Rüütel pidi nõrgemaid kaitsma ja suhtuma naistesse lugupidavalt

Tänapäevane euroopalik ohvitseride kasvatamise traditsioon tugineb keskaegsele rüütlikultuurile, mis seadis esiplaanile aususe, väärikuse, nõrgemate kaitsmise ja lugupidava suhtumise naisterahvastesse.

Pilt: Pealinn
Ajalugu

Rüütel pidi nõrgemaid kaitsma ja suhtuma naistesse lugupidavalt

Ivo Karlep

Tänapäevane euroopalik ohvitseride kasvatamise traditsioon tugineb keskaegsele rüütlikultuurile, mis seadis esiplaanile aususe, väärikuse, nõrgemate kaitsmise ja lugupidava suhtumise naisterahvastesse.

Kaitseväe endine peainspektor Einar Laigna rääkis Kiek in de Kökis keskaegsest rüütlikultuurist. Kultuurmaade sõdalasi iseloomustas keskajal reeglite järgimine. Nii Jaapani samuraid kui ka Saksa rüütlid olid aumehed. Üsna hästi teatakse jutustada lugu Jaapani samuraist, kes ajas taga mõrtsukat. Kurjategija teadis hästi, et samurai on aumees ega riku reegleid. Ta jäi seisma ja sülitas samuraile näkku. Samurai, kes parajasti oli tõmbamas mõõka, torkas selle ruttu tuppe tagasi, keeras ringi ja läks minema. Sülitamine tekitas temas isikliku viha, aga samurai ei tohi isikliku viha peale mõõka kasutada. Missugust distsipliini see nõuab! Täpselt samuti võis Euroopa rüütel haarata mõõga siis, kui algas lahing või kui oli vaja kaitsta kedagi nõrgemat, kuid oma viha ei tohtinud mõõga läbi taltsutama hakata. Tänapäevaga paralleeli tõmmates – kaitseväes antakse relv sõdurile mitte tema isiklikuks vajaduseks, vaid riigi ja põhiseadusliku korra kaitseks.
Eri maade rüütlikultuuris palju sarnasust, aga ometi on Euroopa rüütlikultuuris ka niisuguseid väärtusi, mis kõigil teistel puuduvad.

Põlvitav rüütel 

Kuni pisipoiste seitsmeaastaseks saamiseni kasvatasid tulevasi rüütleid aadliperes hea kasvatuse saanud noored naised. Juba siis sai lapsele ema kaudu selgeks, kuidas mehel on kombeks käituda ning mida sobib öelda. Seitsmeaastaselt hakkas tulevane rüütel rohkem kokku puutuma meeste maailmaga. Talle tutvustati rüütlite elu ja põhilisi tõekspidamisi. Kümneaastaselt aga saadeti poisid kodunt välja teise rüütlimõisa, kus ta lugupeetud isandast rüütli kannupoisi ehk paažina valmistus selleks päevaks, mil kirikus altari ees põlvitades võis anda rüütli ustavusvande. Põlvitamine jumalakojas oli väga sümboolne, sest kasvatuse aluseks oligi usk jumalasse. Veel kuulus rüütlieetika juurde austus naissoo vastu ning kuuletumine valitsejale – kuningale. Rüütli eesmärk oli teenida Jumalat kui absoluuti, daami kui elu ja kuningat kui korda. Seda tõde pidi ikka ja alati silmas pidama. Oli ju keskaja alguses suur probleem sellega, kuidas sõdalaste ürgset jõudu ning vaprust suunata valitsejale ning seeläbi ühiskonnale kasulikus suunas. Ehk otse öeldes, kuidas muuta metsik ja tihti märatsema kippuv röövlijõuk distsiplineeirtud sõjaväeks, Kristuse ja maapaelase valitseja sõdalasteks. See taltsutamine, distsiplineerimine ja allutamine ei tulnud kohe, kuid sajandite jooksul kasvas keskaja lõpuks täiesti uus sõdalane, kes pidi käituma aumehena ning suutma taltsutada oma sisemist mässu. Ehk tänapäevast kõnepruuki kasutades kehtisid rüütlitele väga kõrged standardid, millest tähtsaim oli täielik enesevalitsus. Rüütlitel pidi kõik sõltuma aust, kohusetundest ja kohuse täitmisest. Kui inimlik laiskus ütleb: ei viitsi, ei taha, kas ma ikka pean, parem viilin ära. Siis palju tugevam sisemine hääl manitseb alati: jah peab, sest seisus kohustab.

