehed. Kuigi võrreldes 1990.a. algusega on toimunud väike nihe, siis arvestades sellega, kus maal Eesti oma ühiskondliku arenguga on, sellest ei piisa. Miks siis naised sageli tippkohtadele ei jõua?

Takistusi selleks on mitmeid. “Näeme, et päris tugevalt on eelistatud või väärtustatud poliitika puhul mehelikke omadusi, mis näiteks puudutab jõulist läbirääkimisstiili. Ka mehelikku välimust ja natuke agressiivset olekut seostatakse poliitika ja poliitikuga,” tõdes Ester, et naised võivad meeste domineeritud pilti vaadates tunda, et see pole koht, kuhu nad on oodatud.

Kolleegid soovitavad välimust muuta

Oluliseks takistuseks võivad Esteri sõnul olla ka sisemised hoiakud. Nii nagu palgalõhe puhul ei ole ka poliitikas ehk naistel piisavalt julgust end meeste domineeritud maailmas kehtestada? Sisemised hoiakud ei ole tekkinud aga niisama. “Need on ikkagi hoiakud, mida võimendab meedia ja terve ühiskond mingis mõttes, et mis on üldse sobiv roll naisele. Kas eelistatum on see, et ta oleks pigem pereinimene, pühenduks perele või on aktsepteeritav ka see, et ta võtaks avaliku juhtiva rolli ühiskondlike küsimuste lahendamisel?” küsis Ester.

Kõige markantsematest näidetest tõi Ester välja lood elust enesest, kus naispoliitikud on Praxise uuringu raames välja toonud, et neile on antud soovitusi muuta enda välimust, et jätta maskuliinsem või tõsiseltvõetavam mulje. Üllatuslikult pole soovituste jagajad alati tingimata meespoliitikud. “Need võivad olla täiesti naiskolleegid, kes ütlevad, et selleks, et tõsiseltvõetavm näida kanna prille või kanna kleidi asemel pükse jne,” rääkis Ester, et soovitatud on ka muuhulgas juuksed lühemaks lõigata või kaalust juurde võtta.

Eeskujud on olulised

Esteri sõnul on eeskujud kindlasti olulised ja üks võimalus, kuidas erakonna siseselt naisi jõustada on näiteks mentorluse pakkumine. Mentoriks võib olla nii kogenud mees- kui naispoliitik, aga naispoliitikut aitaks rohkem see kui mõni poliitikas juba kogenud naine erakonnakaaslaste hulgast aitaks tal esmaseid takistusi ja väljakutseid lahendada.

Mitmed erakonnad on Esteri sõnul üritanud ka siin-seal kvoote kasutada, aga seda mitte väga süsteemselt. “Loomulikult kvootide kasutamine või n-ö triibuliste valimisnimekirjade kasutamine aitab naistel etteotsa jõuda,” lisas Ester.

Ka meediakajastus sõltub naiste puhul palju sellest, millisel positsioonil nad valimisnimekirjas on. Kui erakond teeb otsuse, et eesotsas on rohkem naisi, siis on neil ka oluliselt suurem tõenäosus riigikokku pääseda. “Julgustan erakonna juhte ja juhtkondasid süsteemselt läbi mõtlema, millised oleksid need meetmed, kvoodid või mingid muud põhimõtted, kuidas naisi etteotsa rohkem tuua.

Meediakajastusel oluline roll

Esteri sõnul mängib meediakajastus väga suurt rolli. See on midagi, mis on poliitikule kapitaliks ning mõjutab lõpuks ka seda, kas ta võib saada riigikokku valituks, milline on tema tuntus ning potentsiaalne häälte saak. Samamoodi saame aga vaadata, mismoodi kajastab meedia mees- ja naispoliitikuid, milliseid kuvandeid ta loob, kas neid kujutatakse võrselt?

Eesti meediapilti sellest aspektist uurinuna leiab Ester, et Eestis ei ole pilt küll kõige halvem ning naispoliitikuid kujutatakse enamasti siiski asjakohaselt ja professionaalsest aspektist lähtuvalt. “Samas aga leiame ikkagi ka päris palju selliseid näiteid, kus naispoliitiku puhul räägitakse pigem tema välimusest, pereelust ja kuidagi trivialiseeritakse tema professionaalsust,” ütles Ester, et meedia peaks sellise kuvandi loomist vältima.

Kollasel meedial on ajakirjanduses oma koht ja meelelahutus ei kao kuskile ning naispoliitikud, nagu ka meespoliitikud saavad end läbi isikliku elu esileplaanile toomisega valijale lähemale tuua ning kasutada seda võimalusena. Küll aga peaks ajakirjanik enne naispoliitiku kajastamist läbi mõtlema, milliseid kuvandeid ta loob. “Tasuks mõelda, kas kajastan naispoliitikute puhul samu asju, mis meeste puhul? Kui naispoliitiku puhul on okei välimusest ja pereelust rääkida, kas samasuguseid küsimusi võiksin esitada ka meespoliitikule?” tõi Ester välja küsimused, mida analüüsides oleks meediapilt ehk natukene tasakaalustatum.

Seda, kuidas saab ajakirjanik jõustada naisi poliitikas või kontrollida kas sinust võiks saada poliitik, saab uurida veebilehelt “Naised poliitikas”, mis pakub nõuandeid naistele, kes tegutsevad juba poliitikuna või alles kaaluvad poliitikasse minemist.