Tallinnast oleks äärepealt kujunenud paavstiriigi keskus

Kirikupeadele ei meeldinud, et vallutajad kohtlesid julmalt ka vastristitud eestlasi, sest see kahjustas katoliku kiriku mainet. Nii käis paavst Gregorius IX 13. sajandil välja mõtte võtta Mõõgavendade ordult võim ning luua Põhja-Eestist otse paavstile kuuluv riik.

Pilt: repro
Ajalugu

Tallinnast oleks äärepealt kujunenud paavstiriigi keskus

Ivo Karlep

Kirikupeadele ei meeldinud, et vallutajad kohtlesid julmalt ka vastristitud eestlasi, sest see kahjustas katoliku kiriku mainet. Nii käis paavst Gregorius IX 13. sajandil välja mõtte võtta Mõõgavendade ordult võim ning luua Põhja-Eestist otse paavstile kuuluv riik.

Paavst Franciscuse homse külaskäigu puhul Eestisse rääkis ajaloolane Toomas Abiline paavstide sidemetest Eestiga.
Pärast 11. sajandi ristisõdu Jeruusalemma vallutamiseks võttis katoliku kirik sihikule viimased paganlikud kantsid Euroopas ehk siis meie kandi. 12. sajandil osutusid eestlased oma kristlikele naabritele küllaltki tülikaks. Rootslased ja taanlased ise olid juba ristiusu omaks võtnud ning suhteliselt maha rahunenud. Eestlaste elus oli aga tunda veel viikingiaja mõju ning ülemerenaabrid kaebasid eestlaste pidevate rüüsteretkede üle. Paganlik rahvas ristitud Euroopa ja Venemaa vahel segas nende kaubavahetust. Paavst Aleksander III saatis septembris 1171 Taani, Rootsi ja Norra kuningatele bulla, milles lubas indulgentse, tervelt aastajagu pattude kustutamist neile, kes võitlevad paganate vastu meie aladel.


Sõdalased Põhja-Saksamaalt


Paavst arutas ka Lundi peapiiskopiga missiooni läbiviimist eestlaste seas. Lundi peapiiskop määras Eestimaa piiskopiks Fulco. Paavst soovitas Fulcole kaaslaseks eestlasest munka Nikolaust, kes elas Norras. Paavst nõudis ka taanlastelt, et nad toetaksid Fulco tegevust. Kui palju ta jõudis Eestis ära teha, selle kohta puuduvad andmed.


Piiskop Meinhardil õnnestus teha liivlaste seas rahumeelset misjoni ja tal oli ka edu. Tema järglasel piiskop Bertholdil aga tekkisid juba liivlastega konfliktid. Ühes lahingus liivlased ta ka tapsid. Paavst kutsus seepeale üles ristikäigule sõnamurdlike liivlaste vastu.


Aastail 1198-1216 valitsenud paavst Innocentius III oli võimukas Kirde-Euroopa ristisõdade innustaja. Tema usaldusisik  piiskop Albert kujunes üheks paavstide poliitika elluviimise võtmeisikuks Liivimaal ja Eestimaal. Albert tõi võimu- ja kirikukeskuse Ükskülast Riiga, millest sai 1201. aastal misjonikeskus. Üksküla piiskopkonna asemel kerkis nüüd Riia piiskopkond. Paavst Innocentius kutsus korduvalt Eesti- ja Liivimaale ristisõdijaid Põhja-Saksamaalt, nendest loodi Mõõgavendade ordu. Paavst tunnustas seda ordut kui vaimulikku rüütliordut, aga suhted sellega ei saanud paavstidel olema kuigi soojad.


Lisaks kuulekuse, vaesuse ja karskuse tõotusele andsid rüütlid ka tõotuse võidelda kristluse vaenlaste vastu ja kaitsta kristlasi ning palverändureid. Ühendus sarnanes pühal maal loodud Templirüütlite ordule. Kuid mõõgavennad kohtlesid ka ristitud eestlasi halvasti, nagu vaenlasi. Sellega nad kirikupea poolehoidu ära ei teeninud. Valgel taustal punane rist ja mõõk – Mõõgavendade sümbol – oli nagu verega määritud rist. Mõõgavennad tundsid oma jõudu olla kohapeal ise peremehed egai hoolinud paavstist ja tema kohalikest esindajatest.  Nii kasvasid hõõrumised ja ebakõlad piiskop Alberti ja ordu vahel üsna suureks.


Innocentius III lubas edendada  Maarjamaad täpselt samuti nagu Iisraeli. On säilinud üleskutseid, kus paavst manitseb mõõgavendi, et nad ei teeks ülekohut uutele kristlastele.


