SAMI LOTILA: Millal me viimati kuulsime häid uudiseid Stenbocki majast?

"Korruptsiooni ja paigal tammuva majanduse taustal on ainus valdkond, kus Eestis areneb, riigi ümberkujundamine välissõdurite laagriks ja lõbustuskeskuseks," kirjutab kolumnist Sami Lotila värskes Pealinnas.

Pilt: Pealinn

SAMI LOTILA: Millal me viimati kuulsime häid uudiseid Stenbocki majast?

Sami Lotila, kolumnist

"Korruptsiooni ja paigal tammuva majanduse taustal on ainus valdkond, kus Eestis areneb, riigi ümberkujundamine välissõdurite laagriks ja lõbustuskeskuseks," kirjutab kolumnist Sami Lotila värskes Pealinnas.

Kuristik Tallinna linna ja ülejäänud Eesti vahel on kasvanud murettekitavalt sügavaks – ja kasvab edasi tund-tunnilt, päev-päevalt. Isegi kõige tulihingelisem Tallinna linnavõimu – või demokraatia – vihkaja ei saa öelda, et Tallinn ei arene kiiruga. Ehitatakse uusi teid, tänavaid, ristmikke, koole, haljasalasid, turge, terveid asumeid ja kõige muud, mida linnaelanikul on vaja oma eluga toime tulemisel.

Samal ajal püütakse võidelda Eesti riigivõimu kehtestatud äärmusliku kapitalismi kõrvalnähtude nagu vaesuse, narkomaania, HIV-i, alkoholismi, liiklushuligaanide, seakatku ning üleüldise lolluse, lohakuse ja ükskõiksuse vastu. Kerge see küll ei ole.
Keegi ei saa vaielda vastu sellele, et Tallinnal on võimaluste piires suund õige. Eesti riigi areng tervikuna aga teeb murelikuks. Kes mäletab, kunas saime viimati kuulda häid uudiseid Stenbocki majast?

Häid uudiseid oleks Eestil kibekiiresti vaja nii oma inimeste rahustamiseks kui ka potentsiaalsete välisinvestorite ligimeelitamiseks. Need annaksid märku sellest, et Eesti võib-olla tõepoolest ongi vähemalt mingil määral see Balti tiiger, mis ta nii väga sooviks olla, suure Venemaa ja jõuka Põhjala vahel. Eesti-taoliste väikeste ja vaeste riikide puhul on rusikareegel aga kahjuks see, et kui riik ei arene, siis see pudeneb. Tulemuseks ümmargune null.

Ulmeline absurditeater

Eesti riigivõimu puudutavad uudised liiguvad üha rohkem ulmelise absurditeatri poole. "Kuidas said nad nässu ajada isegi selle asja, ja selle?" küsitakse Toompea poole osutades. Näiteid on oi kui palju, alustades majanduskasvust, mis on praktiliselt nullis, ilma et see fakt Eesti valitsuses kedagi häiriks.

Estonian Airi ja nüüd lennukompanii Nordica taolised eliidi lõbud pole Eesti rahvale jõukohased. Need on näited riigi juhtimises vohavast matslikkusest. Kuidas saab väike ja vaene riik pumbata lennukompaniisse kümneid miljoneid eurosid ajal, kui riigi sotsiaalhoolekanne, tervishoid, politsei jpt vaevlevad rahapuuduses?

Tallinna Sadama areng seisab mastaapse korruptsiooni tõttu, mille jäljed viivad otse parteikontorisse. Kas keegi on käinud Helsingi Läänesadamas vaatamas, kui jõuliselt seda arendatakse? Arengurahast osa tuleb Euroopa Liidust. Ka Tallinna Sadamale on lubatud tunduv rahasüst EL-ist, aga alles siis, kui korruptsioonikuritegevus on kindlasti peatatud ja süüdlased võetud vastutusele. Asja uurimine aga Eestis venib. Ise nägin, muide, ühe peaosalisest süüdistatut suvel Rakvere Aqva Spas puhkamas…
Sama lugu on taasriigistatud Saaremaa praamidega. Estonian Airi jama algas ka sellest, et lennukompanii taasriigistati.

Pool aastat paari päeva tööle

Eesti "brändi" otsimine ja selleks korraldatud konkurss oli seega üks lollakas nonsenss. Üks välismaa spetsialist tegi paari päevaga selle töö, millest Eestis ei saanud jagu terve hästi rahastatud meeskond poole aastaga. Samasuguseks tühjaks lobaks ja kalliks propagandaks on osutumas Eesti "e-residentsuse" programm, mille eesmärgiks tundub olevat meelitada Eestisse riiulifirma omanikke. Isegi Soome kõige parempoolsemad röövelkapitalistid saavad juba aru, et Eesti "e-riiklikkuse" taseme väljaselgitamiseks piisab rahvusvahelise statistika vaatamisest. Sealt selgub, kui suuteline e-riik Eesti on – või ei ole.

Tihti tundub mulle, et ainus eluvaldkond, mida Eesti riik on valmis arendama ja hästi finantseerima, on riigi ümberkujundamine välissõdurite laagriks ja lõbustuskeskuseks. Paradoksaalsel moel eestlaste enda kaitsetahe sellest ei tõuse, vaid langeb edasi. Milleks pingutada, kui idapiiri põõsastes valvavad meie eest Poola või Ungari sõdurid?

Käisin jalutamas Tallinnas Patarei vanglas. Patarei õudne ajalugu on mulle hästi tuttav, aga fakt on, et ehitisena on see perspektiivikas, asudes linna kõige magusamal krundil. Ainus probleem on see, et Patarei kuulub Eesti riigile, kes pole nõus investeerima, et teha see korda ja rentida kas või jupikaupa välja. Patarei püsib Eesti suutmatuse mastaapse näidisena otse riigi väraval. Kui Patarei kuuluks Tallinna linnale, oleks selle tulevik helgem. Asus ju linn korda tegema ka tohutut linnahalli. Patareis aga kestab edasi nõukaaeg, nagu mitmel pool Eestis – ja eriti Toompeal.

Laadimine...Laadimine...