TARMO SOOMERE: Rahvastiku kasv suurendab hea ja kurja võitlust

"Me teame palju kaugete tähtede sisemusest, kuid ei tea ikka piisavalt, kuidas funktsioneerib ühiskond," lausub Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere intervjuus Pealinnale. "Me ei suuda ette näha riigipöördeid, inimeste protestiaktsioone ja rahulolematust. Mida rohkem on maailmas inimesi, seda laiem on spekter – on rohkem headust kandvaid inimesi nagu Mahatma Gandhi ja Ema Teresa, aga on ka rohkem vägivalda."

Pilt: Svetlana Aleksejeva

TARMO SOOMERE: Rahvastiku kasv suurendab hea ja kurja võitlust

Triin Oja

"Me teame palju kaugete tähtede sisemusest, kuid ei tea ikka piisavalt, kuidas funktsioneerib ühiskond," lausub Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere intervjuus Pealinnale. "Me ei suuda ette näha riigipöördeid, inimeste protestiaktsioone ja rahulolematust. Mida rohkem on maailmas inimesi, seda laiem on spekter – on rohkem headust kandvaid inimesi nagu Mahatma Gandhi ja Ema Teresa, aga on ka rohkem vägivalda."

Kas olete ka mõelnud, kuidas oleks elu läinud siis, kui te poleks käinud teaduserada mööda?


Raske on seda ette kujutada. Olen nii harjunud teadlase positsiooniga. Oluline on see, et teadlase positsioon annab uskumatult palju vabadust selle üle, millest mõtelda.


Naljaga pooleks ütleme, et teadlane on diagnoos, mitte amet. Kogu aeg aju käib oma ülesannete kallal, aga kunagi ei saa kontrollida, mille kallal me täpselt juurdleme.


Kas teadusele rohkem raha andmine toob nähtavat kasu tavainimestele ja ühiskonnale – riik soovib ju järgmisest aastast anda teadusele juurde 20 miljonit eurot.


Jah! Soome ja Rootsi – ei ole vaja kaugele vaadata. Kui Soomes oli kõige raskem majanduskriis ehk lama, siis suurendati teadusinvesteeringuid, ja nüüd näeme, et nad on ammu august väljas ja meist pikalt ees. Rootsi samuti.


See 20 miljonit tundub olevat palju, ja on äärmiselt tervitatav, et valitsus on sellise positsiooni võtnud.  Aga Eesti probleem on ka mujal – selles, et maailmas jämedalt rusikareeglina panustab eraettevõtlus teadusse kaks korda nii palju kui riik. Eestis aga panustab eraettevõtlus teadusse 3-4 korda vähem kui riik, sest meil lihtsalt ei ole vastava tasemega ettevõtlust. Väliskapitalile kuuluvate ettevõtete ajutrustid on mujal. Me oleme pärast taasiseseisvumist kogu aeg orienteerunud väikese lisandväärtusega tootmisele. Teatavasti madalus toodab madalust. Kuni see ei muutu, ei saa me rääkida sellest, et Eesti muutuks tehnoloogiariigiks.


Milline on aga üldse Eesti teaduse olukord maailma mastaabis?


Äärmiselt hea! See on see kõige naljakam – nende väheste vahenditega oleme me teinud täiesti fantastilist tööd.
Teadust on ju väga raske mõõta, aga kui võtaks lihtsama mõõdu, et palju siis meie teadlaste töid loetakse ja kasutatakse, siis maailma 3300 kõige mõjukama teadlase seas on seitse eestlast. See on täiesti ebanormaalne proportsioon!


Aastal 2016 hindas ajakiri Science Eesti biokeskuse teadlaste töid 15 maailma kõige sädelevama teadussaavutuse hulka.
Me oleme uhked, kui keegi eestlane on mingil spordialal maailma tipus – aga see oleks nagu kõigi spordialade peale kokku olla esikümnes. Ei ole päris tavaline.


