Russalka uppus, sest ohvitserid panid laeva remondiraha pihta?

Petistest remontijad värvisid vaid Russalka üle ning pettuse varjamiseks puurisid keresse augud. Juba sada aastat tagasi oli Eesti rannakülades kombeks, et maja polnud suurem asi, kuid selle juures seisis uhke sportauto.

Pilt: Scanpix
Ajalugu

Russalka uppus, sest ohvitserid panid laeva remondiraha pihta?

Ivo Karlep

Petistest remontijad värvisid vaid Russalka üle ning pettuse varjamiseks puurisid keresse augud. Juba sada aastat tagasi oli Eesti rannakülades kombeks, et maja polnud suurem asi, kuid selle juures seisis uhke sportauto.

Hiljuti esitles linnaarhiiv esimese taasiseseisvumisjärgse Saksamaa Liitvabariigi suursaadiku Henning von Wistingahuseni koostatud baltisakslaste mälestusteraamatut "Revali ja Peterburi vahel". Raamat sisaldab näiteks kuulsa meresõitja suguvõssa kuulunud Georg von Krusensterni mälestusi, nende seas Russalka laeva uppumise loo võimalikke tagamaid. "Nagu räägitakse, pidi ristlejale tehtama Tallinna laevatehases kapitaalremont," kirjutab Krusenstern. "Vastutavad Vene insenerid ja ohvitserid panid aga selleks ette nähtud summad pihta ja värvisid laeva vaid uuesti üle. Kui nüüd korraga tuli Peterburi admiraliteedist käsk, et remonditud laev peab otsekohe Helsingisse suunduma, otsustasid petised ennekuulmatu kuritöö kasuks. Nad puurisid sõjalaeva keresse augud ja lasid sel ühel tormise päeva õhtul merele minna.

Kogu meeskonnale oli antud käsk kajutitesse magama minna. Vaevalt kümme kilomeetrit Tallinnast, kus meri on eriti sügav, läks ristleja äkitselt mõne minuti jooksul kogu meeskonnaga põhja. Ühe kuulujutu kohaselt uhtus meri Aegna saarele vaid vahis olnud ohvitseri surnukeha. Võib-olla ainsa mehe oma, kes teadis seda kõlvatut saladust, sest tema taskuraamatust leiti päevikumärkmed ettekavatsetud põhjamineku kohta, mis pidi toimunud kuritegu varjama."

Erilist tõugu kalurid

1902. aastal püstitati laeva mälestuseks Kadriorus randa Amandus Adamsoni tehtud sammas, mis seisab seal tänini.
Georg von Krusenstern sündis 24. juunil 1899 Otto von Krusensterni ja tema abikaasa Mary peres Peterburis. Eestimaal kuulusid neile Järlepa ja Umbusi mõis. Georg käis 1914-1917 Peetri Reaalkoolis, mida võib pidada tänase Reaalkooli eelkäijaks.

Georg meenutab hea sõnaga oma Eestis käimisi tsaariaja lõpul. Talle meeldisid Eesti lihtsad ja võluvad rannakülad. "Eesti kalurid olid erilist tõugu," kirjutas Krusestern. "Mehed olid enamasti kõhnad ja soonilised, habemeta, parkunud nägudega ning tavaliselt sõnaahtrad, kuid ikkagi sõbralikud ja külalislahked. Naised olid jälle avatud ja paljud neist olid väga ilusad. Pered olid enamasti väga lasterikkad. Silmatorkavalt mõjusid groteskse välimusega kasvueas poisid, kes pidid juba 10-12aastaselt isadele nende raskes ametis abiks olema. Nad lohistasid jalas võimsaid säärikuid ja kampsunid nende seljas olnud liiga suured. Nende kuued olnud paigatud ja püksid lohvakad. Mitu põlve vana viltkübar oli sügavale pähe tõmmatud, varjates helesiniste silmadega nutikat nägu heledate, õlekarva, lõikamata juuste all."

Tüdrukud hoidsid varakult väiksemaid

Tüdrukud hoidsid juba varases teismeliseeas oma väikseid õdesid- vendi ja hoolitsesid majapidamise ning loomade eest. "Nad põimisid varakult patsid pea ümber, kandsid ebaloomulikult pikki seelikuid ja käisid ringi suurtes õlarättides, mis olid keeratud ümber pea ja õlgadele nagu vanadel inimestel."

Kui mõned suured rannaasulad väheste eranditena välja arvata, olid 20. sajandi alguse Eesti kalurikülad väikesed ja koosnesid hajali asuvatest üksiktaludest. "Eestlane ei esitanud toona erilisi nõudmisi kultuurile ja tsivilisatsioonile," märkis Georg Krusenstern. "Isegi miljonäridest kurikuulsate salakaubavedajate rikkamateski asulates ei leidunud ühtki maitsekat ning soliidset villat ega esinduslikumat maamaja. Parimal juhul võis kohata ainult kitšilikke stiilituid uusehitisi. Mõnes uhkes garaažis, mis ei sobinud üldse rannamaastikku, seisis küll mõni erksavärviline mootorratas või trendikas sportauto, millega sõitmine mööda kohutavalt künklikke, kive täis rannateid või sügavates liivarööbastes oli tõeline piin, sest korraliku teeni jõudmiseks, kulus üpris kaua aega. Vildakalt ehitatud ja ebamugavates, halvasti kokku sobiva mööbliga sisustatud tubades aga võis leida hinnalisi klavereid, õmblusmasinaid ja muud säärast."

Baltisakslased Pätsi juures

Autor võrdleb Eesti rannaasulaid teiste maade küladega, mis ka näiteks Saksamaal koosnesid kõrvuti asetsevatest majadest, mille põllumaad asusid hoopis kaugemal. Eesti rannakülades aga  ulatusid kehvakesed karjamaad tihtipeale otsapidi vette, nii et lehmad tundusid rohtu söövat lausa meres. Sügavamates kohtades oli vees arvukalt kalapaate, aerude, purjede või mootoritega. "Merel on alati mulle midagi öelda, kodumaisel merel on sügav hing ja see kõnetab mind."

1918. aastal astus Krusenstern Balti rügementi, kaitstes Vabadussõja lahingutes Eesti riiki Vene enamlaste sissetungi eest. Pärast sõda määrati ta ülemveeblina Eesti armee reservi. Kui ta ka hilisematel aastatel külastas rannakalureid, võeti võõras igal pool väga sõbralikult vastu ja kostitati lahkesti. "Toitev, suitsumaitseline must leib, pehme kollane soolavõi, külm piim..." kirjeldas ta maitseelamusi. Suitsutatud ja soolatud heeringad olnud nii värsked, et kuldne nahk tuli peaaegu ise kala küljest lahti.

Wistinghausen rääkis oma raamatu esitlusel ka, et kui 1939. aastal kutsus Hitler sakslasi kodumaale, külastas Eesti presidenti Konstantin Pätsi Kadriorus esinduslik baltisakslaste delegatsioon. Nad küsisid, kas Eesti kavatseb taas punastega võidelda – sel juhul jäävad nad Eestisse ja aitavad seda teha. Kuna aga Päts vastas, et nii kaotaks eestlased väikese rahvana liiga palju verd,  lahkusidki baltisakslased Eestist.

Laadimine...Laadimine...