Riigikontroll tuvastas mullu, et ligi kahes kolmandikus ehk 66% uuritud omavalitsustes esines korruptsioonivastase seaduse rikkumisi. Kõige sagedamini ostavad vallafirmade juhid häbenemata kaupu või teenuseid oma firmalt. "Loomulikult on väline surve – ka ajakirjanduse poolt – Tallinnale suurem kui teistele omavalitsustele," nendib endine peaprokurör ja nüüdne advokaat Norman Aas, kes hakkab looma Tallinna korruptsioonikava.

Soraineni advokaadibüroo advokaadi Norman Aasa sõnul üritab tema meeskond Tallinna korruptsioonitõrje programmi väljatöötamisel endast parima anda. “Meil on põhjust uskuda, et linnavalitsusel on selle sooviga tõsi taga. Meie püüame sellele oma parimas usus kaasa aidata – et see poleks vaid programm paberil, vaid tõepoolest aitaks kaasa korruptsiooni vähendamisele,” ütles Aas, kel on eelnevast tööst kogemusi nii maadevahetuse kui ka muude korruptsioonilugude uurimisel. “Valgekraeline kuritegevus on mulle alati huvi pakkunud.”

Norman Aas nentis, et Tallinn on oma suuruse tõttu paratamatult kõige rohkem luubi all. “Kahtlemata on väline surve – ka ajakirjanduse poolt – Tallinna linnale suurem kui teistele omavalitsustele. Aga põhjus on ka selles, et Tallinn on kõige suurem, siin töötab kõige rohkem ametnikke, liiguvad kõige suuremad rahavood. Juba statistiliselt on seetõttu loogiline, et Tallinnas  esineb korruptsioonijuhte kõige rohkem ja seetõttu pälvivad need meedias suurimat tähelepanu.”

Koostööd pealinnaga nimetas Norman Aas Soraineni büroole unikaalseks võimaluseks. “Meil on üksus, mille eesmärk on aidata klientidel ennetada ja avastada eri pettusi, korruptsioonijuhtumeid. Selles üksuses on ka teisi endisi prokuröre,” lausus ta. “Esimeses järjekorras püüame hinnata, kuidas korruptsiooni ennetamise ja riskide maandamise süsteem töötab, kus on nõrgad kohad, mida edasi teha. Vaatame, kuidas hinnata olemasolevaid lepinguid, riskialtimatesse asutustesse vaatame tõsisemalt sisse.”

Sellest peaksid sündima ettepanekud, mida edasi teha. “Meie ülesanne pole kõik asutused läbi käia ja korruptandid üles leida. See on politsei töö. Meie aitame rakendada süsteemi,” selgitas Norman Aas, kelle arvates on Tallinnas ehk teatud ametnikud leidnud, et neid ei kontrollita piisavalt. Seal peitubki tema arvates praeguseks ilmnenud korruptsioonijuhtumite tagamaa: “Kahjuks on  korruptsioonikuriteod sellised, et kui oled korra näpu andnud, siis varsti imeb kuritegelik maailm sul terve käe sisse.”

Kuidas muusik Rutikust sai korruptant

Soraineni vandeadvokaat Carri Ginter märkis, et osapooltel ehk Tallinna linnal ja advokaadibürool on ka kokkulepe, et juhul, kui peaks ilmnema mingi tõsisem probleem või kahtlus, võib advokaadibüroo pöörduda kriminaal- või kaitsepolitseisse.
Tallinna linnavõim asutas mõned nädalad tagasi ka korruptsiooni vihjetelefoni. “Esimesed korruptsioonivastased sammud on juba astutud,” ütles linnapea Taavi Aas. “Vihjetelefonile oli eelmiseks nädalaks tulnud 28 kõnet. Paljud olid kontrollkõned, kas see number töötab, sinna helistatakse ka linna kommunaalprobleemide tõttu. Aga mõned kõned on sellised, millega sisekontrolliteenistus tegeleb. Loodetavasti saab linn endise peaprokuröri abiga hea korruptsioonivastase strateegia.” Töörühma kava esitatakse linnavalitsusele hiljemalt selle aasta detsembriks.

Samal ajal kui Tallinnas juurutatakse korruptsioonitõrjeprogrammi, on paljudes väiksemates omavalitsustes see problemaatika pigem pseudoteema. Riigikontroll märkis ühes eelmise aasta auditis, et korruptsiooni ennetavat tõrjetööd väiksemates omavalitsustes peaaegu ei tehta.

