USA-st tegi superriigi Venemaa kuld?

Vene tsaar Nikolai II eraldas maailma finantskeskuse rajamiseks 48,6 tonni Venemaa kulda, mis tähendab, et tänapäeval USA föderaalreserviks nimetatavas asutuses hoitavast kullast suur osa kuulub tegelikult Venemaale, kirjutab õigusteaduse doktor Ando Leps.

Pilt: Scanpix
Ajalugu

USA-st tegi superriigi Venemaa kuld? (22)

Ando Leps, õigusteaduse doktor

Vene tsaar Nikolai II eraldas maailma finantskeskuse rajamiseks 48,6 tonni Venemaa kulda, mis tähendab, et tänapäeval USA föderaalreserviks nimetatavas asutuses hoitavast kullast suur osa kuulub tegelikult Venemaale, kirjutab õigusteaduse doktor Ando Leps.

Tuntud vene ajaloolane Sergei Zelenkov on juba 25 aastat Vene Föderatsiooni nii kinnistes kui avalikes arhiivides uurinud tsaariperekonna saladusi ja läbirääkimisi, millest olulisim on ilmselt Vene kullavarude saatus. Ajaleht Nädala argumendid (Аргументы недели) on publitseerinud palju kirjutisi, et Vene tsaar Nikolai II eraldas maailma finantskeskuse (vene k Всемирный финанцовый центр) loomiseks 48,6 tonni tsaarile – õigem oleks küll öelda, et venelastele – kuuluvat kulda, mida hoiti tsaar Aleksandr II ajast peale Hispaanias.

Kuld eraldati, et luua maailma finantskeskus kui riiklik institutsioon, kuid Ameerika mõjukad pankurid tegid kaks päeva enne jõule aastal 1913 USA kongressi ja senati vastuseisule vaatamata ettepaneku anda finantskeskus üle erakätesse, kuigi seesama keskus oli loodud Vene ja Hiina kulla alusel. Tänapäeval ongi USA föderaalreserviks nimetatud asutus sisuliselt eraettevõte. Seega, vastavalt kulla panusele föderaalreservis, kuuluks 88,8% sellest Venemaale ja ülejäänud 11,2% peamiselt Hiina tulusaajatele, kelleks tõenäoliselt on viimase Hiina keisri lapselaps.

Föderaalreserv kui erapank

USA föderaalreserv (FED) on keskpanganduse süsteem, mis asutati Ameerika Ühendriikide kongressi otsusega 23. detsembril 1913 ning millele andis seaduse jõu president Woodrow Wilsoni allkiri. USA föderaalreservi peakorter asub Washingtonis, olles loodud erapankade konsortsiumi poolt, millesse kuuluvad Rockefeller International Bank Trust, Rothschildide First Manhattan Bank, J. P. Morgani pangamaja ning Chevy Chase Bank.

Föderaalreservi juhatusse kuulub 12 nende pankade harupanka USA osariikides. Föderaalreservi juhatuse määrab ametisse ametlikult USA president, kuid tegelikkuses on kandidaadid olnud alati ainult kas 12 harupanga juhtkonnast või asutaja pankade juhtkonnast.
Nikolai II eraldas USA föderaalreservile kulla ainult tingimusel, et see tagastatakse saja aasta pärast Venemaale. Iga tehingu kohta selle kullaga, mida tegi föderaalreserv Vene impeeriumiga, hiljem aga NSV Liidu ja Vene Föderatsiooniga, pidanuks lisanduma 4% algsest kullakogusest. Sada aastat täitus 2013, kui föderaalreserv pidi hakkama Venemaale raha tagasi maksma.

Niisiis juhib USA rahaasju erapank. Kõik USA rahatähed on trükitud föderaalreservi vahenditega ja laenatakse USA valitsusele kasutamiseks, kusjuures ühe suhtelise dollari trükihinnaks loetakse 10 senti. Föderaalreserv müüb selle valitsusele hinnaga keskmiselt 45 senti ühe suhtelise dollari eest, millele lisandub veel laenuprotsent raha kasutamisse laskmise eest kuni 15%.

