Kaht riiki ühendava merealuse tunneli puhul on tegemist objektiga, millel on potentsiaalselt suured mõjud ja riskid. Selle kavandamine ei ole võrreldav mõne kinnistu detailplaneeringu algatamisega, kirjutab arvamusloos riigihalduse ministri nõunik Risto Kask.

Risto Kask 
Riigihalduse ministri nõunik

Riigi tegevusest seoses Tallinna-Helsingi tunneli eriplaneeringuga on olnud palju juttu. Soraineni vandeadvokaat Paul Künnapi, kes esindab tunneli arendajat, on oma väljaütlemistes olnud kriitiline. Jättes mulje, nagu ei liiguks menetlus ootuspärases tempos.

Kindlasti vajab see teema selgitamist, kuna riigi eriplaneeringuga seonduv on keeruline protsess, mis paratamatult võtab aega.

Kaht riiki ühendava merealuse tunneli puhul on tegemist objektiga, millel on potentsiaalselt suured mõjud ja riskid. Selle kavandamine ei ole võrreldav mõne kinnistu detailplaneeringu algatamisega. Seetõttu on ootuspärane, et planeeringu algatamise protsess on mõnevõrra aeganõudvam.

Riigil on raske võtta vastu kaalutletud otsust riigi eriplaneeringu algatamise või mittealgatamise osas, kui mõjud ja riskid, mis esitatud taotluse alusel tunnelit rajama asudes võivad kaasneda, ei ole välja selgitatud.

Otsuse tegemiseks on vaja teada, kas riigieelarvest või muid rahanduslikke instrumente kasutades on teoreetiliselt maandatavad need majanduslikud ja keskkonnariskid, mis riigile näiteks ettevõtja tegevuse lõpetamise korral võivad kaasneda.

Mõistetav ja arusaadav on arendaja huvi projektiga kiiresti edasi liikuda. Samas ei ole arendaja seni andnud piisavat infot, et eriplaneeringu algatamise üle saaks otsustada. Selleks, et midagi otsustada, on Eesti riigil vaja kindlust, et projekt on realistlik.

Küsimusi, mis realistlikkuse hindamisel tekivad, on paratamatult mitmeid. Arendaja prognoosib kaks korda rohkem reisijaid ja ligi kolm korda suuremat kaubaveomahtu, kui seda prognoosivad riigid (FinEst Link, 2017). Täna ei ole selge, millest tulevad seesugused erinevused riikide ja arendaja prognoosides.

Kuid lahtiseid otsi on teisigi. Näiteks on arendaja andnud mõista, et tunnel jääks tulevikus eraomandisse ning seda jääks opereerima erainvestor. Aga mis saab siis, kui erainvestorist omanik läheb pankrotti?

Õige on Paul Künnapi märkus, et Soomes juba tegevus käib. Täpsemalt seoses koostatava Uusimaa maakonnaplaneeringuga 2050. Samas toetab maakonnaplaneeringu tööversioon tugevalt ühendust läbi Helsingi, mitte läbi Espoo, nagu arendaja eelistus on olnud. Seega ei ole selge, kuhu Soome poolne menetlus välja viib ja kas tulemus on ka arendajale atraktiivne.

Lisaks on arendaja algatanud Soomes läbiviidava keskkonnamõju hindamise. See protsess on võimalik, kuna Soome seadusandlus on Eesti omast erinev. Kehtiva planeerimisseaduse järgi peab Eestis planeeringu algatamisel kontrollima, kas tegevus on põhimõtteliselt kavandataval kujul elluviidav. Hetkel seda kindlust ministeeriumitel ei ole, kuid olemas on huvi see välja selgitada.

Kindlasti ei venita Eesti riik põhjendamatult eriplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemisega. Kui tunnelit on võimalik niisugusel kujul rajada, siis avardab see kahtlemata väga paljude jaoks mugavaid ja kiireid liikumisvõimalusi, millele kaasa aitamise nimel tasub riigil pingutada. Kuid kindlasti ei saa siin lähtuda ainult tehnilisest teostatavusest, vaid lähtuda tuleb ka majanduslikest ja muudest võimalikest projekti teostatavust mõjutavatest asjaoludest.