Selle taga ei peitu mitte ainult omakasupüüd, vaid ka mugavus – vähemalt nii riigikontroll järeldas. Kui omavalitsusjuhtide hulgas korruptsiooniohtudest ei räägita, võivad aga kas kogemata või poliitoponentide kaasaaitamisel hammasrataste vahele jääda ka täiesti pahaaimamatud inimesed.

“Väga paljudel juhtudel ei peitu korruptsiooni taga pahatahtlikkus, vaid inimesed ei pruugigi huvide konflikti ära tunda,” kommenteeris Norman Aas sellist olukorda.

Kas tuntud muusik ja külaelu eestvedaja Emil Rutiku on korruptant? Kõik teda tundvad inimesed peaksid sellist küsimust rumalaks naljaks. Kuid ühel hetkel oli asi naljast kaugel. Kuusalu vallavolikogu liige Rutiku rääkis ühel volikogu veebruarikuisel istungil, et edaspidi juhitaks enne hääletamist tähelepanu sellele, kas mõni otsus on seotud rahvaesindajate pereliikmete või lähisugulastega – et nad oskaksid end hääletamisel taandada. Muidu võib saada korruptsioonisüüdistuse, nagu see temale esitati.

“Olen uurimise all, sest hääletasin otsuse poolt, millega anti ruumid MTÜ-le, millle juhatuse liige on mu elukaaslane,” rääkis Rutiku volikogu istungil. Enda sõnul ei teadnud ta siis, et elukaaslane on seotud selle MTÜ juhatusega. Korruptsioon aga tähendab, et inimene saab privileege, kuid Kuusalu sotsiaaltöö MTÜ on selline, et mu elukaaslane viib sinna kodust asju, rääkis Rutiku.

Ta lisas Pealinnale, et tõstis volikogu istungil lihtsalt kätt, et too MTÜ saaks sotsteenuseid pakkuda. “Siis saadigi kätte üks patuoinas,” nentis ta. “Nüüd on mul küljes silt, et ma olevat justkui mingi kahtlase rahaga tegelenud, aga see on täielik vale. Kas te palute nüüd minu käest vabandust ka?” päris ta meedialt, kes temaga juhtunut üsna “loominguliselt” tõlgendas. Teadagi: tuntud nimi.

“See on ju väikene koht, kõik teavad üksteist. Volikogu esimees või vallavanem oleksid võinud öelda, et ma hääletamise ajaks ruumist välja läheksin, sest nemad teadsid minu elukaaslase seotusest tolle MTÜ-ga,” rääkis Rutiku. “Mina tõesti ei teadnud, sest mul polnud naisega see MTÜ jutuks tulnud.”

Nüüdseks on see menetlus suletud. “Organites öeldi samuti, et selliseid mõttetusi on neil vaja palju lahendada, aga kes siis päris asjadega tegeleb,” lisas Rutiku.

Korruptsioon vohab üle Eesti

Kui laiemat pilti vaadata, siis võibki ühest riigikontrolli eelmisel aastal valminud auditist järeldada, et omavalitsuste puhul kehtiksid seoses korruptsioonitõrjega justnagu kahte sorti nõuded. Ühtesid, eriti karme esitab “ühiskondlik ootus” Tallinnale, kus linnavalitsuse sisekontroll peab ametnikke varakult kõikide korruptsioonikaride eest hoiatama.

Tallinn saab meedialt peksa isegi siis, kui sisekontroll ise on üleastumised avastanud ja politseisse andnud – nagu suuremal osal juhtudest, mis nüüd avalikkuses kõneks. Mõni juhtum väiksemates omavalitsustes levinud, sageli üliprimitiivsest kuritarvitusest, kus vallajuht näiteks iseendalt teenust ostab, oleks Tallinna puhul suur skandaal. Rutiku juhtum aga näitab, et vahel lüüakse risti inimesi, kes pole seda ära teeninud. Teisisõnu: kohtu alla minek ähvardab väiksemates omavalitsustes mitte tõelisi korruptante, vaid kogemata või teadmatusest hammasrataste vahele jäänuid.

