Toompealt viis all-linna kannatuste rada

"Sel konarlikul ja libedal rajal on hobused, reed, koormad jm vajalikud esemed alla libisenud ja viga saanud," kaebas Padise kloostri abt Tydemann Pika jala kohta. "Lühike jalg on veelgi ohtlikum. Allakukkumise ohus on iga mäelt laskuja, eriti siis, kui rada on kiilasjääs."

Pilt: Repro
Ajalugu

Toompealt viis all-linna kannatuste rada

Ivo Karlep

"Sel konarlikul ja libedal rajal on hobused, reed, koormad jm vajalikud esemed alla libisenud ja viga saanud," kaebas Padise kloostri abt Tydemann Pika jala kohta. "Lühike jalg on veelgi ohtlikum. Allakukkumise ohus on iga mäelt laskuja, eriti siis, kui rada on kiilasjääs."

Kunstiajaloolasel Juhan Maistel ilmus hiljuti Toompea ajaloost rääkiv raamat "Refuugium. Kodu Toomi varjus. Aadlipaleed Kiriku 2 ja 4. Toompea sajandeis".

Üks esimene asi, mida taanlased pärast siia saabumist 1219. aastal ehitama asusid, oli Toompea piiskopikirik. Need olid Taani dominiiklased, kes oma uues valduses Toompea põhjanõlva juures hakkasid kloostrit ja kirikut ehitama. Arvatava eestlaste linnusesüdame kohale aga kerkis Taani kuninga torn. Kuninga alamatel ei lastud siin siiski kuigi rahulikult toimetada, sest ega eestlased andnud veel alla. 1221. aastal ilmus Tallinna alla suur saarlaste laevastik koos vihaste võitlejatega.

Madin taanlastega olevat kestnud kaks nädalat jutti. Süüdati hulga tulekahjusid, mis näitas, et taanlaste kiiruga kokku klopsitud uus linnus oli suures osas puust. Päriselt siiski taanlastest jagu ei saadud. Esialgu võisid kuninga vasallid Toompeal edasi toimetada. Kuid eestlaste kõrval oli taanlastel teisigi rivaale.

Võitlusse Eestimaa ristimise au nimel sekkus jõuliselt Saksa mõõgavendade ordu. Asi läks koguni nii teravaks, et lepitajana saadeti Roomast kaugele põhjamaale paavsti enda esindaja – legaat Modena Wilhelm, kes püüdis 1224. aastal luua siia paavstile alluvat puhverriiki. Kuid ordu jõud käis kõigist üle. Taani garnison sunniti lahkuma ja ordumeister Volquin hakkas ise juhtima uue Toompea linnuse ehitamist. See olevat olnud võrreldav nii Saksa mägilinnustega kui ka kvadraatse Rooma sõjaväelaagriga, mille ehitamise kunsti nägid ristisõdijad pühal maal. Aga ka ordu õnn pöördus.

1236. aastal said mõõgavennad Saule lahingus paganlikelt leedukatelt lüüa ja kaks aastat hiljem läks Tallinn ja Põhja-Eesti taas Taani kuninga kätte. Algas teine Taani aeg. Just sel ajal kujunes all-linnas välja Lübecki õigusele toetuv uhke hansalinn ja Toompea mäe aadlipesa – Eestimaa hertsogkonna keskus, mida valitses Taani kuninga asehaldur.

Koht uhkemateks vastuvõttudeks

Linnuse lääneossa kerkis paksude seintega esindushoone, kus sai korraldada kuninglikke vastuvõtte. Kuid Taani valitsejad ei tundnud end rahutul Eestimaal kuigi kindlalt. Rahvas elas ikka veel oma vana usku ja kombeid austades, mis sest, et ametlikult oldi ristitud. 1343. aasta Jüriöö ülestõusu järel otsustas Taani kuningas oma kauge koloonia 19 000 Kölni marga ehk 400 tonni hõbeda eest Saksa ordule müüa, kes selle omakorda vaheltkasuga müüs edasi endale alluvale Liivi ordule. Saksa ordu residents Preisimaal Marienburgis, mis jääb tänase Poola alale ja kannab nime Marlbork, sai eeskujuks, mille järgi asuti ka Toompeale ja mujale Eestis rajama tolle aja kohta moodsaid kaitserajatisi. Nii sai Toompeast tõeline võimu sümbol, mis valitses oma kõrgete all-linna kohale kerkivate tornidega kogu ümbruskonda.

Vene riik unistas Toompea muutmisest riigi läänepiire kaitsvaks kindluseks.

Saksa ordu ehitusstiil oli 1300. aastatel võetud kasutusele Ibeeria poolsaarest kuni Preisi- ja Eestimaani. Ristiusk tähendas äsja ristitud maal ka uut tsivilisatsiooni, mis tõi kaasa tehnilise murrangu. Kui vanad eestlaste laotud paekivimüüride kivid olid omavahel sideainega ühendamata, siis nüüd kasutati lubimörti. Toompeale oli kerkinud kõige suurejoonelisem linnus kogu maal, kus oli muidugi teisigi sama klassi ehitisi, näiteks Narvas ja Viljandis. Kõiki ordulinnuseid Poolast Narvani valvas sakslasest vahisõdur Pikk Hermann. Ja selle sõduri sõnum maailmale oli igal pool sama – siin valitseb ordu, vaenlane, hoia eemale! Seda väljendas ka Toompea 45-meetrine vahitorn – muistse müütilise Kalevite kantsi on pärinud uus tugev Euroopa tsivilisatsioon.


