REISIKIRI: Jõukas ja hea sadamaga Tallinn veab välja mitu tuhat lasti vilja

Eestlased mäletavad oma muistset vabaduseaega ja ei taha sakslastele hea meelega teed anda ega häid sõnu öelda, mainitakse 17. sajandi reisikirjas.

Pilt: Albert Truuväärt

REISIKIRI: Jõukas ja hea sadamaga Tallinn veab välja mitu tuhat lasti vilja

Ivo Karlep

Eestlased mäletavad oma muistset vabaduseaega ja ei taha sakslastele hea meelega teed anda ega häid sõnu öelda, mainitakse 17. sajandi reisikirjas.

Taas on alanud turismihooaeg ja Tallinna 800. aastapäeva puhul otsustas Tallinna Ülikooli teaduslik raamatukogu juhtida väikese näituse kaudu tähelepanu reisikirjandusele, mida on läbi aegade meie linna kohta välja antud. Raamatukogu hinnaliste raamatute Baltica fondis on ka üks esimesi reisikirju, mis räägib Rootsi-aegsest Tallinnast – hoidlast on välja toodud ja vitriini alla vaatamiseks seatud 1656. aastal välja antud Adam Oleariuse "Uus Pärsia reisikiri", mis kannab originaalis küll veidi pikemat pealkirja. Selle rariteedi kõrval saab sealsamas näha arvukalt juba tänapäeva turismiteatmike moodi saksa- ja venekeelseid üllitisi kuni Eesti Vabariigi ajani välja. Trepigaleriist aga leiame hilisema aja reisijuhtide valiku.

Laevahukk tuli meile kasuks

Adam Oleariuse reisikirja tõlkija Ivar Leimus on diplomaadi ja teadusmehe trükitud reisimeenutusi hinnanud eelkõige selle tõttu, et seal leidub värvikaid kirjeldusi neist asjadest, mida ei leidu üheski raekoosoleku protokollis ega kirikuraamatutes, kõnelemata mõisahärrade kirjavahetusest. Schleswig-Holsteini hertsogi Friedrich III määras 1633. aastal Moskvasse teele asunud saatkonna liikmeks 1627. aastal filosoofiamagistriks saanud Leipzigi ülikoolis õppinud Oleariuse ehk Adam Ölschägleri (teadlastel oli kombeks esitleda end ladinakeelse nimekujuga). Kaks aastat hiljem läkitas valitseja ta Moskvasse ja Pärsiasse saatkonna nõunikuks ja sekretäriks. Kuigi Olearius jõudis oma aja Euroopa parima pärsia keele tundjana avaldada mitmeid uurimusi idamaade kirjandusest, teatakse teda tänapäeval rohkem siiski tänu ta reisikirjadele Moskvast ja Pärsiast. See teos sai kohe väga populaarseks just eurooplastele ülimalt müstilise Venemaa elu üksikasjalike kirjelduste tõttu.

22. oktoobril 1635 taas Venemaale reisinud Oleariuse alus sattus merel suure sügistormi kätte ning jooksis 9. novembril Suursaare all karile. Tänu kaluritele õnnestus merehädalistel 18. novembril Virumaal Malla rannas maale pääseda ja Tallinna sõna saata. Saabuv talv takistas teekonna jätkamist, reisiseltskond jäi pärast Tallinna raehärrale Johann Müllerile kuulunud Kunda mõisas tervise parandamist talveks Tallinna.

Paljud väärtuslikud joonistused

Olearius polnud mitte ainult nõtke sulega mees, vaid ka arvukate Tallinnat kujutavate illustratsioonide autor, mis on meie linna ajaloo kujutamisel muutunud omamoodi ikoonideks. Kuidas me muidu teaksime, mismoodi Tallinn 17. sajandil välja nägi!

