Tallinna aguliplikast sirgus Eesti läinud sajandi suurim luuletaja

Säilinud on Maire Underi kirjad kunstnik Ants Laikmaale, milles ta selgitab naiste õigusi ja võimalusi ning väidab, et abikaasa on talle kallale tulnud.

Ajalugu

Tallinna aguliplikast sirgus Eesti läinud sajandi suurim luuletaja

Ivo Karlep

Säilinud on Maire Underi kirjad kunstnik Ants Laikmaale, milles ta selgitab naiste õigusi ja võimalusi ning väidab, et abikaasa on talle kallale tulnud.

"Üks, mis on Underi puhul kindlasti ära unustatud, on tema sünnikoht," vastas Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumi osakonnajuhataja Elle-Mari Talivee küsimusele, kas on veel midagi, millest meie suure luuletaja puhul pole räägitud ja mis on unustusehõlma vajunud. Kassisaba üks vanemaid maju Luise ja Koidu tänava nurgal lammutati 1980ndatel, sest pärast Marie Underi surma paguluses hakati maja juurde luuletaja sünni- ja surma-aastapäevadel ikka rohkem ja rohkem lilli tooma. "Tema  sünnikoht tuleks siiski ära tähistada, usun, et üsna pea seda ka tehakse," lausus Talivee Underi homse 135. sünniaastapäeva eel. "Esialgu tuleks sinna panna kas või üks tahvliga pink. See meenutaks, millises miljöös sirgus meie möödunud sajandi kõige suurem luuletaja."


Vilde õhutas eesti keeles kirjutama


Hiljem elas Marie Under mõnda aega Tõnismäel Tui tänavas, päris lähedal praegusele rahvusraamatukogule, mille kõrval seisab tema mälestussammas. "Ta oli jah päris tavaline Tallinna aguliplika, kes muidugi ei teadnud, et kunagi muutuvad tema luuleread rahvale tähtsaks rõõmus ja toeks halbadel aegadel," rääkis Talivee. "Marie vanemad kolisid perega Hiiumaalt Tallinna, sest algas venestamine ja koolides seati sisse venekeelne õpetus ning ilmselt ei osanud Marie isa Priidu Under nii palju vene keelt, et koolijuhatajana jätkata." Muidugi võis olla ka nii, et ta ei tahtnud selles keeles väikesi hiidlasi õpetada. Küll aga õpetas isa varakult lugema väikese Marie. Lõbusa, laheda olemisega ning hiiu nalja viskava haritud isa mõju oli tütrele suur ja hindamatu. Isa oli see, kes avas väikesele Mariele maailma.


Üks Marie Underi eeskujusid ja tema ellusuhtumise kujundajaid oli Eduard Vilde, kes nägi välja nagu Inglise dändi, aga elas kaasa nõrgematele ja neile, kes ülekohtu all kannatasid. Koolid olid 20. sajandi alguses saksakeelsed, Mariegi hakkas oma esimesi luuletusi saksa keeles paberile panema. "See võis olla isegi mitte Ants Laikmaa, nagu on kirjutatud, vaid Eduard Vilde "süü", et Under hakkas siiski eesti keeles luuletama," lausus Talivee. Vilde kui kompromissitu rõhumisevastane kujundas noore neiu maailmapilti ja ellusuhtumist. "Vilde peal hakkas Marie harjutama ka seda südamete murdmise kunsti," mainis Talivee. Marie ise olevat öelnud, et Vilde poole tõmbas teda vaimsus, aga oma esimese abikaasa Carl Hackeriga abiellus ta sellepärast, et too oli ilus mees. Kuid nii nagu tänapäeval, ei saanud ka tollal ilu järgi kogu elu seada.


Meie esimeste emantsipeerunud ja prantslasliku ellusuhtumisega naiste hulka kuulunud Mariest ei saanud kadakasakslaste traditsioone järgivat musterperenaist. Kirjandusteadlane Sirje Kiin on kirjutanud Marie Underi seksuaalsusest ja selle eest ka hurjutada saanud, kuid see näitab, et Under oli ellusuhtumiselt oma ajast ees. "Sirje Kiini raamat on seni parim, mis Underist kirjutatud, kuigi mõned asjad on ta võib-olla ka ise tuletanud. Soovitan seda lugeda," ütles Talivee.


Esimene abielu ilusa mehega ei kujunenud õnnelikuks. Underi abikaasa ägestus sageli, kuna naisel olid temast nii erinevad huvid. "Samas ei takistanud mees naisel pidamast Tartu maantee sinise terrassiga majas kirjanduslikku salongi ja ei keelanud sealseid kooskäimist. Oleks võinud ju kohe kõik austajad ukse taha tõsta," ütles Talivee.


Naiste õigused ja vasakpoolsus


Marie oli verinoor, aga ootas juba last. Lapseootust varjati tema vanemate eest ja seepärast kolisid noored Moskvasse, kus laps ka sündis. Oma õige sünnipäeva sai Underi vanem tütar teada alles siis, kui leeri läks.