See on anomaalselt hea, kuidas Eesti teadlased töötavad nende vahenditega, mis meil olemas on. Just see, et me toome sisse Euroopa Liidu projektidest inimese ja SKT kohta taan-datuna kordades rohkem raha kui juhtivad teadusriigid – see ju näitab, et oleme endale raha välja võidelnud ja teeme selle rahaga vingeid asju.


Riigi toetus on äärmiselt oluline – see tagab betooni ja põhipalga, aga vingeid asju tehakse selle rahaga, mida teadlased ise on juurde otsinud.


Kas selles, et Eesti teadus on nii vinge, on osa ka tõsiasjal, et meil on oma eestikeelne teaduskeel?


Ma arvan küll. Ilma omakeelse mõtlemiseta tehtud teadus jääb tavaliselt teistele alla.


Martin Heidegger on pakkunud välja mõttekäigu, et inimene õpib mõtlema selle kaudu, et ta oskab vähemalt kaht keelt. Siis ta saab aru sõnade nüanssidest ja suudab mõelda sõnade tegeliku tähenduse peale. See, kuidas vähemalt kaht keelt oskavad teadlased kirjutavad, on palju tugevama sõnumiga ja palju teravam. Isegi kui see tekst on endiselt hall ja ilmetu nagu teadustekst olema peab, siis see sõnum on täpsem ja jõuab kohale, kui inimene oskab mitut keelt. See annab meile suure eelise.


Mis on teaduses viimastel aastakümnetel muutunud?


Esimene asi, mida me teeme noortele teaduse õpetamisel, on faktide kontrollimise oskus ja faktidebateerimise oskus. Viimastel aastakümnetel on asjad läinud keerulisemaks, on tulnud välja väga suured määramatused meie elus. Määramatused, mis on universumi struktuuri osa, mille vastu me ei saa mitte midagi teha. Panused on samal ajal läinud hirmus kõrgeks – valeotsused ühiskonna jaoks ja teadlaste soovitused, kui need peaksid olema ekslikud, lähevad väga kalliks maksma.


Kolmandaks – ei ole enam olemas üldisi väärtusi. Mitte et ma igatseks taga keskaega või diktatuuri, kus väärtused üheselt on määratletud, aga me näeme praegu, et palju asju, mida oleme pidanud elementaarseks, üldse ei ole seda. Küsimuse alla on seatud inimeste kesksed kategooriad nagu ausus, õiglus, hea ja kurja vahekord, rääkimata viisakusest või oponendi respekteerimisest.


Kõige lõpuks – otsustamiseks ei jäeta enam aega.


Mis väärtused on muutumas? Kas meie väärtused põrkuvad rohkem, sest inimesed saavad rohkem liikuda?


Jah, Eesti ja teiste Balti riikide probleem viimasel poolsajandil on olnud, et meil ei olnud võimalik vabalt rännata. Peaaegu kaks inimpõlve oleme me istunud ja praadinud omas rasvas,  saanud informatsiooni kontrollitud ja tsenseeritud allikate kaudu. Meil ei ole olnud võimalust kogeda, kuidas inimesed maailmas elavad. See teatav sunnitud sunnismaisus avaldab nähtamatul moel mõju meie arusaamadele maailmast ja sellele, kuidas me märke loeme. Sellist tüüpi sunnismaisust ei ole maailmas väga palju olnud.
Kui täna ringi rännates satume keskkonda, kus traditsioonid ja kombed on teistsugused, tekib meil probleeme. Sama peegeldub siin: kui tuleb inimene, kes kasutab teistsugust märgisüsteemi, siis eestlane arvab, et meil on probleem. Kuigi ei ole.


Sellega seondub ka mõnede eestlaste immigratsioonivasta-sus – see on täiesti mõistetav, et kui tulevad võõrad, peavad siinsed inimesed end natuke koomale tõmbama. Mitte niivõrd eluruumi, küll aga komberuumi mõttes.


Teised käituvad lihtsalt teistmoodi – mõned naeravad valjemalt, mõni tuleb vestluses lähemale, mõni raputab nõustumise märgiks hoopis pead, nagu kreeklased. See on natuke hirmuäratav, kuni sellega harjunud pole. Küll eestlased harjuvad, kus nad pääsevad. Teine võimalus on muutuda vabaõhumuuseumiks.