Olearius märgib, et Tallinna ümberkaudsed maad kannavad head saaki. Igal aastal puhastatakse võsast ja metsast hulk põllumaad, mis esimestel aastatel on autori arvates üliviljakad just tänu väävlile ja salpeetrile, mis põlemise ja järelejäänud tuha kaudu maasse satuvad. Ta mainib, et pole siis ka ime, et ainuüksi Tallinn suudab välja vedada mitu tuhat lasti rukist ja otra, ja lisab: "Nad pruulivad sealsinatses head ja kanget ja sugugi mitte halba õlut." Liivimaal on Oleariuse arvates ka hea loomakasvatus ning palju metsloomi ja linde, nii et "võrreldes Saksamaaga saab siin hea väikeste kulutustega suurepäraselt söömaaega pidada".

Tallinn on autori meelest oma looduslike omaduste poolest justkui kaubitsemiseks loodud – siin on uhke sadam ja suurepärane reid: "Mistõttu kohe pärast asutamist tõmbas linn kaubandust iseendast sedavõrd ligi, et ta elanike arvult päevast päeva kasvas, kes kauplemise läbi suure rikkuseni jõudsid." Olearius mainib, et Tallinna peeti sise- ja välismaal tähtsaimaks ja nimelt Vene kaubanduse laoplatsi jaoks kõige sobivamaks turukohaks Soome lahes ja et linna "külastati sageli kõigilt natsioonidelt ja paikadest pärit laevadega ja võeti ühtlasi, sarnaselt Riia ja Tartu linnadele Liivimaal, vastu enam kui neljasaja-aastasesse Hansa liitu".

Juttu on ka vaba aja veetmise võimalustest. Autor kirjutab, et suve ajal pakuvad meelelahutuseks häid mugavaid võimalusi linnas siin ja seal paiknevad aiad, koplid ja jalutusrajad. Mainitakse ära ka üks kuulus vaatamisväärsus linnast eemal: "Linnast poole miili kaugusel on ka vana rüüstatud Pirita klooster, millest veel tänapäeval on näha müürid ja maa-alused võlvkäigud ja mille juurde tavatsenud tallinlased lusti pärast jalutada."

Olearius kirjeldab üksikasjalikult eestlaste kombeid ja uskumusi ning nendib, et kohalikel on ikka veel meeles, et nende esiisad maad oma käes hoidsid, aga sakslased nad alistasid ja orjastasid. Seetõttu ei anna nad sakslastele hea meelega teed ega ütle häid sõnu.

Hilisemad, 19. sajandi reisijuhid rõhutavad, et Tallinn on nagu keskaegse arhitektuuri monument. Need pööravad peatähelepanu Tallinna kirikutele ja linnamüürile, gildihoonetele, raekojale.  Tähelepanu saavad ka linna lähedased kaunid paigad, millest kaks põhilist on Kadriorg ja Pirita klooster. "Kui esimese puhul kiidetakse Vene keisrite suveresidentsi ja selle pargi ilu, siis teise puhul öeldakse, et see sobib just romantika otsijatele," ütles näituse kuraator Harry Liivrand. "Räägitakse ka sellest, kuidas üle Pirita jõe viib paadimees, ja rõhutatakse vana kloostri külgetõmbejõudu romantikutele. Neile kahele lisaks ilmub19. sajandi lõpul reisijuhtidesse ka Maarjamäe Orlovi loss. Veel soovitatakse teha väike laevareis lahele, et sealt linna panoraami imetleda, samuti minna Rocca-al-Maresse ja Tiskresse ning nautida sealt avanevaid vaateid."

Hotellid ja restoranid

20. sajandi alguse saksa- ja venekeelsed reisijuhid räägivad juba ka keskaegsetest kaupmehemajadest, gildihoonetes ja raekojas olevatest kunstivaradest ja vaatamisväärsustest. Tehakse juttu, millised kunstivarad on Toomkirikus, Nigulistes, Pühavaimu kirikus jm. Reisijuhtides tuleb järjest rohkem juttu ka Tallinna hotellidest ja restoranidest. Eelkõige tuuakse esile hotelli ja restorani Kuld Lõvi ja Sankt Petersburg (mis on muide tänapäevalgi olemas).