Riigikontroll auditeeris seoses korruptsiooniriskiga hiljuti üsna väikest osa, nimelt seitset omavalitsust: Viljandi ja Tõrva linna ning Hiiu, Järvakandi, Raikküla, Käina ja Mooste valda. Meenutagem, et enne haldusreformi oli Eestis 200 omavalitsuse ringis, millest jäi järele 79. Seitsmele auditeeritud vallale-linnale lisandus 11 teiste omavalitsustega seotud, valdavalt nendele kuuluvat (äri)ühingut, mis tegelesid kommunaalteenuste, hooldekodude pidamise jms. Saak osutus sellegi väikese valimi najal muljetavaldavaks. Jääb üle mõistatada, milliseks kujunenuks tulemused, kui terve Eesti oleks ette võetud.

Huvide konflikti ja korruptsioonivastase seaduse rikkumisi tuvastas riigikontroll 18-st auditeeritud üksusest 12 puhul – ehk siis 66% osas nendest, kes vaatluse all.

Justnagu tagasi 1990ndates

Tavaliselt rikkusid seadust omavalitsusele kuuluvate ühingute juhatuse liikmed: kaupu või teenuseid osteti iseendale kuuluvalt  äriettevõttelt. Mis eriti halb – mitmel juhul, näiteks enamiku Kadrina ja osa Kehtna auditeeritud tehingute puhul, ei olnud enne tehingut võetud ka võrdlevaid hinnapakkumisi veendumaks, et “iseenda pakkumise” näol on tegemist parima turul leiduvaga. Sellega rikuti ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid.

Näiteks OÜ Tartu Valla Kommunaal juhatuse liige osales tehingus, millega renditi tema enda eraettevõttelt töömasinaid. Ta esindas ühekorraga nii ostjat kui müüjat – skeem, mis oma lihtsakoelisuses pärineks justnagu 1990ndatest.

Suure osa auditis märgitutest moodustas aga seltskond, kes sattunud, nagu Emil Rutiku, ilmselt teadmatusest “kurjale teele”. Erinevalt Tallinnast räägitakse teistes omavalitsustes korruptsioonitõrjest vähe – kui üldse. Mõnikord osalesid omavalitsusjuhid iseendale tasu määramisel. Ehkki aluseks oli volikogu õigusakt, pidanuksid nad end selliste otsuste juurest taandama.

Mõni koolidirektor aga kirjutas endale lastele antud lisatundide eest tasu välja. Kuigi tal oli lisatasu saamiseks õigus nagu teistelgi õpetajatel, lõhnab siingi korruptsiooni järele. Seda auditis ei sisaldunud, aga kuuldavasti esinevat maal koole, kus mõni õpetajakoht on vaid näiliselt täidetud ja saadav tasu jagatakse palgalisana laiali teistele õpetajatele. On siin tegemist korruptsiooni või õilsa teoga, jäägu igaühe enda otsustada.

Ajal, mil Tallinnas tegutsevad sisekontrolli üksused ka linnaga seotud ettevõtetes, nagu näiteks linnatranspordi puhul, kontrollitud valdades-linnades üldiselt sisekontroll puudus. Vaid seitsmes auditeeritud üksuses 18-st võis mingeid kontrolli märke täheldada, ja needki olid pigem formaalsed.

Tallinna sisekontroll rügab seejuures, piltlikult öeldes, palehigis. Muuhulgas on asutuste sisestesse töökorralduse dokumentidesse sisse kirjutatud korruptsioonitõrje nõuded. Juhtivtöötajatele jagatakse pidevalt soovitusi, otsitakse ja maandatakse riske, nüüd siis töötatakse koostöös Soraineni büroo ja advokaat Norman Aasaga välja korruptsioonitõrjeprogrammi.  

Korruptsiooni ennetamine “sisutühi”

“Korruptiivse tagapõhjaga juhtumeid tuleb välja näiteks nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis,” kummutas Eesti linnade liidu nõunik Kaimo Käärmann-Liive illusiooni, nagu võiksid isegi kõrge õiguskultuuri ja eetikaga riigid kunagi päris korruptsioonivabaks saada. “Näiteks Soomes, kus samuti omavalitsustes vahel korruptsiooni ette tuleb, hoiab selle vastases võitluses initsiatiivi riik, kuigi Soomeski on omavalitsustes oma kontrollorganid ning -nõuded ja osal toimingutel kehtib nn nelja silma nõue.”

Käärmann-Liive märkis, et ükskõik kui täiuslikud oleksid kõikvõimalikud korruptsioonivastased seadused, korrad ning auditid ja sisekontrollid, taandub lõpuks üsna paljugi  ikkagi moraalile ja eetikale. “Selle teemaga on piisavalt tegeletud ja seadusandlikud vahendid korruptsiooni tõrjumiseks on üldiselt olemas,” lisas ta.

