"Mõnikord saabub laps meile otse haiglast, peksust silm veel paistes ja sinine, aga ikkagi tahab ta kohe koju minna," räägib  Tallinna laste turvakodus töötav sotsiaalpedagoog Ülle Soe. "Vähe on lapsi, kes satuvad meie juurde pere vaesusest tingituna. Pigem on põhjuseks hingekülmus ja laste hooletusse jätmine."

25 aastat Tallinna laste turvakeskuses töötanud Soe sõnul olid veel 90ndatel nende juurde sattunud laste peredes probleemid täiesti teistsugused kui nüüd.”Siis olid probleemid tingitud majanduslikest põhjustest, nappus oli söögist ja eluasemest. Nüüd aga vaeseid peresid peaaegu ei ole, pigem ollakse emotsionaalselt kättesaamatu ja külm. Vanemad sõidavad autoga meie maja ette ja õhtul, kui lapsed mobiilid laadima panevad, on telefonimudelite kollektsioon muljetavaldav, kuid hoolimist ja empaatiat ei jagu. Sageli õpetame vanematele, kui nad last siia vaatama tulevad, kuidas temaga kvaliteetaega veeta. Mitte nii, et ema istub kohtumise ajal telefonis ja laps ka. Pakume siis välja lauamängude mängimist või muud lapsele huvitavat tegevust.”

Enamjaolt jõuavad lapsed turvakodusse kogukonna töö tulemusena, kuid infot laekub ka koolidest. Lastekaitsetöötaja külastab eelnevalt peret ning veendub, kas laps ikka tuleb sealt ära tuua või saab nõustamisega hakkama.

“Selge on see, et need lapsed tulevad üsna sageli katkisest perekeskkonnast ja probleemsest lastetoast,” nendib turvakeskuse juhtaja Priit Siig.”Kuigi meie Nõmme teel asuvas internaatosakonnas on osa lapsi meie mõistes täiesti toimivatest peredest, kuid sattunud õrnas teismeeas halba seltskonda, kus kasutatakse meelemürke, ei käida koolis ning vahepeal näpatakse midagi poest. Neid lapsi ei ole palju, valdavalt on ikka pereprobleem taga. Traagilisem näide pärineb paari aasta tagant – turvakeskuse külastusajal üritas narkodiilerist ema oma kolmeteistaastasele lapsele narkot sokutada, et”jaga sõbrannadele ka”. Hiljem kuulsid sotsiaaltöötajad lapselt, et ema oli teda  kupeldanud prostituudiks. Õnneks on nii drastilisi juhtumeid vähe, teine suur rühm on kas vaimse või füüsilise perevägivalla all kannatanud lapsed. Kolmas aga need lapsed, keda nimetame üheööliblikateks – nemad tegelevad hulkurlusega ja  turvakeskusesse kauaks pidama ei jää.”

Vanemate alkoholism ja narkomaania

Sellest, mida lapsed on pidanud turvakodusse tulemise eel läbi elama, saavad keskuse töötajad aimu alles hiljem, kui vaimselt või füüsiliselt kuritarvitatud laps juhuslikult mingi tegevuse juures mure välja ütleb.”Olgu see vanem nii hullu käitumisega kui tahes, laps õigustab pea alati tema käitumist. Seda on meil, kõrvalseisjatel, raske mõista, aga mõnikord saabub laps meile otse haiglast, peksust silm veel paistes ja sinine, aga ikkagi tahab kohe koju minna ning ütleb, et ju ta ise tegi midagi valesti, et vanem talle kallale tuli,” selgitab Soe. Eriti kurb on see, kui turvamajja satuvad kunagiste klientide lapsed – seega on ring täis saanud ja peremuster taastoodab hüljatud lapsi.

Põhiprobleem, millega vanemad maadlevad, on ikka alkohol, neile on lisandunud narkootikumide tarvitajad. Lisaks vaevavad vanemaid psüühilised haigused ja depressioon, nii et inimene ei kontrolli enam olukorda ega saa oma haigusseisundist aru.”Sellise vanemaga koos elavad lapsed satuvad nagu lõksu, sest vanemad ei tunnista oma probleeme, ja samas on see haigus väga delikaatne,” räägib sotsiaalpedagoog. Mõni inimene ei oskagi vanem olla ja talle tuleks kasuks vanemlike oskuste koolitus.

“Abivajajaid lapsevanemaid on mitut masti, leidub neid, kes ei tunnista, et nad abi vajavad, vaid hakkavad hoopis meid ründama. Nad tegelevad asendustegevustega, püüavad pöörata kõik ümber ja rünnata meid või sotsiaaltöötajaid. Peame arvestama, et neil esinevad sedasorti agressiivsuse hood ja et võib võtta päris pika aja, kuni saabub mõistmine ja meie saame reaalse tööga peale hakata.”

Priit Siigi sõnul on laste turvakodudes viibimise periood väga erinev, sinna võidakse sattuda nii üheks päevaks kui ka aastaks, keskmiselt siiski kaheks-kolmeks kuuks. Kõige rohkem nõuavad aega kohtulood, kui otsustatakse vanemlike õiguste üle.”Peaaegu 80% siin olnud lastest läheb hiljem tagasi koju. Kojumineku eelduseks on koduse olukorra paranemine. Ülejäänud lahkuvad teenuselt kas asendushooldusele, mõnele teisele teenusele või hooldusperedesse.”