Kennedy tahtis, et raha trükiks riik

Samal ajal leiavad väga mitmed USA põhiseaduse asjatundjad, et selline asjade korraldus on põhiseadusevastane, kuna vastavalt iseseisvusdeklaratsioonile omab raha trükkimise õigust ainult USA kongress. Teadaolevalt tehti viimane katse võtta raha väljaandmine riigi kätte tagasi 1962. aastal, kui tollane president John F. Kennedy alustas riigitrükikojas kahedollariliste trükkimist. Pärast Kennedy mõrva see tegevus külmutati, ja kuigi ametlikult pole kahedollarilist käigust maha võetud, seda ringluses peaaegu ei esine. Selle katse järel on USA rahaasjad läinud pidevalt halvemaks ja nüüdseks on riigivõlg arvatavalt juba 19 triljonit dollarit. See on maailma suurim ning praeguse tagasimakse juures suudetakse tasuda vast aastaks 2500 juhul, kui föderaalreservile ei teki juurde uut võlga (vt ka Äripäeva ja Postimehe artikleid selle kohta).

Samuti on teada, et II maailmasõja võitjate esindajad kogunesid 1944. aastal Bretton Woodsi linna USA-s, et leppida kokku sõjajärgse maailma majandus- ja kaubandusarhitektuur, fikseerida valuutakursid ja panna paika loodava süsteemi institutsionaalsed alustalad aastateks 1944-1971.

Nendeks sai kolm nn Bretton Woodsi institutsiooni: rahvusvaheline valuutafond (ingliskeelse lühendiga IMF), mille eesmärk on anda lühiajalist laenu likviidsusprobleemidega riikidele; maailmapank, mis võimaldab riikidel võtta pikaajalisi laene ülesehitustöö ja arenguprogrammideks; üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (ingl k General Agreement on Tariffs and Trade, GATT), millest praeguseks on välja kasvanud maailma kaubandusorganisatsioon.

Bretton Woodsi konverentsi otsuses 1944. aastast leidis kinnitust tõsiasi, et 88,8% föderaalreservi aktivatest kuulub Nõukogude Liidule ja 11,2% Hiinale.

Nüüd on venelased ka ise taibanud, et USA peaks hakkama Vene Föderatsioonile võlgu maksma. Nii kirjutab Aleksandr Tšuikov ajalehes Nädala Argumendid nr 2 (443) 22. jaanuarist 2015, et juba rohkem kui sada aastat peab Venemaa «väljakuulutamata sõda» maailma finantsoligarhide Rotschildide, Rockefellerite ja Morganite perekondadega, sest USA föderaalreserv on loodud tsaari-Venemaa ja Hiina keisririigi kulla alusel. Eelnimetatud perekondade finantsmaailma sattusid samuti kullavarud, mille pärast II maailmasõja lõppu rekvireerisid võitjad riigid kaotajariikide kullavarudest. Näiteks Jaapani kullavaru on seal u 63 tonni ulatuses.

Põlevad dokumendihoidlad

Seoses eelöelduga tekib üks väga oluline juriidiline probleem – kas imperaator Nikolai II troonist loobumine omab juriidilist jõudu? Vene Föderatsiooni õigusteadlased on siin pigem seisukohal, et imperaator Nikolai II troonist loobumine ei oma antud juhul mingisugust juriidilist jõudu.

Tasub mainida ka raamatukogude kummalisi tulekahjusid. On väga imelik, et ööl vastu 31. jaanuari 2015 juhtus Moskvas tulekahju Vene Föderatsiooni teaduste akadeemia ühiskonnateaduste instituudi raamatukogus (vene k. lühendiga РАН ИНИОН), kus põles ära tohutu hulk arhivaale. Tules hävis üle 5,42 miljoni eksemplari eri väljaandeid, sh täiskomplekt – arvatavasti ainus Venemaal säilinud eksemplar – rahvasteliidu dokumentidest, ÜRO dokumendid ja USA parlamendi otsused 1789. aastast, Suurbritannia parlamendi otsused 1803. aastast ja Itaalia parlamendi otsused 1897. aastast. Põleng puhkes vaatamata sellele, et nimetatud raamatukogus kulutati tulekaitse süsteemile miljoneid rublasid.