Mida rohkem 1930ndate poole, seda enam hakati rõhutama, et Tallinn on ka moodne linn. Tutvustati endist Saksa teatrit, Saarineni maja, Tallinna panga hoonet, Estonia teatrit ja kontserdisaali, ent eriti uhked oldi 1920ndatel kerkinud, tollase aja mõistes lausa kõrghoonete üle. Ei häbenetud sugugi, et vanalinna on endiste asemel kerkinud moodsaid maju. Nii toodi esile näiteks Jegorovi maja otse vana raekoja vastas. Rõõmustati, kuidas kesklinn muutub ja valmivad aina uued majad Pärnu maanteel.

"Neis tolle aja reisijuhtides võib tihti kohata fotosid allkirjaga: uus Tallinn. Üks meeliskoht oli Pärnu mnt ja Roosikrantsi tänava nurk, kus armastati teha pilte koos elektritrammiga," rääkis Liivrand. "Või siis Vabaduse väljak, ühel pool hotell Palace ja eliitkino Victoria-Palace, teisel pool EEKS-maja ning Tallinna kunstihoone."

1930ndate reisijuhtides näidatakse ka korrastatud Kadrioru parki, ja sealse lastepargi pilte. Jätkub Russalka kuju esitlemine ja ilmuvad suvised pildid Pirita rannast ühes uue rannahoonega.

Kõigele sellele lisandub teave hotellide ja restoranide kohta ning tuuakse ära ka saatkondade jt oluliste asutuste aadressid.

Liivranna kinnitusel on paljudele üllatuseks, et ka Saksa okupatsiooni ajal 1942. ja 1943. aastal ilmusid Tallinna kohta reisijuhid. "Need on õblukesed ja meenutavad brošüürikesi, mitte raamatuid, neis on vähem pilte, aga see-eest palju praktilist teavet – telefoninumbreid, aadresse jms."

Nõukogude ajal muutus mereäär salajaseks ja kadus kaartidelt

Pärast sõda kadusid reisijuhtidest täpsed linnakaardid, sest nõukogude võim salastas strateegiliste paikadena nt sadamate, sõjaväeosade ja tehaste asukohad.

"1957. aastal ilmunud reisijuht annab pika ülevaate Tallinna ajaloost, aga erilise rõhuasetusega eesti ja vene rahva sõprusele,"  iseloomustas kuraator Harry Liivrand esimesi nõukaaegseid reisijuhte. "Tallinna pommitamist 1944. aastal mainitakse küll, aga ei öelda, kes pommitas. Säilinud standardvaatamisväärsusi siiski mainitakse, nende seas isegi varemetes Niguliste kirikut. Ei mainita aga Raekoja platsil hävinenud vaekoda ega Nõelasilma, mis olid kõigis varasemates reisijuhtides. Uue vaatamisväärtuste segmendina ilmuvad mälestusmärgid revolutsiooni- ja sõjakangelastele. Linnakaartides kaob täpsus, need muutuvad ülimalt skemaatilisteks, nad on lihtsalt nagu ilusad joonistatud pildid."

1960ndatel muutus Tallinn üleliidulise tähtsusega turismilinnaks ning kümnendi lõpus anti välja ka võõrkeelseid reisijuhte, mis oli seotud linna avamisega välisturistidele. Tegu oli siis NSV Liidu nn läänega, millisena välisturistidele ka Eestit tol ajal isegi ametlikult reklaamiti. "Laev hakkas Helsingist käima ja ilmusid soome- ning ingliskeelsed ülevaated Tallinnast. Need on vaatamisväärsusi kirjeldades üldiselt neutraalsed, aga siiski tendentslikud. Kõik lähtus ikkagi nõukogude ideoloogiast," märkis Liivrand.

Uut Eesti aega kajastavad kõige paremini soomlased, kes muu hulgas kirjeldavad nn alternatiivset Tallinna koos Kopli ja Lasnamäe keldribaaride, Kalamaja hipsteripiirkonna jt eksootiliste paikadega, kuhu turist naljalt ei satu.

Laadimine...Laadimine...