Toompea sinivereliste vaevad


Aadlipesa Toompea kaljul oli all-linnast eraldatud müüri ja väravatega. Läbisaamine Toompea ja hansalinna vahel oli harva hea ja see väljendus ka all-linna viivates teedes. Padise kloostri abt Tydemann kurtis 15. sajandil Pika jala kohta Tallinna raele: "Sel konarlikul ja libedal rajal on hobused, reed, koormad jm vajalikud esemed alla libisenud viga saanud varem ja ka nüüd, kuigi nüüd on tee ääristatud väikese, viletsa ja nõrga taraga. Pori ja sopa tõttu kannatavad teekäijad eriti mais ja sügisel, mil nad alla voolavate vete läbi üle jala märjaks saavad.

lemas on ka teine tee – Lühike jalg, mis on paraku veelgi ohtlikum; seda ei saa kasutada vankrid ega ratsanikud. Isegi tugev jalakäija ei pääse siit vaevata üles. Ja allakukkumise ohus on iga mäelt laskuja, eriti siis kui rada on kiilasjääs… Sellel teel on koolilapsed palju hädasid kannatanud, kusjuures osa neist on lonkuriks või küürakaks kukkunud, surmani sellisteks jäädes, mõned aga poolsurnuna koju toodud ja seal hinge heitnud." Teatavasti asus Toompeal toomkool,  kuhu võeti õppima ka linnakodanike lapsi.

Juba 13. sajandil asus aadel ehitama Toompeale kindlustatud residentse. Palju vasalle, kelle hulgas oli arvatavalt ka eestlasi, olid saanud endale krundi ringiratast mööda klindi serva. Seejuures oli neil kohustus ehitada oma krundile vajalik välispiire.

Toompea hoonestamist võis mõjutada ordu ja vasallide vaheline verine konflikt 1233. aastal. Ordurüütlid tungisid välja oma väikesest linnusest suure linnuse alale ja ründasid mitmesajamehelist vasallide sõjasalka, kes jäi võitluses alla ja sai hävitavalt lüüa. Kaotajad püüdsid leida viimast pelgupaika kirikuõuel ja kirikus, kuid ordumehed kellelegi halastust ei andnud. Verd valati otse altari ees. Kirik pääses hädavaevu maha põletamisest. "Kusagil sügaval kultuurikihi all on ristisõdijate jalajäljed kirikuväljakul veel tänaseni alles," märgib Juhan Maiste.

Kui tuli teine Taani aeg, siis vaevalt kõik Taani kuninga vasallid endale Toompea mäel koha leidsid. Selleks ei jätkunud lihtsalt ruumi ja osa pidi oma elamise rajama ka all-linna. Nii on 14. sajandi kinnisturaamatus teated 40 aadliseisuses krundiomaniku kohta, kes olid all-linnas maad saanud.

Varjulised aiad maja ümber

Kui all-linna kaupmehemajad reastusid piki tänavat, moodustades justkui seina, varjusid Toompea kindlustatud aadlielamud krundi sisse. Oma Toompea maja ehitamisel kasutasid aadlikud kogemusi, mida nad olid saanud esimeste ajutiste pelgupaikade ehitamisel oma maavaldustesse. Enamasti elasidki aadlikud maal, hoolimata sellest, et neil ka Toompeal oli elamu. Kuid sõjaohu korral ja mihklipäeva jootudeks koguneti ikka Toompeale. Ja enamasti vahetasid Toompea kinnistud omanikke koos mõisatega.

Juhan Maiste nendib, et ehitustegevust piiravaid määrusi oli Toompeal võrreldes all-linnaga oluliselt vähem.

Aadlikud elasid soojal ajal maal ning kogunesid Toompeale vaid talveks

Kõik Toompea aadlikud tundsid üksteist, koos oli käidud ka Tallinna toomkoolis, mille järel suunduti edasi õppima kas Göttingeni, Heidelbergi või Tartusse.

18. sajandil läks elu Toompeal edasi nii nagu sajandeid ennegi. Talvel käidi üksteisel Toompeal külas ja veedeti mõnusaid õhtuid üheskoos küünalde valgel. Kuid enamuse suvekuudest veetsid aadlipered oma maamõisates. Nad olid selles mõttes ka nagu osa meie maarahvast, mitte aga linnakultuuri kandjad. Toompea aadelkond seisis vastu Euroopa ajaloolistele tõmblemistele, mis esialgu andis nende elustiilile ajapikendust, kuid lõpuks pühkis nad ajaloo näitelavalt igaveseks minema. Prantsuse revolutsioon 1789. pööras paljugi pahupidi, aga Eesti- ja Liivimaal jäid veel kauaks kehtima aadlike igipõlised eesõigused.

Kui käime tänapäeval Toompeal ringi ja läheme Toomkiriku taha, siis satume kitsukesele Kiriku tänavale. Seal seisavad üksteise taga põliste pärnade all vanad aadlipaleed. See on käegakatsutav mälestus aegadest, mil Toompeal valitsesid Eestimaa kõige rikkamad perekonnad: Wrangelid, Stackelbergid ja Rosenid. Juhan Maiste märgib oma raamatus, et nii mõnigi Toompea hoone kuulub arhitektuuri kõige kõrgemale parnassile. Ülalinn kujutas tema sõnul endast vaimset ja füüsilist refuugiumi, kus maksid oma tavad, kirjutatud ja kirjutamata seadused. Seal ehitati nii, nagu see oli saanud kombeks mujalgi Euroopas.

Laadimine...Laadimine...