Riigikontrolli hinnangul olevat korruptsiooni ennetav töö nende vaadeldud väiksemates omavalitsustes “sisutühi”. Paraku aga ei saa omavalitsuste volikogusid keegi jõuga sundida mingeid ennetavaid õigusakte vastu võtma. “Ma ei usu, et siin on topeltstandardid,” ütles Norman Aas selle kohta, kus Tallinnalt tahetakse palju, aga teistelt vähe või üldse mitte midagi. “Küsimuses, et kes nõuaks korruptsioonivastast võitlust, peaks teadmine ja soov ikkagi tulema omavalitsuse enda seest. Kui volikogu nõuaks täitevvõimult korruptsioonivastaste meetmete rakendamist, oleks see ainult positiivne.”

MTÜ Korruptsioonivaba Eesti üks juhtidest, filosoofiaõppejõud Aive Pevkur ütles samuti nagu Aas, et igal omavalitsusel tuleks korruptsioonitõrje osas endale peeglisse vaadata. “Eestis on pigem valitud tee, kus seadustega, nagu meil korruptsioonivastane seadus ja karistusseadustik, on riik seadnud korruptsiooni ära hoidmiseks üldised piirid,” rääkis ta. “Ülejäänud töö peab aga avalik võim ise ära tegema. Teisisõnu, volikogu peaks korruptsiooniennetamise või -tõrjumise reeglistiku vastu võtma.” Paraku aga ei tajuta korruptsiooni probleemina paljudes omavalitsustes, kus see tegelikult probleem on. Korruptsiooni ennetada on Pevkuri sõnul igal juhul odavam, kui tagajärgi likvideerida.

Aive Pevkuri sõnul algab kõik lõpuks iga inimese enda moraalist ja eetikast: “Võrdleksin korruptsiooni liikluskultuuriga. Niikaua kuni see rajaneb ainult kontrollil, vajutatakse kohe gaasi, kui patrulli silmapiiril pole, aga oleks ikka vaja mõista, et vale käitumine mõjutab ühiskonda laiemalt,” rääkis Pevkur.

Korruptsiooniuurija: paljastamine toob ka ausama arstiabi ja ohutuma liikluse

 
“Kliinikute juhid ei tunneta sageli selle temaatika tähtsust, seal ei leita, et on vaja tõhusaid meetmeid,” rääkis korruptsioonikuritegude büroo töökokkuvõtte tutvustamisel korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler raviasutustest. Ombleri sõnul on meditsiinikorruptsioon tema juhitava üksuse üks olulisematest jälgimisaladest.

“Miinimumini peaksid olema viidud need momendid, kus arstid võiksid riskida (sattuda korruptsiooniohtlikusse olukorda),” märkis Ombler. “Juhtidel lasub kohustus, ja nemad peaksid endilt küsima, kas hoolsusmeetmed (korruptsioonitõrjeks) on piisavad.”

Näitena meditsiinikorruptsioonist tõstis Ombler esile neuroloogi juhtumi, kes oli tervisetõendite võltsimise kaudu aidanud noortel meestel ajateenistusest kõrvale hoida. 2011-2014 osales selles arst, kelle nimel hakkas hiljem tervisetõendeid võltsima kutsealuseid tema juurde juhatanud isik. Riigiprokuratuur esitas sellega seoses  süüdistused neljale inimesele.

Ombleri sõnul on korruptsioonitõrjumine olnud edukas näiteks liiklusvaldkonnas. Harjumaa piirkonnas oli tema sõnul osa liikluseksameid vastu võtvaid eksamineerijaid ebaausale teele läinud. “Need inimesed ei tööta enam oma ametis,” ütles Ombler. Seoses sõidueksamite tulemuste ostu-müügiga läks aga kohtu alla kuus inimest: kaks sõiduõpetajat ja neli eksamineerijat. Tehnoülevaatuste puhul jäi aga vahele 150 autoomanikku ja 12 ülevaatajat.

“Kui mõtleme sõnale korruptant, esineb stereotüübina ebaaus ametnik, kes küsib meelehead, või kellele seda pakutakse,” sõnas keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere. “Tegelikkuses on korruptsioon palju mitmetahulisem ja ei tähenda ainult avalikku sektorit, sest täpselt samad probleemid esinevad ka erasektoris.”