Mis oleks selle juures halvim?


Eks me ju arvame, et meil on potentsiaali panustada maailma arengusse – muusika, kirjanduse, kunsti, teaduse kaudu. Reservaatides ja muuseumides tõesti korjatakse ja hoitakse mälu, aga väga harva arendatakse välja midagi uut. See tähendaks meie panuse lõppemist maailmakultuuri, mis oleks nukker.


Olete okeanoloog – mis suhe on eestlastel merega, oleme me sellest eemaldunud?


Kuna elasime kinnises ühiskonnas, siis pole üldse ime, et selle pooleteise-kahe põlvkonna jooksul on kadunud ühiskonnas teadmine sellest, kuidas meri ja rannik funktsioneerivad või kuidas peaksime nendega suhestuma.


Me oleme harjunud sellega, et merd ei ole olemas. Meresse suhtumine väljendub kahel viisil. Mündi üks külg on see, et rikkad inimesed püüavad praegu mere äärde elama asuda või suvemaja ehitada. Sada aastat tagasi ehitasid rannale oma maja kehvikud. Rannal elamine oli ohtlik, aga see-eest odav. Nüüd on nii palju muutunud, et rannal elamine on endiselt ohtlik, aga selle eest kallis. Eraisiku tasemel püütakse usinasti rannale elama asuda ja võimalusel endale väike paadisadam korraldada.
Teisalt aga niipea, et kui mingi kogukond või seltskond püüab ehitada natuke suuremat sadamat, käivad protestilained kõrgele, ükskõik, kus see sadama peaks paiknema. Eks neil protestidel ole natuke ka mõtet, sest sadama ehitajad ei taha enamasti kuuldagi, kuidas sadam looduskeskkonda mõjutab.


See on tõenäoliselt ka selle peegeldus, et oleme suutnud hästi kaua elada omaette ja iga suur ja uus asi tundub kohutavana ja eestlase maailmapilti lõhkuvana.


Samas on meri ju meie oma, suur osa Eesti territooriumist on meri, ja rand on ju see koht, kus peaksid kaks transpordisüsteemi kokku saama. Ühelt poolt tuleb meretee, teiselt maismaa tee, ja nende vaheline ühenduslüli on sadam.


Me oleme suutnud omaette olla ja teha näo, et vaatame lahtiste silmadega maailma juba 27 aastat.


Kas seetõttu, et me oleme aastakümneid elanud mõttega, et merd ei ole, on olnud seda ka kergem reostada?


Eesti on olnud väike, aga äärmiselt tubli reostaja. Õnneks on siiski meie tublidusest hoolimata meie reostusvõimekus nii väike, et terve Läänemere osas on teised ikka kaugel ees olnud.


Eks minevikus võeti ju merd kui ühest küljest kõigi rikkuste allikat, nagu Sampo veskit, ja teisest küljest nagu kohta, kuhu võib kogu prahi visata.


Kui maailmaookeanis on jõudnud kätte tõehetk, et see on täis plastikurämpsu, siis tõdemus, et merega on asjad halvasti, jõudis Läänemerel kohale juba 30-40 aastat tagasi. Selgus, et Läänemere riigid on suutnud väga tugevasti merd mõjutada.


Saja aasta jooksul vähenes vee läbipaistvus mere ülakihis kaks korda – seda on ikka päris palju, arvestades, et 30 aastaga Läänemere veemass vahetub. Kriis oli 1970.-80. aastatel, kui Läänemere ümbruse riigid hakkasid mõtlema, et mis edasi.
Ega me pole ainsad reostajad. Soome kolleegid on suutnud suure osa Soome lahe põhjasetetest dioksiinidega reostada nii, et seal on parem sügavamates kohtades põhja mitte puudutada. Nende jõgede suudmete lähedal, kus Rootsi paberivabrikud tegutsevad, on tekkinud meetritepaksused setetekihid, mis on äärmiselt toksilised. Rääkimata sellest, mida kõike on põllumajandus teinud. Praeguseks on jõutud esimeste nähtavate edusammudeni. See on nagu ahju kütmisel, et kui ahi üles kütta, tuleb kaua aega akent lahti hoida, et jälle jahedamaks läheks.