Siis tuli Marie Underi ellu – ja jäigi sinna – temast kuus aastat noorem Artur Adson. Noormehele oli see väga sihikindel kiindumus, millele Marie viimaks ka vastas. Alguses oli ta siiski väga jahe või reserveeritud. Võib-olla ka sellepärast, et vahepeal, 1917. aastal kujunesid Mariel palavad suhted Siuru rühmituse kaaslase Friedebert Tuglasega. On säilinud Maire Underi kirjad Ants Laikmaale, milles ta väga otseselt kirjeldab, millised on naiste õigused ja võimalused. Põhjuseks asjaolu, et Laikmaa heitis Underile 1916. aastal ette, et too lahutab oma abielu. Kirjades räägib Under, kuidas abikaasa on talle kallale tulnud, viidates ühtlasi Euroopas tuntud naisõiguslusele. Paraku on tegu ainult erakirjaga, mitte mõne artikliga, mis oleks ehk laiemat tähelepanu pälvinud.
"Siuru pahempoolse maailmavaatega kirjanike seas oli Under vast isegi konservatiivsema poole esindaja. Tuglas ja teised olid pahempoolsed," selgitas Talivee.


Selline rõhumisevastane meeleolu jõudis haripunkti 1905. aasta revolutsiooni laineharjal. Aga kui olid ära nähtud kõik 1917. aasta sündmused ja enamlaste vägivald, pöördusid siurulased hoopis mõõdukamale teele. See rühmitus ei olnud muidugi poliitiline, kuigi liikmed olid tollele ajale iseloomulikult trotslikud ja seisid igasuguse ülekohtu vastu. "Underi luules, Vabadussõja aegses Verivalla kogus tulevad väga selgelt esile sõjavastased meeleolud ja sotsiaalkriitiline luule," rääkis Talivee. Muu hulgas kõneles Under seal Tallinna agulilastest.


Tuglas elas pärast Underi majas


Kui noor vabariik loodi, oli Underi nimi kirjanike liidu ja teiste organisatsioonide asutajate hulgas. Ta oli aktiivne, toetades noore vabariigi ülesehitamist. Samas oli ta koos mõttekaaslastega kriitiline tärkava jõmluse, harimatuse, matslikkuse ja rumaluse suhtes. "Siuru liikumine pilas üldiselt materiaalsust ja tühja mammona tagaajamist ehk sellist maailma, mis üritas end kunstile vastandada," selgitas Talivee.


"Nooruse luule on ikka täis elujõudu ja armastust. Tähelapanuväärne on Underi lembelüürika 20-30ndatest, mulle meeldib väga tema 1920ndate lõpu ballaadilooming," ütles Talivee. Näitena võib tuua Underi read luuletusest "Sirelite aegu":


Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!

 
Hiljem muutus Underi luule sügavamaks ja paljud peavad just seda aega tema tähetunniks. "Muuseumis külalistega kokku puutudes olen tähele pannud, et väga palju osatakse peast Underi armastusluulet, mille võib kokku võtta reaga: kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda," lausus Talivee. "Ja teine väga populaar-ne kogumik on Saksa ajal avaldatud "Mureliku suuga". Seal on näiteks "Sõduri ema" ja teised sõjateemalised luuletused. Seal kirjutab ta ka eestlaste Siberisse viimisest 1941. aastal. Neid ridu teatakse peast, kuigi tegu on paljude värssidega pikkade  luuletustega."


Marie Under oli väga tundlik ühiskondlike asjade suhtes, ja mida vanemaks ta sai, seda sügavamaks tema maailmatunnetus paguluses muutus. Ta unistas palju koju naasmisest ja kirjutas sellest oma luuletustes, kuid tema põrm toodi Rahumäele alles mõne aasta eest. "Pärast seda, kui Underi pere maeti Rootsist ümber Rahumäele, on suure luuletaja kalmul ikka ja jälle värsked lilled ja põleb mõni küünal," ütles Talivee. "Under ei kao meie rahva teadvusest mitte kuhugi."


Endised siurulased Johannes Vares Barbarus ja Johannes Semper, kes olid okupeeritud Eestis kõrgel kohal, leidsid võimaluse lubada Tuglastel Adsoni-Underi majas elada. Kuidagi läks nii, et nad jäidki sinna elu lõpuni.


1970. aastal kirjutas Fridebert Tuglas Underile ja Adsonile, et tema pole selle maja peremees, aga on hoidnud nende kodu. Vastuskirjas seisis, et nad hindavad seda, et sõbrad on nende kodu hoidnud.

 

 

 

Marie Underit saab mälestada Rahumäe kalmistul

 

Eesti kõigi aegade säravaimat luuletajat austatakse tema 135. sünniaastapäeval  traditsioonilise mälestushetkega Rahumäe kalmistul.


27. märtsil kell 9.30 kogunetakse surnuaia väravas ja liigutakse sealt üheskoos Underi perekonna hauaplatsile, et süüdata küünlad. Seejärel oodatakse luuletaja austajaid hommikukohvile tema endises kodus Nõmmel Väikese Illimari 12, kus lühikese luulekava Underi ja teistegi loomest esitavad Ester Kuntu ja Veronika Kivisilla.


2016. aasta suvel toodi mitu aastakümmet Rootsis paguluses elanud Marie Underi, tema abikaasa Artur Adsoni ja teiste pereliikmete põrmud Eestisse, et täita kaua võõrsil elanud luuletaja viimane soov – saada maetud kodumaa mulda. Nüüd puhkab perekond Rahumäe kalmistul, jalutuskäigu kaugusel kunagisest kodumajast.


Sünniaastapäeva mälestushetkede tava algatas Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja Elle-Mari Talivee, kelle sõnul on viimasel aastal luuletaja sünnipäevaga seotud veel üks tähelepanuväärne seik. "Mullu sügisel käis Underi majamuuseumis vanadaam, kes meenutas, kuidas ta lapsena luuletajale sünnipäevaks lumikellukesi tõi," ütles Talivee.
Mälestushommikul osalemisest palutakse   teatada utkk@utkk.ee või tel 5191 1810.

Laadimine...Laadimine...