Riik ajab illegaalid Tallinna

Kuigi täna käib ühiskonnas kõva vaidlus väheste ametlikult Eestisse lubatavate pagulaste arvu üle, siis tegelikult on Eestis juba illegaale rohkem kui paberitega pagulasi. "Oleme kuulnud, et mujal Euroopas immigrante nii ei kohelda. Me tahame õppida, me tahame töötada. Aga siin on hullem, kui oleksime iialgi arvanud – meil on kõht kogu aeg tühi," kurdab lindprii staatuses Amadou koos kolme sõbraga, kelle riigi politsei transportis Harku kinnipidamiskeskusest ootamatult asotsiaalide sekka Tallinna kodutute öömajja.

Pilt: Albert Truuväärt

Riik ajab illegaalid Tallinna (3)

Sirje Rattus

Kuigi täna käib ühiskonnas kõva vaidlus väheste ametlikult Eestisse lubatavate pagulaste arvu üle, siis tegelikult on Eestis juba illegaale rohkem kui paberitega pagulasi. "Oleme kuulnud, et mujal Euroopas immigrante nii ei kohelda. Me tahame õppida, me tahame töötada. Aga siin on hullem, kui oleksime iialgi arvanud – meil on kõht kogu aeg tühi," kurdab lindprii staatuses Amadou koos kolme sõbraga, kelle riigi politsei transportis Harku kinnipidamiskeskusest ootamatult asotsiaalide sekka Tallinna kodutute öömajja.

Riik viskab illegaalid, kellele põgenikustaatust ei anta, sisuliselt rahata Tallinna tänavatele, sest ei suuda neid maalt välja saata. Kuigi riik on väitnud, et on pagulaskriisiks valmis, keeldub ta ise illegaalidele peavarju pakkumast.

19. aprilli õhtu, kell hakkab üheksa saama, öömaja ukse taha ilmuvad esimesed öömajalised – vindine nooruk ja vimmas turjaga eakas habemik.
"Olen kuulnud, et teil on siin viimastel öödel ka mustanahalised ööbimas käinud?" teen vene keeles juttu. "Ei tea," vastab vindine nooruk, "olen täna esimest korda. Vanemad viskasid välja."

Vimmas turjaga habemik mühatab, et jah, on jah, aga pikemalt kommenteerima ei hakka.

Tuleb Viktor, pealtnäha nii kuuekümnene, kes venekeelse kõnetamise peale vastab eesti keeles: "On jah mitu mustanahalist, juba üsna mitu ööd siin," kinnitab ta. Kuulu järgi on mustanahalisi öömajas neli. "Rahulikud poisid, tüli nad ei tee," sõnas mees. Kuigi konkreetsete noormeeste vastu ei näi Viktoril midagi olevat, ärritab teda, et võõrad saavad Eestis rohkem hoolt kui omad.

"Miks nad on siin?! Anna süüa, anna juua, anna riideid – võõrastest hoolitakse rohkem, kui omainimeste eest!" puhiseb mees. "Miks neid tagasi ei saadeta? Kuhu valitsus küll vaatab?! Ja ega need poisid ju viimasteks ei jää, kui palju neid veel tuleb. Varsti on siin kaos!"

Hästi riides ja sätitud

Suuremas öömajaliste kambas tuleb kena paarike. Naine – kolmekümnendates eluaastates, korralikult riides ja kenasti värvitud silmadega Katja – suisa soovib südant puistata. "Normaalsed inimesed," teatab ta uute eksootiliste öömajaliste kohta konkreetselt.

"Üks neist, Ibarhim, on siin juba päris pikka aega olnud. Kui ta esimest ööd tuli, siis poisid vaatasid teda kui ilmaimet," naerab naine. "Andsin talle kruusi, andsin kohvi, oli väga tänulik... Ega me palju ei suhtle, uute nimesid ma ei tea. Igal õhtul laotavad nad oma vaibad põrandale ja hakkavad koraani lugema ja laupa vastu maad taguma. Aga nad ei sega üldiselt kedagi, ainult politsei on käinud neid siin paar korda kontrollimas."

