Toomas Alatalu: meil tuleb oodata ja loota, et Türgi naabrus muutuks rahulikumaks

Türgi valitsuspartei kandidaat vastuolulistel Istanbuli linnapea kordusvalimistel Binali Yıldırım pidi tunnistama oma kaotust, linnapeaks valiti Ekrem Imamoglu.

Pilt: Scanpix

Toomas Alatalu: meil tuleb oodata ja loota, et Türgi naabrus muutuks rahulikumaks (3)

Toomas Alatalu

Türgi valitsuspartei kandidaat vastuolulistel Istanbuli linnapea kordusvalimistel Binali Yıldırım pidi tunnistama oma kaotust, linnapeaks valiti Ekrem Imamoglu.

Erdogani loodud süsteem ja tema partei said valimistel lüüa ja juba teist korda. Tegemist oli juba teise vooruga, kuna leiti, et esimeses voorus saavutatud ülekaal ei ole piisav. Võitja Ekrem Imamoglu kogus märtsis 4,17 miljonit ja Binali Yildrim 4,156 miljonit häält. Nüüdsetel kordusvalimistel 23. juunil kogus esimene 4,74 miljonit ja teine 3,94 miljonit.

Valimiste uuesti korraldamise tulemuseks oli hoopis see, et vastaskandidaat, kes seekord valiti uuesti Istanbuli linnapeaks, sai seekord veelgi rohkem hääli. Omamoodi huvitav võtmeküsimus on see, et kelle arvelt ta neid hääli sai.

Istanbul asub Euroopa ja Aasia piiri peal, aga üheks suuremaks valimisrühmaks on tegelikult kurdid, kes on sinna aegade jooksul asunud. Tuletame meelde, et suurem osa kurde elab Türgi idaosas ja neid elab ka Süürias. Süürias on parasjagu tegu sellise kodusõja lõpetamise seisuga, kus Türgi on ka oma väed viinud Süüriasse ja samal ajal tema vastu sõdivad seal ka Ameerika Ühendriikide toetusel kohalikud kurdid. Nii et Türgil oli väga oluline saada vähemalt ühe osa kurdide toetus. Valitseva partei kandidaat tegi isegi spetsiaalse turnee, kuigi valimised on Istanbulis, aga linnapea kandidaat käis agitatsiooni tegemas ka Türgi kurdistanis, mis on riigi teises otsas.

Istanbulis on 39 rajooni.  Praeguste valimiste võitja Ekrem Imamoglu võitis algul 17, praegustel valimistel 28. See on juba tulemus, millega tasub arvestada.

Tulles tagasi valijate arvu juurde, praegu on niisugune seis, kus ühel on 54% toetajad ja teisel on 46% toetajaid ja puuduvad demokraatlikud traditsioonid võimujagamise suhtes. Siis võib öelda, et seal tekib omamoodi punnseis, sest vastaspoolel on piisavalt jõudu, et ükskõik, mis algatust uus linnapea proovib teha, seda on alati võimalik kõikvõimalike protseduuriliste võtetega pidurdada, nii et kerget edasiminekut ei maksa loota, aga kõige olulisem on see, et tegu on ikkagi märgilise tulemusega.

Tuleb välja, et moslemiriigis on võimalik ka demokraatlikel jõududel valimised võita ja seda isegi kaks korda.

Meid huvitab siiski Türgi välispoliitika ja Türgi välispoliitikas mingeid muudatusi ei ole ja nende valimiste järel ka ei tule!

Istanbulis põrkusid kokku kaks parteid, aga kui tervikuna vaadata, siis Türgi parlamendivalimistel kemplevad omavahel 4-5 suurt parteid. Poliitiline elu peaks selles mõttes arenema, et süsteem peaks täiustuma – tulema uued parteid ning tulema ka uus valimissüsteem, neil on väga kõrge valimiskünnis selleks, et üldse parlamendis kohta saada. Künnis on seal 10%.

Meil tuleb oodata ja loota, et Türgi naabrus muutuks rahulikumaks, niikaua, kui Türgi naabruses käib sõda, ei kehti rahuaja reeglid ka Türgi jaoks.

Türgi on näide sellest, kuidas Euroopa suurriigid on osanud kihva keerata julgete poliitikute katsed minna idamaistes riikides üle euroopalikule kultuurile ja sealjuures ka poliitikale. Tuletaks meelde ka Türgi vabariigi rajajat, Kemal Atatürki, kes julgelt europaseeris oma poliitikat. Tegelikult 1980.-1990. aastatel liikus Türgi väga selgelt Euroopa Liidu suunas. Türgis oli isegi naispeaminister ajal, kui neid Euroopas veel ei olnud, aga türklased said isegi sellega hakkama.

Aga nüüd üksikud koloniaalriigid, eesotsas Prantsusmaaga, hakkasid 1980. aastate lõpul ja isegi 1990. aastate algul järsult vastu sellele, et Türgist saaks Euroopa Liidu liikmesmaa – ta pandi nagu igavese kandidaadi rolli.

Türgi on Euroopa Liidu kandidaadiks olnud juba üle 40 aasta – kui kogu aeg lükatakse liikmekssaamist edasi, siis sellega avati võimalus, et tekkisid uued natsionalistlikud parteid – nagu ka see Erdogani AKP, mis praegu valitseb – 2002. läkski võim nende kätte, nii et selle asemel, et õigel ajal euroopameelseid jõude toetada, saavutas Euroopa selle, et Türgis tekkis rezhiim, mis seal praegu on.

See oli kapitaalne viga. Sest Türgi on regionaalne liider, suurriik, ta hakkas toetama analoogilisi liikumisi teistes riikides ja tulemuseks ongi see suur supp, mis seal praegu on. Kui Türgist lõunapoole minna, tulid ka ameeriklased sisse Iraaki, mis on ka kurdide ala, Iraan on ka kurdide ala. Kogu supp pandi liikuma. Euroopa suurriikide poliitikuil oleks tulnud ammu peeglisse vaadata – mida nad teevad, selge on see, et Euroopa Liit pidi laienema. Ta võib täiesti vabalt laieneda islamit tunnistavate rahvaste arvelt, aga see poliitika, mida teostati, sellega loodi lihtsalt permanentne rahvusvaheline pingekolle.

Ma ei ole veel maininud Venemaad, aga Venemaa on ju ka pikka aega Türgit ära kasutanud oma tegelikes Euroopa Liidu vastastes sammudes ja poliitikas.

Nüüd tuleb oodata, kuidas uus Istanbuli linnapea selles uues seisus hakkama saab ja võimalus Erdoganil näidata, kui demokraatlik poliitik ta tegelikult on, kuipalju ta lubab Istanbuli linnapeal iseseisvalt poliitikat ajada. Seejärel tuleb oodata, et millal see sõjakollete piirkond Türgi naabruses kontrolli alla saadakse. Türgist ka sõltub Ukraina. Ma tuletaks meelde, et Türgi ei ole siiani tunnustanud Krimmi liitmist Venemaaga, see on üks konkreetne punkt, kus Türgi ja Venemaa seisukohad lähevad lahku. Nende seisukohad lähevad vastu juba Süüria küsimuses, nii et siin vastuolusid on. Selge on, et need konfliktid peavad kõik ühel hetkel loogilise lahenduseni jõudma, aga nad on niivõrd keerulised, et kiiret edasiminekut ma siin ei ennusta.

Omamoodi sümboolne on ka see, et Ekrem Imamoglul on rohkem toetajaid just Istanbuli Euroopa osas – selles mõttes on see võit rohkem Euroopa võit.  

 

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...