Eesti on siin suhteliselt heas kirjas, me oleme suutnud oma kõikvõimalike heitvete kasutust ja puhastust, aga ka põllumajandust hästi korraldada, tänu sellele enam nii palju ei lähe toitaineid vette.


Kas saame ka muidu keskkonna kaitsmisega hästi hakkama?


Kasvuhoonegaaside õhku paiskamise kontekstis oleme ikka maailmas kõige mustemad ja pika puuga teistest ees. Tänu põlevkivielektrile.


Miks sellest meedias ei räägita?


See on ju poliitiliselt nii ebakorrektne ja ebapatriootiline.  (Muigab.) Samas poliitikutel ei ole olnud head ja halvad valikud, vaid ainult halvad ja väga halvad valikud. Ühe riigi äärmiselt oluline eesmärk on tagada mitte ainult piiride kaitse ja sisejulgeolek, vaid ka energia- ja toidujulgeolek. Seda oleme suutnud Eestis tagada. Ainsana Balti riikidest jääb meil energiat üle, me sõltume äärmiselt vähe sisse ostetavast energiast. See on väga unikaalne ühe väikse riigi jaoks, et me oleme sõltumatud nii energiajulgeoleku kui ka toidukindluse mõttes. Loodus on see hind, millega me maksame.


Põlevkivi hakati massiliselt kasutama Eesti Vabariigi ajal 1920ndatel. Põlevkivi kasutamine ja töötlemine oli see, mis vedas Eesti teaduse maailmatasemele.


Kas Kyoto protokollist ja Pariisi kliimaleppest maakera päästmiseks piisab?


Sellest on väga palju aega tagasi, kui füüsikud kõndisid USA presidendi juurde ja ütlesid, et kliimaga on probleem. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see ligikaudu 60 aastat tagasi.


Nad ütlesid, et täna ei ole veel probleemi, aga probleem tuleb 20 aasta pärast ja see on vältimatu. USA president võttis seda too aeg suhteliselt tõsiselt.


Asjad on alati keerulisemad, kui me oskame arvata. Hästi elavad ja rikkad riigid peavadki vaatama kaugemale ja mõtlema selle üle, mis meist kauges tulevikus saab. Need riigid, mis on veel arenevad, kus inimesed ei naudi tänapäeva tsivilisatsiooni hüvesid, nende riikide juhid ütlevad teistmoodi: "Miks meie ei tohi elada nii nagu teie? Miks peaksime meie end koomale tõmbama, kui teie olete mürgitanud atmosfääri ja ookeani?" Sellele ei olegi head vastust. Enamus riike suhtub emissioonide piiramisse mitte eriti entusiastlikult – neil on oma rahvas vaja toita, katta.


Kliimaga on asjad suhteliselt halvasti. Viimase 50 aastaga maakera ökosüsteemile lisandunud energiast on üle 90% salvestunud ookeanidesse ja see kütab meid edasi. Praegu soojuse lisandumine jätkub ja paiskame järjest kasvuhoonegaase atmosfääri juurde. Kui nüüd mingisugust väga suurt jõnksu Päikese käitumises ei tule, siis peame arvestama, et õhutemperatuurid tõusevad, ookeani veetase tõuseb. Atmosfääris on rohkem veeauru, seega ka energiat, ja see toob kaasa tormid.


Surve on kõige suurem rannikualadele ja kohtadele, kus  päevased õhutemperatuurid tõusevad suvel üle 35 kraadi. Arvestatav osa nendest kohtadest, kus inimesed praegu elavad, muutub füüsiliselt elamiskõlbmatuks.


Viimastel aastatel on olnud teaduslikke läbimurdeid geenitehnoloogias (teadlased muutsid esimest korda embrüo geene – kustutasid sealt südamehaigustega seotud geeni) ja ka näiteks tehisintellektis. Kas uuendused jõuavad piisavalt kiiresti tavakasutusse ja peaks neid üldse  kasutama?