Eksootilistest kaasöömajalistest palju rohkem aga erutab noort naist tema enda elusaatus, Katja on öömajas elanud juba seitse aastat. Ta jääb meiega öömaja ukse taga pikemalt vestlema, pisarad vaheldumas naeruga.

Kuni saabuvad kaks loo peategelast – mustanahalised öömajalised Amadou ja Moussa. Nad eristuvad tavalisest öömajaseltskonnast nagu öö ja päev. Ei, mitte ainult nahavärvi tõttu. Noormehed on riides ja lõhnavad nagu ehtsad dändid. Vaatamata sombusele ilmale kannab Moussa valget pintsakut, mehe kätt ehib (pealtnäha) uhke kell. Amadoul ripuvad kõrva ümber kõrvaklapid, ta juuksed on sirgendatud ja sätitud.

Vangistusest hullem vabadus

Nad on lahedad kutid ja hea meelega valmis ajakirjanikuga suhtlema, eriti Amadou, kelle inglise keel on üpris ladus. Noormehed on öömajas elanud poole nädala jagu päevi. "Muidugi ei meeldi meile öömajas," ütleb Amadou. "Kõik on siin mustad, haisevad."

Guineast pärit mehed on ilmselgelt löödud – kenad poisid, kes ei joo, ei suitseta, peavad jagama kitsukest tuba napsivineste eluheidikutega.
Amadou kinnitab, et ta läheks hea meelega kodumaale tagasi, "kuigi seal on keeruline olukord", aga ta on Eestis lõksus – tal ei ole dokumente, mis tähendab, et Eesti riik ei saa teda kodumaale tagasi saata.

Noormehed koos kolmanda kaaslase, Mohamediga, saabusid Eestisse Venemaa kaudu 2014. aasta hilissügisel. Kuidas täpselt üle piiri pääseti, jätavad mehed targu täpsustamata. Amadou sõnul oli nende esimene käik otsejoones Tartu politseijaoskonda, kus nad esitasid varjupaigataotluse. Küll aga jätab noormees märkimata tõiga, et nende avaldus sisaldas valeandmeid – nimelt väitsid noorukid end olevat alaealised. Kohtuekspertiis tegi kindlaks, et kõik kolm on siiski vanemad kui 21. Valetamine tähendas nende noormeeste puhul varjupaigast keeldumist.

Noormehed toimetati, nagu protseduurireeglid ette näevad, Harku kinnipidamiskeskusesse, kus varjupaigataotlejaid võib kinni hoida maksimaalselt poolteist aastat. Kui kell kukkus, olid nad vabad. Kuid nende vabadus on tinglik, õieti hullemgi veel kui vangla – nad on siin sisuliselt lindpriid, illegaalsete maaliviibijatena ei ole neil õigust töötada või toetusi saada, kuid peavad ometi endal kuidagi eluvaimu sees hoidma.

Kinnipidamiskeskusest lahkudes jõudis Euroopast paremat elu otsima tulnud noorukitele kohale reaalsus – Eesti neile head elu ei võimalda. "Kas see on tõesti Euroopa või?" küsib Amadou nukralt. "Oleme kuulnud, et mujal Euroopas immigrante nii ei kohelda. Me tahame õppida, me tahame töötada. Aga siin on hullem, kui oleksime iialgi osanud ette kujutada."

Ei oska abi otsida

Noormehed märgivad, et on näljas, sest süüa saavad nad kord päevas supiköögis. "Kui Harkust välja pääsesime, oli mul taskus 4.40 ja Moussal 10 eurot," räägib Amadou. "Meil on kõht kogu aeg tühi. Aga me ei tea, ka kust abi otsida. Me ei tea Eesti sotsiaalsüsteemist midagi."

Need inimesed on sattunud absurdsesse olukorda, kus mingit mõistlikku lahendust ei näi. Lisaks peavad nad esmapäevast reedeni käima iga päev end politseis näitamas. "Mida politsei ütleb, mis teist edasi saab?" küsin. "Midagi ei ütle. Ütleb, et olete siin, nüüd kannatage!"
Kui lahkume, ütleb Amadou: "Tegelikult on eestlased toredad. Eriti nooremad, nemad on väga lahked ja südamlikud."

