Rahvarinde abiga suutis väike Eesti muuta suure maailma ajalugu

Kuna paljud lääneriigid kartsid, et Balti riikide vabaduspüüdluste toetamine toob Balkani maades toimunud sõjale sarnaneva verevalamise, tuli Rahvarinde tegelastel abi otsida NSV Liidu juhtkonnast.

Pilt: erakogu
Eesti

Rahvarinde abiga suutis väike Eesti muuta suure maailma ajalugu (8)

Ivo Karlep

Kuna paljud lääneriigid kartsid, et Balti riikide vabaduspüüdluste toetamine toob Balkani maades toimunud sõjale sarnaneva verevalamise, tuli Rahvarinde tegelastel abi otsida NSV Liidu juhtkonnast.

13. aprillil möödus Rahvarinde asutamisest 31 aastat. Paljud mäletavad, et sugugi mitte kõik IME ehk isemajandava Eesti ettepaneku tegijad ei olnud Rahvarinde fännid. Siim Kallaski, kes kuulus küll ise mingil ajal formaalselt Rahvarindesse, suhtus selle loomisse skeptiliselt, sest  ei saanud aru, mida selle suure rahvaliikumisega siis üldse toetatakse. Samas ei saa öelda, et Kallas ja tema mõttekaaslased Vaba Eesti klubist oleksid kuulunud ka Eesti Komitee tuliste poolehoidjate hulka. Vastupidi.

Kui Edgar Savisaar kandideeris Eesti Komitee valimistel, väitis Siim Kallas, et see oli Rahvarinde ajalooline viga, kuna sellega olevat oluliselt parandatud ühe äärmusrühmituse positsioone ning tõstetud ta teenimatult Eesti poliitika keskmesse. Nina kirtsutas ka Mart Kadastik, kirjutades Edasis 1990. aasta 20. novembril, et "Rahvarinne tõi koos endaga valimisjaoskondadesse tuhandeid kõhklejaid ning andis sellega Eesti Kongressile ja seal domineerivatele radikaalidele õiguse esineda tõepoolest rahva enamuse nimel".

Vabameelsemate juhtkommunistide loodud algatus Vaba Eesti, mille eesotsas nägime Siim Kallast, ei saanud aga rahva hulgas kuigi populaarseks võrreldes Rahvarindega, mida usaldati. Kallase Vaba Eesti oli pigem aadlimehest mässaja ettevõtmine, kuid Rahvarinne koondas tol äreval ajal, kui impeeriumi koriseva lõpu aastail otsustati Eesti saatus, kõige rohkem rahvast enda selja taha. Milline jõud see oli, seda näitas Balti kett. See oli jõud, mida kartsid kompartei tegelased, olgu nad siis vanameelsed või sündmuste loogikaga sammu pidada püüdvad Vaba Eesti tegelased. Nad kartsid rahva poolehoidu omavat massilist rahvaliikumist nagu vanapagan välku. Sooviti ju ükskõik mil viisil, ükskõik millise ideoloogia viigilehte kasutades hoida võimu samade inimeste käes, kes seda olid teinud juba pool sajandit.

Rahvarinne oli kompartei kõige kardetavam vastane, Eesti Komiteed ja teisi liikumisi ei võtnud kommunistid tõsiselt. Mäletame isegi katset võtta komiteelased kampa ja kukutada valimiste järel võimule tulnud Rahvarinde valitsus, et ise taas ohjad haarata. Seda võimu kaaperdamise katset hakati nimetama enamlaste-kelamlaste riigipööramiseks. Interrinnet ja teisi venekeelseid aktiviste kasutati eesti rahva hirmutamiseks, et nad ikka koonduksid seniste formaalsete juhtide ümber. Rahvale sisendati, et venelased on vaenlased ja eestimeelne kompartei on ainuke jõud, kes suudab impeeriumimeelseid vaos hoida.