Ei tea, nii kõlab aus vastus. Ega me ju ei taha, et keegi meist targem oleks. Siin võitlevad vastakad arvamused. Loomulikult on igaühel, kes siia maailma sündinud, õigus õnnele ja täisväärtuslikule elule, ja on hea, et teadlased suudavad selles suunas looduse vigu parandada.


Samas jääb üles küsimus, kust me teame, mis on viga ja mis mitte. Evolutsiooniteooria peamine seisukoht on see, et aja jooksul kujunevad välja teatavad omadused, mis on kasulikud. Need omadused, mis on inimese konkurentsivõimet suurendanud, on reaktsioon minevikule. Me ei tea, milline neist omadustest või kas üldse mõni on kasulik tulevikutingimustes. Kõigi looduse vigade korrigeerimine tähendab seda, et me lõikame oma tuleviku ära. Bioloogilise liigi tulevik seisneb võimekuses muteeruda. Kohanemine toimub liigi, mitte indiviidi tasemel. Me ei tea, mis on tulevikus.


Looduse käsitlemisel lähtume ettevaatusprintsiibist – kui me päris hästi ei tea, mis olema peab, siis parem laseme loodusel käituda nii, nagu loodus tahab. Ja siis teeme ühe erandi – see oleme meie, inimesed.


Kas inimesed teevad vea, kui püüavad kõike parandada?


Ma ei arva, et teadlased teevad vigu korrigeerides ja inimestele õnnelikku ja täisväärtuslikku elu pakkudes vigu. Aga kuskil väike kuradike liigutab ennast seljaajus, leides, et kõige selle korrigeerimine, mida meie vigaseks peame, võib tähendada inimkonna evolutsiooni lõppu – ja see ei ole kindlasti see eesmärk, milleks me siia maailma sündinud oleme.


Sama käib tehisintelligentsi kohta. Kindlasti on masinad suutelised mängima inimesest paremini malet, kabet ja kõiki mänge, kindlasti me saame teha valmis roboti, mis jookseb kiiremini kui inimene. Sealt tagasi peegeldub hoopis muu küsimus – mis siis on see, mis jääb inimest robotist või tehisintellektist eristama, kas seda üldse olemas on?


Mis teile teaduse tulevikus muret teeb?


Kui Euroopa Komisjon kaalus mõni aeg tagasi, kuhu panna äärmiselt suur teadusraha, siis äkitselt selgus, et teame palju kaugete tähtede sisemusest, aga ei tea, kuidas funktsioneerib ühiskond.


Me oskame isegi linna juhtida, aga juba riigi tasemel tervikuna ei ole meil halli aimugi, kuidas inimesed tegelikult toimivad või mis seaduste järgi nad otsuseid teevad. See oli võrdlemisi ehmatav kogemus. Selles vallas on teaduse progress olnud märksa aeglasem kui klassikaliste loodus-, matemaatika- ja tehnoloogiateaduste progress. See on ühiskonnale veel suurem oht kui kliimamuutused.


Kui me ei suuda aru saada, kuidas tekib islamiradikalism, siis lihtsalt jääme sildistama. Kui me ei suuda ette näha, et keegi Kanada poiss võib kümme inimest surnuks sõita, kui me ei suuda ette näha riigipöördeid, inimeste protestiaktsioone ja saada aru, millal inimesed rahul on ja millal mitte, siis me ei suuda toime tulla kasvava inimeste arvuga. Mida rohkem inimesi, seda keerukamaks lähevad protsessid ja seda jõulisemaks nende avaldumine. Spekter laieneb – on rohkem inimesi nagu Mahatma Gandhi ja Ema Teresa, kes kannavad headust, ja on teine pool, kes on vägivaldsed. Vägivaldsust me näeme, abistajaid ei näe.


Meedias on kõrvuti päris teadus ja soolapuhujad – kuidas see teaduse usaldusväärsust rahva silmis mõjutab?