On täiesti ebaselge, mis neist kenadest tumedanahalistest noormeestest edasi saab. "Riigil ei tundu olevat selget plaani, mis selliste inimestega peale hakata, kuid sellele tuleks mõelda," ütleb Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Egert Rünne Pealinnale. "Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus need inimesed võõranduvad ühiskonnast, eriti kuna neile pole tagatud riigipoolset tuge."

"Mujal Euroopas, näiteks Saksamaal, on see juba aastate pikkune probleem," lisab mittetulundusühingu Eesti Pagulasabi juht Eero Janson, "seal riik ega kohalik omavalitsus immigrante ei toeta – nende abistamiseks on olemas vastavad ühingud ja kogudused. Ent Eesti jaoks on see uus teema, mille tekkimise eest oleme riiki hoiatanud."

Riigil pole plaani

Paraku ei näi riigil olevat mingid plaani, kuidas illegaalsete immigrantidega toimida. Harku kinnipidamiskeskuses neid lõpmatuseni kinni hoida ei saa. "Uus direktiiv ütleb, et immigranti ei tohi kinnipidamisasutuses kinni pidada kauem kui poolteist aastat, isegi kui kõik kinnipidamisalused on olemas," selgitab Janson.

"Harku on pärast 18 kuud sunnitud nad välja laskma, kuid sealt edasi on nad staatuseta. Neil ei ole mingeid majanduslikke ega sotsiaalseid õigusi – ei õigust töötada ega õigust toetusi saada." Samuti ei ole neil illegaalidena asja Vao keskusesse. "Ei ole kellegi huvides, et varjupaigateenust kasutavad inimesed, kes tegelikult sellele ei kvalifitseeru – kes ei põgene sõja, tagakiusamise jms eest. See on nokk-kinni-saba-lahti olukord – kui ühelt poolt legaliseerida lühiajaliselt nende staatus, siis teiselt poolt kurnab see teenust," märgib Janson.

"Inimesed, kellel ei ole Eestis viibimiseks  alust – kes ei ole kas teise EL liikmesriigi kodanik või alaline elanik, residendi pereliige, ei tööta, õpi siin ega ole rahvusvahelise kaitse taotleja või saaja – peaks riigist välja saatma," selgitab Rünne. "Paraku ei ole see alati võimalik, sest nende päritoluriik ei taha neid tagasi võtta."

Praegu ei ole selliseid Eestis palju, sest suurem osa illegaalidest on siiski kodumaale tagasi saadetud. "Täpselt andmeid ei oska öelda, kui palju neid Eestis on, kuid kinnipidamiskeskusest on vabastatud üle 12 inimese," sõnas Rünne. 

Tosin lindpriid  ilma mingisuguse õigusliku staatuseta – nende heaolu sõltub kas riigi, kohalike omavalitsuste või heategevusühenduste heast tahtest. Sest Rünne sõnul ei pea neile olema avaliku sektori poolt tagatud isegi mitte baasteenuseid. "Nad saavad abi otsida kohtadest, mis pakuvad tasuta teenuseid olenemata sissekirjutusest või riigis viibimise staatusest."

Aga kust siis ikkagi? Amadou, Moussa, Mohamed ja mõned teised saavad praegu peavarju Tallinna ühes öömajas ning supiköögist korra päevas tasuta suppi. Tähtajatult. Samas ei ole see ju lahendus, sest ilmselgelt selliste illegaalide arv kasvab, isegi kui osa neist tagasi kodumaale saadetakse. Tallinna linnal ei ole kohustust lindpriide eest hoolt kanda. Kui parafraseerida üht kõnekäändu, siis võib öelda, et see on hundid-näljas-lambad-kärvand olukord, millest praegu kaotavad kõik osapooled.

 

Loe ka: 

Politsei otsib jätkuvalt võimalusi tänavatel hulkuvate illegaalide väljasaatmiseks

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...