Kadunud kokkulepe

Peaaegu ühel ajal Moskva tulekahjuga juhtus sama lugu New Yorgis asuvas Williamsburgi raamatukogus, kus põles ära umbes neli miljonit kasti linna ajalooliste arhiivdokumentidega, sh New Yorgi osariigi kohtuarhiiv.

Teaduste akadeemia ühiskonnateaduste raamatukogus ja New Yorgi Williamsburgi raamatukogus säilitati dokumente, mis käsitlesid rahvasteliidu ja maailma finantskeskuse loomist, mille initsiaatoriks oli just Vene impeerium.

Nagu väidetakse ajalehes Nädala argumendid, koostati Vene kulla üleandmise käigus erikokkulepe kuues eksemplaris. Nendest kolm originaaldokumenti asuvad USA-s ja kolm Venemaal. Samuti nägid ilmavalgust 12 kuldset sertifikaati 48,6 tonni Vene kulla omandamise kinnituseks.

Tänaseks on Vene ajaloolased jõudnud välja selgitada, et Venemaa territooriumil asuvad ainult kaks alusdokumenti, samas ka kõik 12 «kuldset» sertifikaati. Kolmas alusdokument, mis kuulus Vene keisrinna Maria Fjodorovnale, oli pärast tema emigreerumist viidud Taani ja peidetud seejärel ühte Šveitsis asuvasse panka. Kuid 2013. aastal, kui kuld tuli tagastada Vene Föderatsioonile kui tsaari-Venemaa õigusjärglasele, läks see alusdokument «kaduma». Arvatavasti kõrvaldati see USA föderaalseaduse alusel Šveitsi maksukorraldussüsteemile osutatud abi eest. Praegu käib aga Vene Föderatsioonis kulda puudutavate dokumentidele tõeline jaht ehk sissisõda.

---

 

USA võib Venemaa väliskaubanduse kinni keerata

USA kontrollib oma pankade kaudu kogu raha, millega Venemaa välismaal kaupleb.

USA-l on hoovad, millega Venemaa nõudmisi ohjata. Kogu raha, mida Venemaa saab eksporditud kaupade eest, läbib Bank for International Settlementsi (ingl k lühendiga BIS) või teiste sõnadega rahvusvahelise arvelduspanga, mille peakorter asub Šveitsis Baselis. Ja kuigi ametlikult ei kuulu USA selle juhtfiguuride sekka, kontrollib ta selle panga tegevust oma erapankade keti kaudu. Seega võib USA Venemaale saabuva valuutavoo BIS-i kaudu paari sekundi jooksul lõpetada. See aga tähendaks sõda, ja päris kindlasti tuumasõda, kus pole võitjaid ega kaotajaid...

Ameerika suurimate finantsoligarhide tahtel loodi USA kongressi ja senati üldsuse jaoks avalikustamata rahvusvahelise valuutakontrolli amet, mille peakorter asub Tais. Selle ameti läbivad kõik rahvusvahelised arveldused ükskõik millises valuutas või kulla ekvivalendis ja ülekandeks on vaja tingimata saada sealt nõusolek.

Seega kõik USA dollarites tehtavad Vene ekspordiga seotud valuutaoperatsioonid ei ole ainult Vene keskpanga või valitsuse kontrolli all. Kui Washington vaid tahab, võib Venemaa jääda täielikku isolatsiooni rahvusvahelises finantssüsteemis. Sellises olukorras oli Venemaa tegelikult juba eelmise sajandi 80.-90ndatel, kui ameeriklaste osava etteütlemise järgi kirjutasid Venemaa müüdavad kõrged riigiametnikud endale kasulikke seadusi ja sõlmisid oma riigile kahjulikke rahvusvahelisi lepinguid, kirjutab Vene tuntud ajaloolane Zelenkov.

Loodetavasti üritab USA järgmine president rahulikul teel Vene Föderatsiooniga selles USA-le äärmiselt keerulises olukorras kokku leppida. Tuumasõda ei taha keegi.

22 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...