Solvunud teisitimõtlejad

Politoloog Rein Ruutsood vihastas, et kommunistid kasutasid sellist nime nagu Vaba Eesti. Ruutsoo on kirjutanud oma päevikusse: "Mina ja mu sõbrad, 40 kirja kirjutajad jt, tundsime ennast sügavalt solvatuna – just selle nime pärast. Need, kes olid siiani oma enamuses kujundanud partokraatia, nautinud privileege NSV Liidu võimuaparaadis, vahel isegi jälitanud meid jt teisitimõtlejaid –, need võtsid nüüd endale nime Vaba Eesti."

Ruutsoo lisas: "Võimatu uskuda, et nad soovivad vaba Eestist." Edgar Savisaar on Vaba Eesti klubi kohta öelnud, et see oli kui embrüonaalses olekus Reformierakond.

Aga tõsiasja, et 1990. aasta märtsivalimistega kadus Eestis kompartei võimumonopol, ei suutnud mässukatsed enam muuta, kuigi radikaalsemalt meelestatud tegelased ei tunnustanud ka uut valitud Ülemnõukogu mitte kunagi legitiimseks. Hulk kultuuriinimesi aga avaldas Rahvarinde valitsusele avalikult poolehoidu. Novembri lõpus 1990 ilmus 12 kultuuritegelase avaldus, milles tauniti näivat stabiilsust, mida Vaba Eesti koos Eesti Komiteega lubas, ja öeldi, et "Savisaare valitsus on ausate püüdlustega valitsus", mis ainukesena võib tagada tasakaalu. Alla kirjutasid Ain Kaalep, Tõnu Kaljuste, Jaan Kaplinski, Jaan kross, Viivi Luik, Heino Mandri, Olev Subbi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Rolf Uusväli, Herald Eelmaa ja muidugi ka Heinz Valk.

Valk kahtlustas, et selle mässu taga võis olla veel midagi palju rohkemat, mingi eesootav sündmus, mis pidi mõndagi muutma. Olid ju mässajad oma kampa saanud ka Gorbatšovi toetaja Vaino Väljase. Nii või teisiti, Rahvarinne oli ikkagi valimised  võitnud ja pidi opositsioonilisest liikumisest kasvama ümber poliitilist vastutust kandvaks jõuks. See ei olnud pikas perspektiivis mõeldes mingi eriomane olukord, kuid Eestis polnud opositsiooni ju pool sajandit. Oli ainult üks partei – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei ehk NLKP.


Leedu tõmbas pidurit

Sloveenia politoloogid on USA-le ja Euroopa riikidele ette heitnud, et nad püüdsid iga hinna eest säilitada Jugoslaaviat liitriigina. Sloveenidel ei soovitatud liikuda lõdvemalt kokku köidetud konföderatsiooni poole, mis oleks sloveenide arvates lõunaslaavlaste liidu säilitanud. Ajalugu läks kõige selle tulemusel nii, et liidu asemel tekkisid Balkanil rahvusriigid. Siin võib tuua paralleeli Nõukogude Liiduga. Kui hakati kärpima Jugoslaavia vabariikide autonoomiat, kogus serblaste šovinismi vastane rahvuslus kiiresti tuure. Seda, et vastuolud võivad kujuneda tapatalguteks, ei kujutanud alul siiski keegi ette.

Aga Jugoslaavia meeleolud sundisid ka ameeriklasi ettevaatusele. Rahvusvaheline toetus Baltimaade vabanemisele hakkas pärast  esimesi vabadusekiiri juba 1990. aastal raugema. New York Times isegi soovitas Leedul oma 1990. aasta mais tehtud iseseisvusdeklaratsioon külmutada ja peatada selle vaimust sündinud seaduse muudatused. 29. juunil 1990 kehtestaski Leedu oma deklaratsioonile sajapäevase moratooriumi. Ameerika lubas vastutasuks selle eest hea seista, et algaksid läbirääkimised Nõukogude Liidu ja Leedu vahel.

