Tõnu Aav: Eino Baskini huumorile ei ole järeltulijaid

"Einsile meeldis väga anekdoote rääkida ja kui ta isegi ühele inimesele anekdooti rääkis ja see turtsatas, siis ta läks sellest õudselt elama. Talle kohutavalt meeldis, kui oli naljale mingisugunegi tagasiside," meenutas Baskini kolleeg ja garderoobikaaslane Tõnu Aav.

Pilt: Scanpix

Tõnu Aav: Eino Baskini huumorile ei ole järeltulijaid (1)

Urmas Kaldmaa

"Einsile meeldis väga anekdoote rääkida ja kui ta isegi ühele inimesele anekdooti rääkis ja see turtsatas, siis ta läks sellest õudselt elama. Talle kohutavalt meeldis, kui oli naljale mingisugunegi tagasiside," meenutas Baskini kolleeg ja garderoobikaaslane Tõnu Aav.

"Eino Baskin oli nii sajaprotsendiliselt elus inimene, et hirmus sõna "surm" on tema puhul täiesti uskumatult ebaloogiline. Kui professor Toomas Sulling ta paarkümmend aastat tagasi surmasuust tagasi elule võitis, siis mina kuidagi alateadlikult hakkasin rõõmustama, et ta ilmselt ei sure kunagi," sõnas Aav.

Baskin ja Aav olid kohe lava ukse vastas asuvas garderoobis nr. 13 garderoobikaaslased. Nad rääkisid igasugustest asjadest ja tegelikult elasid nagu ühes toas. "Esimese asjana, mis mul temast meelde tuleb, on tema harukordne mälu. Kui mängisin Vene draamateatris üht Jüri Tuuliku materjali põhjal tehtud estraadikava, siis Eins tuli seda vaatama ja kui ma pärast talle koju helistasin, siis ta rääkis mulle otsast lõpuni täpselt ja detailselt selle kava ümber."

Aav usub, et nii detailselt kõike meenutada ei suuda ei tema ega paljud teised."Kuna tal selline mälu ja tähelepanuvõime olid, siis oli ta ka väga uudishimulik natuur. Ta kuulis elus väga palju, jättis selle endale meelde ja tegi järeldusi."

Tegelikus elus ei olnud Baskin Aava sõnul sugugi mitte selline nalju vasakule ja paremale "pritsiv" inimene. "Ta oli väga valutava südamega. Rääkisime temaga garderoobis väga palju ja enamik tema poolt tõstatatud probleeme olid väga tõsised, kurvad ja murelikud."

"Ilma temata oleks väga pikk periood Eesti huumoriloos tühjaks jäänud. Kui ei oleks olnud teda, siis ma ei kujuta ette, kes veel oleks olnud. Oleks olnud ehk Sulev Nõmmik ja Ervin Abel, aga ma usun, et ka nemad asusid selle töö peale mingil määral Baskini innustusel ja eeskujul," sõnas Aas. "Sellisele huumorile nagu Eino Baskin tegi, ei ole kindlasti järeltulijaid. On muidugi aga väga palju andekaid ja tublisid noori, nii et tühja auku Eesti huumorisse tema lahkumisel ei jää."

"Einsile meeldis väga anekdoote rääkida ja kui ta isegi ühele inimesele anekdooti rääkis ja see turtsatas, siis ta läks sellest õudselt elama. Talle kohutavalt meeldis, kui oli naljale mingisugunegi tagasiside. Olen nii palju näinud, kuidas ta teatris tegelaste toas rääkis kolleegidele anekdoote. Seal ei julgenud tollal keegi anekdoote rääkida ja tänapäeval ei räägitagi. Tema oli ainus. Ka kõige kehvemaid anekdoote rääkis ta nii toredasti, et need muutusid igal juhul naljakateks juba teda ennast vaadates."

Aav rääkis, et Baskin on töötanud Venemaal ja tal oli seal satiirikute ja koomikute hulgas palju sõpru. "Sealt ta ilmselt oma anekdoodid ja paljud naljad saigi."

"Nali, mis tuleb esimesena meelde, on järgmine: Kaks meest sõidavad kupees Odessasse ja üks küsib teiselt, et mis asjus too sinna sõidab. See vastab, et läheb loengut pidama. Mis teemal, küsib esimene. Teine vastab, et relatiivsusteooriast ja Einsteinist. Mis see relatiivsusteooria on, küsib esimene. See on teooria suhtelisusest. Näiteks, kui Teil on peas kolm juuksekarva, siis see on vähe, aga kui supi sees on kolm juuksekarva, siis see on palju, selgitab teine. Esimene mees imestab selle peale, et miks küll keegi nii lolli asja pärast Odessasse sõidab," meenutas Aav kaotatud sõbra räägitud anekdooti.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...