Hingevalu peidetakse eneselõikumisega

Turvakodusse jõudnud lastel puudub enamasti kindel päevarežiim ja igapäevaelu nõudmised tunduvad neile alguses vabaduse suure piiramisena. Esimese asjana õpetatakse lastele turvakodus hügieeni. Kuigi pea kõik lapsed on saabudes üsna hästi riides ja eemalt vaadates ei pruugi arugi saada, kui hooletusse on nad jäetud, siis pesemisharjumusi neile kodust kaasa antud pole.

“Kindlasti valmistab neile raskusi õppimine, sest ka õpiharjumusi pole. Laste kooliteadmistes on väga suured lüngad. Mõnikord on isegi raske kaardistada, mida ta teab ja mida mitte. Pakume lastele õpiabi ja psühholoogilist abi. Hindame lapse tervislikku võimekust ja küsime ka spetsialistidelt nõu, et saada aru, milline ta võimekus on. Mõnikord oleme aru saanud, et lapsed pole nende võimetele vastavas õppeasutuses või klassis, seetõttu ei tule neil kunagi ka eduelamust,” räägib Soe. Turvakeskuse töötajad on õpilaste koolidega e-kooli kaudu ühenduses ja nii omatakse nende kohta head ülevaadet.

Enim tunnevad lapsed Soe sõnul puudust tunnustusest ja toest. Nad vajavad just päevarežiimi tuge ja turvakodu pakutavat rutiini, et saada oma ellu rohkem stabiilsust. Lisaks ootavad lapsed heakskiitu ja märkamist. Hingevalu peidetakse enesevigastuse ja -lõikumise taha, mida turvakodu lastel pahatihti ette tuleb. Tundmatu ei ole ka varastamine ega manipuleeriv käitumine.

“Varastamine on märk, et laps on liimist lahti. Et mõista, mis temaga toimub, tuleb vaadata ja uurida, mis põhjusel varastati. Mis kohta see tegevus täidab. Sageli varastatakse väga tühiseid asju – pigem võtame varastamist kui sümptomit. Selle taga võib olla sada põhjust, me siin ei ehmata ennast poolsurnuks, kui keegi on varastanud,” räägib Soe. Mõnikord ei oska laps ka hiljem varastamise põhjust öelda. Soe meenutab juhtumit, kus teismeline tüdruk ema tagant salaja auto võtmed võttis ja seda üles ei tunnistanud. Võtmeid otsiti kõikjalt, hiljem selgus, et laps oli need pesu vahele peitnud ega teinud teist nägugi, kui kõik muretsesid.

Eriti haavatavalt tunnevad ennast kärgperede lapsed.”Siin kerkivad probleemid enim esile just puberteediea saabudes. Selleks ajaks on vanematel juba uues peres uued lapsed, suuremad lapsed tunnetavad, et nooremad on eelistatumas olukorras, ja see tekitab uusi probleeme. See on meie juures suur teema, kuna kärgpere pole see, mida laps oma hinges õigeks peab. Tema unistab ikka, et ema ja isa hakkavad koos elama,” tõdeb Soe.

Kõige rohkem elavad lapsed oma südames üle seda, kui ema  otsustab uue elukaaslase kasuks.”Kui emal on valida, kas uus mees või laps, ja ta valib mehe, siis see teeb lapsele kõige rohkem haiget. Puberteediealise armukadedusest kantud hingevalu on väga suur ja laps ei oska näha selle tunneli lõpus valgust,” räägib Soe.

Õnneks on majas psühholoog ja meditsiiniõde, kes lastega vestlevad. Vajadusel tehakse nõustamist ja sekkumist.

Viimasel ajal on paljud lapsed kimpus hüperaktiivsusega ja sellest tulenevate meditsiiniliste või psüühiliste probleemidega.”Osa lapsi võivad olla agressiivsed. Meie kohus on sekkuda nii, et kaitsta seda agressiivset last ja ka teisi lapsi. Võib öelda, et pikema aja jooksul mõjub meie maja rahulik ja turvaline keskkond hästi,” kinnitab Soe, kelle sõnul leidub ka neid, kes tulevad hiljem tänama, et on turvakodust abi saanud.”Kuid enamuse kohta me ei tea, kuidas neil läinud on. Neid tänaval nähes me esimesena ei tereta, neil on õigus olla meie poolt unustatud. Kui nad seda aega enam meenutada ei taha, siis meie kohus on seda otsust aktsepteerida ja austada,” selgitab Soe.”Meie peame edulooks juba seda, kui laps saab üheksa klassi lõpetatud, siis on ta saanud baashariduse kätte ja võib hiljem oma valikuid teha. Meil on olnud selliseid lapsi, kes ei ole läinud tagasi koju, vaid SOS külla, neid oleme näinud hiljem SEB heategevusfondi üritustel. Siis oleme tundnud rõõmu selle üle, et meie kasvandikud on toredad, lapselikud ja rõõmsad.”

Turvakodu pakub abi

• Turvakoduga saab ühendust tööpäevadel tel 667 5650. Info www.lasteturva.ee .

• Lapse suunab turvakeskusesse linnaosa alaealiste komisjon ning suunamise aluseks on lapse alko-, narko- või toksikomaania.

• Linnaosa alaealiste komisjoni suunab lapse piirkonna lastekaitsetöötaja, politseitöötaja, õpetaja vm spetsialist.

• Kui laps soovib ise tulla või tahab lapsevanem ta  keskusesse paigutada, tuleb esmalt pöörduda lastekaitsetöötaja poole.

• Linn andis laste turvakeskuse Nõmme tee hoone remondiks tänavu 156 500 eurot. Selle eest vahetatakse välja 12 tuletõkkeust,  evakuatsiooni jaoks kohandatakse uksed kiipkaardiga avatavaks ja lisaks ehitatakse välja ventilatsioonisüsteem.