Ei tohtinud vaeseid solvata

Kui nooruk sai juba 21-aastaseks, löödi ta kirikus rüütliks ja talle anti kätte kogu rüütlivarustus. Kõlas palve: "Auväärne Jumal, pühitse tema mõõk, keda kohusetunne kutsub sinu templisse, mitte teenima valet ja türanniat, mitte lõhkumist ja hävingut, vaid trooni ja seaduse kaitset, kannatajate ja rõhutute kaitset. Kingi, Jumal, talle selle püha ürituse nimel tarkust."

Rüütel tõotas, et tema kilp peab kaitsma nõrka ja rõhutut, et ta ei solva kedagi ja hoidub kurjast kõnest teiste suhtes, ei laima kedagi, ei alanda kurbi ega vaeseid. Rüütli käitumist ei tohtinud juhtida ahnus või uhkus, ta pidi kõiges juhinduma aususest ja tõest. Rüütel pidi juhtidele kuuletuma, kuid mitte minema ebavõrdsesse lahingusse ehk mitmekesi ühele kallale. Ta pidi hoiduma pettusest ja valest ning hooldama ja hoidma teiste vara omanike ära olles.

Rüütel ei tohtinud panna ühe aasta ja ühe päeva jooksul relvi käest enne, kui tema alustatud tegu on lõpule viidud.
Kohtudes rännakul röövlite vm ohtudega või ummikteele sattudes, tuli rüütlil jätkata oma ülesannet ohu peale vaatmata. Rüütel pidi olema valmis ka surema, kui see teenis üldist hüve. Veel tõotati, et rüütel ei võta kunagi vastu tiitleid ja autasusid võõrastelt valitsejatelt, sest see solvab isamaad.

Rüütel pidi karmilt karistama lesknaise kana või karjase koera tapjat. Rüütel ei tohtinud lubada viinamarjasaakide ja kasvatuste rüüstamist. Ausas lahingus vangi võetud rüütel pidi täitma lubaduse ja maksma oma vabastamise eest niipalju lunaraha, kui võitja nõudis. Kui kaotaja ei saanud tähtajaks raha kokku, tuli tal minna tagasi vangi, aga mitte mingil juhul olla autu sõnamurdja.
Seetõttu püüti lahingus teise poole rüütleid vangi võtta, et neilt lunaraha välja pressida. Vangistatud rüütlid aga elasid ka vaenlase leeris austatud rüütlitena, mitte vangidena. Selleks, et oma lunaraha saaks ära maksta, võidi rüütel lasta vabaks. Nad läksid oma koju seda raha kokku ajama. Igaüks teadis, et kui rüütel oli lubanud maksta, siis pidi ta seda tegema. Valitsejale pidi rüütel kõigest alati ausalt ette kanda, ka siis kui see võis ennast kahjustada.

Rüütli varustus lehmakarja väärt

Kui valitseja oli puudutanud kolm korda mõõgaga noore rüütliks pürgija õlga, siis oligi ta rüütel. Siis anti talle kolm suudlust ja pandi kandade külge kuldkannused. Need sümboliseerisid rüütlit kogu aus. Kilp, kiiver, mõõk ja soomusrüü, mis pidi kaitsma sisemise ja välise hädaohu ning kurjuse eest. On tähelepanuväärne, et igal ajahetkel seoti sisemine kurjus välimise kurjusega ning iseenda tungide võitmises nähti samasugust kangelastegu nagu vaenlase võitmises.

Rüütli varustus oli sepa ja tema nelja abilise ühe aasta töö. See maksis sama palju kui korralik viiekümne peane lehmakari. Seepärast ei saanud rüütliks vaesemad. Kirjandusest teame ka, et mõned mehed püüdsid ise ilma kogu eelneva kasvatuse ja vandeta rüütliks hakata. See lõppes tihtilugu neile suure häbiga. Sest nagu ütles Einar Laigna, ei saa ohvitser ka tänapäeval varjata oma halba ettevalmistatust ja harimatust, täpselt sama kehtis keskajal. Pagunid ei saanud olla suuremad kui mees ise.

Laadimine...Laadimine...