Kiire info leviku ajastul on kogu maailmas nõnda, et teadlase arvamus ei erine internetis mitte millegi poolest baaris õlut nautiva mehehakatise arvamusest. Igaüks võib kirjutada, et ta on eluülikooli doktor. See ei tähenda faktide devalveerumist, vaid teatud muutust ühiskonnas. Aga see ei tähenda, et teadusliku argumentatsiooni kvaliteet sellest kannataks.


Hea näide – Teaduste Akadeemia sekkus puidurafineerimistehase arutellu. Me ei sekkunud paljast õhust, tegime omale olukorra selgeks. Nüüd on siis nõnda, et kõik osapooled kasutavad Teaduste Akadeemia argumente. Oli lausa naljakas, kui EstFor võttis meie seitsmest punktist ühe, Tartu linn võttis kaks teistsugust ning rohelised võtsid punktid number neli ja kuus. Sellele teemale pühendatud "Foorumit" oli äärmiselt naljakas kuulata. Seal oli kohal viis parteid ja saatejuht, kokku kuus isikut, ja neli neist kasutas Teaduste Akadeemia argumente, et teisi materdada. Mis mul rohkem selle kohta öelda on!


Kas see ajab rahva segadusse?


Maailm ei ole ju mustvalge. Maailm on värviline ja inimesed võivad ju öelda, et nad on segaduses. Ka see on täiesti vältimatu, et arvamus ühe suure objekti kohta ei saa olla mustvalge. Lennart Meri on seda hästi kenasti öelnud – mõte on see, et kui anda üks suur struktuur teadlaste kätte, siis nad teevad selgeks, palju seal on vett, palju süsinikku, rauda ja magneesiumi ja mis on selle mõõtmed. Aga keegi ei ütle teile, et tegemist on elevandiga.


Kui me püüame tõestada, et tegemist on elevandiga, kellel on jämedad jalad, pikk lont ja laperdavad kõrvad, siis üks ütleb, et jalad on olulised, teine ütleb, et lont. Kolmas ütleb, et kõrvad on olulised, aga mitte kuulmiseks, vaid jahutamiseks.


Me ei saa midagi parata, et inimeste võimekus hoomata keerukaid süsteeme ei arene nii kiiresti, kui areneb nende süsteemide keerukus. See on vältimatu protsess. Siin ei ole võimalik kedagi süüdistada.


See on meie ühiskond ja seda enam peaksime teadma, kuidas see ühiskond funktsioneerib ja milliseid fakte millistel põhjustel nad peavad oluliseks. Kuni me seda ei tea, oleme nagu siilid udus.


Aga paljud kasutavad seda kurjasti ära?


See on klassika, et pätt on alati politseinikust sammu jagu ees. Võimalik, et see on isegi evolutsiooni mootor. Kurjasti ära kasutamine on ka üks osa ühiskonnast ja seda ei saa mitte kunagi vältida.

 

 

 

Tallinna linn annab Tarmo Soomerele vapimärgi


• Tarmo Soomere saab Tallinna linnalt vapimärgi pikaajalise panuse eest Tallinna arengusse merendusalaste teadusuuringute kaudu.


• Okeanoloog Tarmo Soomere on Eesti Teaduste Akadeemia president (alates 2014), Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonna küberneetika instituudi juhtivteadur, lainetuse dünaamika labori juhataja (alates 2009), inseneriteaduskonna rannikutehnika professor (2005-2010 ja alates 2016).


• 11. oktoobril 1957. aastal sündinud Soomere asus 1974 õppima matemaatikat Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonnas. Sealt läks ta 1977. a üle Moskva Riikliku Ülikooli mehaanika-matemaatikateaduskonda, kus spetsialiseerus diferentsiaalvõrranditele. Pärast ülikooli lõpetamist 1980 jätkas ta 1983. aastani õpinguid Moskvas Širšovi-nimelise okeanoloogia instituudi aspirantuuris okeanoloogia erialal. Kaitses seal 1984 füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi ja asus 1983 tööle mereuurijana Tallinnas. Aastal 1992 kaitses ta Tartu Ülikoolis matemaatikadoktori kraadi.


• Soomerel on kaks poega.

Laadimine...Laadimine...