Saksamaa välisminister Hans Dietrich Genscher aga selgitas Leedu valitsusele, et Saksamaa ei saa lubada Gorbatšovil oma näo kaotamist. Leedu Rahvarinde juht Lansbergis läks aga selle peale üsna turri ja olevat seda isegi võrrelnud Müncheni sobinguga.

Teatavasti müüsid lääneriigid Münchenis Hitlerile maha tšehhide vabaduse. Kui Jugoslaavias ei suudetud vältida sõda ja Leedu olukord muutus kriitiliseks, saadi Tallinnas väga hästi aru, et impeerium ei anna niisama käest midagi, mille ta on kunagi endale saanud. Rahvarinne mõistis, kui raske ülesanne oli tegelikult endale võetud.

Eestit ei saanud vabastada, ilma et oleks muutunud sisemine olukord terves Nõukogude Liidus. Rahvuslased rõhusid sellele, et Eesti poliitiline staatus on hoopis midagi muud kui teistel, kauem Nõukogude Liidus olnud vabariikidel. See oli ideaalide ja reaalsuse karm kokkupõrge, mis oleks võinud idealistidele lõppeda ka kurvalt. Eesti oli siiski suure impeeriumi osa, millest impeerium ei loobunud niisama lihtsalt.

 

Rahvarinne pani Balti riikidele liitlaste leidmisel täppi

Reformierakonna eellane, liikumine Vaba Eesti deklareeris, et Nõukogude Liidus pole alternatiivi Gorbatšovile, kuid just toetumine Boriss Jeltsinile tõi Eestile iseseisvuse ja andis uut lootust ka vene rahvale.

Impeeriumi jõulised vastukäigud olid vabaduse tuultega juba harjuma hakanud rahvale suureks löögiks. Õhus oli ängi ja halbu eelaimdusi. Juba hakati rääkima Leedust kui uuenenud N Liidu assotsieerunud liikmest. Leedut ei tunnustanud iseseisvana mitte ükski lääneriik. Ja Rahvarinde juht Edgar Savisaar võis rahvuslastele nina peale visata, et näete, taas leidis tõestamist tõsiasi, millest Eestimaa Rahvarinde juhid olid lähtunud oma tegevuse algusest peale. Nimelt võib maailm küll hoida pöialt meie iseseisvumisele, kuid ainult niikaua, kuni see ei aja teda tülli võimsa tuumariigi NSV Liiduga.

Balti riikide vabanemise lootused hakkasidki kustuma. Üha selgemini hakati mõistma, et NSV Liidu siseste liitlaste olemasoluta ei saavutata enam midagi. Ja neid liitlasi  hakatigi otsima ning ka leiti.

Teiselt poolt tegutses akadeemik Endel Lippmaa MRP pakti avalikustamise nimel. Kuid Venemaa tõrkus seda pakti tunnistamast ja Moskvas oli vaja leida jõudu, mis oleks siiski tunnustanud, et Baltimaad liideti NSV Liiduga vägivaldselt. Selleks jõuks osutus uus Venemaa eesotsas selle presidendi Boriss Jeltsiniga (pildil). Kompartei ja Gorbatšov tõrjuti ka Venemaal võimult ning see lõi soodsa pinnase Eesti ja teiste Baltimaade vabanemisele. Oli ju president Jeltsin lubanud tunnustada Eesti iseseisvust. Nii ka läks.

Siim Kallase liikumine Vaba Eesti oli veel 1990. aasta 24. jaanuari Rahva Hääles deklareerinud, et "nii nagu pole alternatiivi iseseisvusele, pole Nõukogude Liidus praegu alternatiivi Gorbatšovile". Kallas pani täiesti mööda. Uus Venemaa eesotsas Boriss Jeltsiniga tunnustas Eesti iseseisvust ja andis uut lootust ka vene rahvale.

Rahvarinne oli oma ajaloolise missiooni täitnud. Eesti oli saanud vabaks ja demokraatia poole liikuvaks riigiks. Rahvarindest aga kujunes välja tänane Keskerakond. Siim Kallas lõi aastaid hiljem oma mõttekaaslastega Reformierakonna.

8 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...