Rektor Klaassen: Maaülikoolis vallandati ahistajast professor

Rektor Mait Klaassen ütles, et kui peaksid tulema kaebused, siis peaks need saama kiire lahenduse. Probleem on, kui juhtumid lähevad hapuks ning tõendusmaterjal võib hävida.

Pilt: Mats Õun
Haridus

Rektor Klaassen: Maaülikoolis vallandati ahistajast professor (4)

Enn Tosso

"Ahistamine viib töökiusamiseni, mille põhjuseks on soost ja seksuaalsusest tulenevad märkused. Maaülikoolis lasti seepeale lahti professor ja dotsent. Siis tulebki probleem lahendada radikaalselt, kui ei jõuta kokkuleppele," ütles Maaülikooli rektor Mait Kaassen Tallinna Ülikoolis toimunud uuringu "Sooline ja seksuaalne ahistamine Eesti kõrghariduses" tulemusi kommenteerides.

50images

Raporti koostaja Ehti Järv ütles, et hiljutised ahistamisjuhtumid Eesti ülikoolides viisid arusaamani, et meil pole ülevaadet, milliseid ahistamisjuhtumeid on esinenud ning pole ka kogemusi nende lahendamisel. Uuringu lähtekohaks oli soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille puhul ta rõhutas subjektiivsuse aspekti, kus inimene tajub ahistamist. Ta osutas, et ka varasemad uuringud näitavad, et enamik kannatajaid on siiski naised.

Järv märkis, et uuringuga ei saa küll teha järeldusi terve Eesti tudengkonna kohta, sest veebiküsitlusega ei jõua võrdselt kõigi inimesteni. "Vastajate hulgas oli rohkem naisi ning neid, kellel oli ahistamiskogemusi," osutas ta.

Ta märkis ka, et ahistamiskogemuse juurde kuulub võimusuhe, mis takistab "ei" ütlemist ning see on korduv ning järjepidev tegevus. 12 protsenti küsitlusele vastanutest hindas ahistamist tõsiseks probleemiks.

Uuringust tuli välja, et ahistaja oli üldiselt meessoost õppejõud, ohver aga noor naine, kellest oli rohkem biseksuaalseid ja inglisekeelseid vastajaid.

Ahistamine mõjutab haridusteed

Uuringust nähtus, et kõige sagedamini ei tehtud ahistamisjuhtumi reaktsioonina midagi või hakati ahistajat vältima.

"Ahistamiskogemuse tagajärjeks võivad olla psühholoogilised, kuid ka mõjutada haridusteed. Hinded ju kannatavad, kui mõnda õppejõudu järjepidevalt vältida. Võivad tekkida ärevus ja depressioon. Kõige raskem tagajärg on õpingute katkestamine," osutas ta ning tõi välja, et osa üliõpilasi vahetavad ka juhendajat või ülikooli. "Aja möödudes ohver lõpetab enesesüüdistamine ning ühiskonnas pööratakse rohkem tähelepanu ahistamisjuhtumitele. Üldine teadlikkus on madal, inimesed ei tea, kuhu pöörduda – pigem pöördutakse vaid sõbra poole ning ülikoolipoolsesse abisse ei usuta," toonitas Järv.

Järv tõi välja ka selle, et kui psühholoogi poole pöördumisest oli abi,  siis ülikooli töötajatelt abi ei saadud. "Sealt kumab välja pettumine, kui töötaja on jätnud kaebusele vastamata, siis inimene tunneb ennast veel rohkem süüdi," märkis ta ning lisas, et ohvri süüdistamist kohtab palju. "Kui tegu on nooremteaduriga, siis toetatakse ohvrit, kuid kui tegu on maineka professoriga, siis nähakse ennast eos kaotajana."

Järv märkis ka, et protseduurilised sammud koormavad ohvrit, sest ta peab korduvalt rääkima oma kogemusest ning, et ülikoolid peaksid tõhustama tugiteenuseid, sest enne kaebuse esitamist vajatakse konsultatsiooni nii psühholoogiga kui ka juristiga. Probleemiks on hirm, et ülikool mätsib juhtumid kinni.

Rektor Mait Klaassen ütles, et kui peaksid tulema kaebused, siis peaks need saama kiire lahenduse. Probleem on, kui juhtumid lähevad hapuks ning tõendusmaterjal võib hävida. Ta rõhutas, et käitumise hälve tuleb kaasa kodust ning tuleb kaasa ülikooli - kui lapse kasvatamisega on mööda pandud, siis on hiljem raske midagi teha.

Osakonnajuht ahistab ise ka

"Inimene võetakse tööle professionaalsete omaduste pärast, kuid lastakse lahti isikuomaduste pärast," sõnas Klaassen ülikoolis ette tulevaid juhtumeid kommenteerides.

Ta kiitis, et selline uuring tehti, ehkki see pole representatiivne, sest osalejaid oli liiga väike hulk ning sinna läksid pigem inimesed, kellel oli isiklik suhe teemaga.

"Oli näha, et probleem on olemas. Me pole sellest varem ühiskondlikult kõnelenud ning keegi ei tegelenud teemaga. Ühiskond peab olema nii küps, et juhtumit ei tule endale hoida, vaid tuleb kellegi poole pöörduda. Ei saa pöörduda osakonnajuhataja või õppejõu poole, kes ise ongi ahistaja," osutas ta.

Rektor rõhutas, et avaldus peab liikuma siseaudiitori kaudu, kes suudab seda protsessi suunata.

"Ahistamine viib töökiusamiseni, mille põhjuseks on soost ja seksuaalsusest tulenevad märkused. Professor ja dotsent lasti lahti. Siis tulebki lahendada radikaalselt, kui ei jõuta kokkuleppele. Asjad tuleb lahendada värskelt," rääkis Klaassen oma kogemustest.

Riigikogu liige Riina Sikkut ütles, et ahistamise taustal on siiski võimusuhe, sarnaselt teiste töökeskkondadega. "Võimusuhte positsioonil olija esimene reaktsioon on mitte sattuda konflikti ning ta kipub nõustuma. Ta esimese hooga proovib kohaneda," selgitas Sikkut. Ta tõi ka välja, et õppejõud peab mõistma, et reaktsioon on seotud talumisega. Kuna see on nii subjektiivne, on sellega arvestamine väga oluline.

"Seda, et elu armastust ei tohi leida loengusaalis – seda ei saa ju seadustada. Kellele sa aga hindeid paned, selleks tuleb riske maandada, näiteks on võimalik juhendajat vahetada. Ei saa olla oma elukaaslase ainus juhendaja ning võtta eksameid vastu," sõnas ta.

Üliõpilane Johanna Viik arutles, mida ta teeks ahistamise korral ning mõistis, et ta ei teaks, mida ta peaks tegema. "See protsess ongi keeruline. See on ühiskonnas olnud tabuteema ning selle kohta on vähe teavitustööd tehtud," sõnas ta.

Airi Mitendorf Sotsiaalministeeriumist ütles, et uuring näitab, kui vaiba all ja peidus need probleemid on.

"Soolist ahistamist ei tunta ära, sest väga loomulikuna peetakse teatud tegevuste omistamist vastavalt soorollile. Peame mõistma, millist mõju neile see tähendab," sõnas ta ning tõi näite oma tütrest, kelle käest küsiti, miks ta õpib joonestamist. 

Üliõpilane Allan Aksiim ütles, et ahistamisjuhtumid näitavad, kuivõrd erinevad on ülikooli sees kultuurid. "Ülalt alla vaatamine on jõuline. Üldinimlik suhtumine võiks laiemalt levida," sõnas ta.

 

 

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...