"Rahuingel" Gorbatšov soovis vabanemist relvaga maha suruda

1990. aastal Toris korraldatud Saksamaa pool sõdinute kokkutulek oli provokatsioon, millega Venemaa tahtis Eestit näidata Läänele kui väikest vastikut natsimaad, millele pole vabadust vaja.

Pilt: Scanpix
Ajalugu

"Rahuingel" Gorbatšov soovis vabanemist relvaga maha suruda (6)

Rein Ruutsoo, ajaloolane ja politoloog

1990. aastal Toris korraldatud Saksamaa pool sõdinute kokkutulek oli provokatsioon, millega Venemaa tahtis Eestit näidata Läänele kui väikest vastikut natsimaad, millele pole vabadust vaja.

Taasiseseisvuse ajal oleme teinud teoks kõik oma võimalused, ja seda uskumatult hästi. Me oleme üles ehitanud majandussüsteemi, mis on suuresti korruptsioonist räsimata. Äsja ETV-le antud intervjuus nimetas Saksa suursaadik Eestit juba "Põhjamaaks".

Kogu Eesti riigi taastamine oli tõeline ime. Kreml otsis pidevalt ettekäändeid, et meid Läänest isoleerida ja Venemaa demokraate Eesti "fašistide" vastu häälestada. Teiste sõnadega, meid taheti jätta kaalukate liitlasteta. Sellest vaatenurgast oli 1990. aasta suvel Toris korraldatud Saksamaa poolel sõdinud kamraadide kokkutulek selge provokatsioon. Kus idee sedalaadi absoluutselt mitte vajalikuks ja samas äärmiselt märgiliseks aktsiooniks veel okupeeritud riigis välja hauti, vajab veel uurimist. Aga Moskval oli vaja ettekäänet saata meie tänavaile kümneid tanke ja soomukeid. Nad tiirutasidki demonstratiivselt Tori ümber, enne kui Velliste oma "väed" laiali saatis. Moskva kasutas juhtunut progandistlikult hiilgavalt ära.

ERSP omakorda kasutas kamraadide "patriootilist kogunemist" Savisaare valitsuse destabiliseerimiseks. Kriisi sündides süüdistati igast torust Savisaart, kes suutis seekord konflikti maandada.

Tunda oli surma lõhna

Teine väga ohtlik provokatsioon oli samuti 1990. aastal, kui ERSP kontrollitava Kaitseliidu "kolonel" Kalle Eller korraldas n-ö õppused vanal Eesti piiril, otse Peterburi külje all. Selle jõudemonstratsiooni eesmärk oli ajada Savisaare juhitud valitsus tülli Eestit toetava Peterburi linnapea ja vene demokraadi Anatoli Sobtšakiga.

Pärast vene armee tapatalguid Tbilisis 1989. aastal ja Bakuus 1990. aasta jaanuaris oli tunda surma lõhna. See hakkas levima Leedu ja Läti piirivalvurite mõrvamisega kuklalaskudega, meie piirivalvurite tulistamisega, plahvatavate pommidega Toompeal piirivalve keskuses jne. Taoline oli Moskva hirmutuspoliitika. Venemaa haritlased ei toetanud meie täielikku lahkulöömist impeeriumist. Jõud, kes ei lasknud Moskva salaplaanidel Baltikumil kaela kahekorra käänata, ei olnud mitte Vene intelligents, vaid Ameerika Kongress. End rahuinglina mäletav Gorbatšov kauples alates 1990. aasta detsembrist endale õigust meie vabadusliikumine kas või relvaga maha suruda. USA diplomaadid peatasid ta korduvalt n-ö viimasel hetkel. Gorbile tehti selgeks, et Balti riikide probleeme tuleb kohelda annekteeritud territooriumi rahvaste võitlusena oma ajalooliste õiguste taastamise eest. Gorbi püüdis teha nägu, et ta ei saa aru, milles asi, aga pankrotis režiim vajas hädasti laenu. Kongress oli kategooriline: relvade kasutamise järel mingit enamsoodustusrežiimi ei tule. Moskvale edastati seisukoht, et kui te ründate Baltikumi, siis sellega olete jõudnud tagasi stalinismi. See on rünnak demokraatia vastu ja taganemine perestroikast. President Bush aga kaldus vahel kompromissidele.

Lähiajalooga tehakse poliitikat

Eesti lähiajalugu on n-ö alusuuringute toel veel kirjumata ja sellesuunaline huvi on teadagi napp. Soovi ajalugu poliitilise võitluse vankri ette rakendada on kahetsusväärselt palju. Nii ongi Rahvarinde ja Edgar Savisaare rolli halastamatult pisendatud või koguni võltsitud. Järjekindlalt sisendatakse, et vaid ERSP võidelnud Eesti iseseisvuse eest ja Rahvarinne soovinuks vaid mingisugust autonoomiat NSV Liidu koosseisus. Moonutused on jõudnud ka õpikutesse, ajalugu võltsiva käsitluse põhiautorid on teadagi Mart Laar, Mart Nutt ja Lauri Vahtre. Kogu lähiajalugu on üles ehitatud savisaarlaste ja tõeliste aatemeeste vastandamisele.

Mina olen toonast aega uurides sattunud ka mõningatele huvitavatele dokumentidele. Aga need leiud vajavad veel allikalist analüüsi. Lisaks arvan, et paljud kaalukad faktid on varjul Moskva arhiivides. Lisaks tegelen meeleheitlikult inimeste meenutuste kogumisega. Olen püüdnud päästa, mida päästa annab, intervjueerides tundide viisi Savisaart, Toomet, Väljast jt. Näiteks Viktor Palm suri enne, kui kokkulepitud aeg kätte jõudis, Ülo Kaevatsiga jäid jutud pooleli jne. Nii et pöördumatud kaotused on juba märgatavad.

Taasiseseisvumispäevast mäletan, et jooksin sel päeval ringi kui hull koer, survestades oma võimule lähemal olnud sõpru Veidemanni, Kaevatsit, Valku jt. Käisin ka Toompeal norimas: "Miks kuradi pärast te iseseisvuse taastmist välja ei kuuluta? Milles asi? Riigis on praegu interregnum – Moskvat ju pole segamas! Sõber Gorbi on luku taga. Miks te seda ei tee?" See oli uskumatu, et oli poliikuid, kes pidurdasid otsustamist, kui surusid päevakorda tühiseid küsimusi, sõitsid Viljandisse teatrilavastusi tegema või siis kauplesid Eesti vabadusega soojema koha nimel isegi mitte veel vabas Eestis.

6 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...