Paavst Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas võib paganatelt vallutatud alad liita oma valdustega. See pani kuningas Valdemar II järgmise aasta suvel suure  laevastikuga Tallinna poole liikuma. Lindanise lahingus õnnestus tal tänu Rügeni saare slaavlaste vaprusele eestlasi lüüa ning Põhja-Eesti mõõgavendade käest ära napsata. Taanlased asusid Toompeale kivist linnust ehitama.


Taani kuningas pandi vangi


Tallinnast kujunes taanlaste võimukeskus Põhja-Eestis ja  piiskopi residents. Siit lähtusid ka ristimise retked  Harjumaale, Virumaale, Järvamaale ja Läänemaale. Need alad kuulusid Taani kuninga võimu alla. Aga Taanis endas kulgesid poliitilised sündmused kummalist rada pidi. 1223. aastal vangistas Schwerini krahv kuningas Valdemari, hoides teda kaks aastat vangis. Taani riik kaotas oma pea. Kohe nõrgenesid ka Taani võimupositsioonid kaugel Eestimaal. Samas oli Mõõgavendade ordu väga aktiivne. 1227. aastal võttis ordu Tallinna taanlastelt üle. Sellele aitas kaasa paavst Honorius III, kes oli tuntud saksameelsuse poolest. Ta oli olnud Saksa keisri Friedrich II õpetaja, kui keiser oli veel laps, tema Tallinnasse saadetud legaat Modena Wilhelm soosis samuti sakslasi.


Järgmine paavst Gregorius IX aga oli aga pigem Taani kuninga poolel. Kuna Eestis oli tekkinud konkurents taanlaste ja mõõgavendade vahel, leidis paavst, et selline olukord kahjustab ka kiriku huve. Tal tekkis mõte luua endistest Taani valdustest Põhja-Eesti riik, mis kuuluks otse paavstile, kes juhiks maad oma saadikute kaudu.


Gregorius saatiski 1232. aastal  Tallinna oma legaadi Alna Balduini ülesandega  Eestimaa paavsti nimele võtta. Nii kadunuks mõõgavendade võim.


Paraku polnud paavstiriigil Eestis pikka pidu. Juba 1227. aasta suvel vallutas Mõõgavendade ordu nii paavsti maavaldused  kui ka Tallinna, ajades taanlased maalt välja. Alna Balduin proovis veel kord paavstile alluvat riiki Põhja-Eestis taastada, kuid tedagi tabas ordu vastuseisu tõttu ebaõnn. 1233. aastal puhkes avalik relvakonflikt.


Ordu vallutas paavsti legaadile allutatud maad tagasi ning pani Balduini teateil 1233. aastal Tallinnas toime julma veresauna, hukates kümneid paavsti vasalle. Dramaatilised sündmused vallandusid, kui Balduin nõudis mõõgavendadelt, et nad annaksid Toompea paavsti vasallidele üle. Siis olid paavsti vasallid, kelle seas arvatakse olevat ka eestlasi, vastamisi seisnud mõõgavendadega, kes keeldusid paavsti korraldust täitmast.


Osa vasalle põgenes järgnenud veresauna eest Toompea kirikusse varjule, mõõgavennad aga sisenesid kirikusse ja tapsid sealgi inimesi, ladudes laibad altari ette riita. Balduin oli sunnitud lahkuma Tallinnast, mis pidi saama paavstiriigi keskuseks.

 

 

 

Paavst kutsus veresauna eest mõõgavendade ordumeistri Rooma  "vaibale"

 
Eestist sai paavstiriigi osa asemel sajaks aastaks hoopis Taani valdus.


Paavsti legaat Alna Balduin kandis paavstile Tallinnas toimunud veresaunast ette ja paavst oli väga pahane. Ta kutsus mõõgavendade ordumeistri Rooma aru andma. Paavst kurtis, et tema kõrvu on jõudnud teated, et ordu tekitab ebaõiglust vast ristitutele ja tema teenritele. Paavst noomis ordumeistrit selle eest, mida ta on korda saatnud. Seejärel läkitas paavst Tallinna uuesti oma legaadi Modena Wilhelmi, kes sai püha isa käest volitused tegeleda Harjumaa ja Virumaa haldusküsimustega ehk talle anti ülesanne, mis kohustaks Mõõgavendade ordut andma Harjumaa ja Virumaa üle oma legaadile, et see omakorda annaks need tagasi Taani kuningale, kellele kunagi ju paavst lubas anda kõik paganatelt vallutatud maad. Taanlased müüsid sada aastat hiljem saadud maa Liivi ordule. Rivaali Mõõgavendade ordut ei olnudki enam, sest paganlikud leedukad olid ordu 1236. aastal Saule lahingus hävitavalt purustanud.

Laadimine...Laadimine...