Vägivallatseja isaõigusi saab tulevikus peatada

"Ühiskonnale saadetakse sõnum, et ema on süüdi, sest ta läks kodust ära ja jättis isa maha," nentis naiste varjupaikade liidu jurist Merle Albrant, kelle sõnul ei saa vägivaldse mehe eest kodust põgenenud naised tihti Eesti kohtus lapsi tagasi. Sügisest tõotab olukord paraneda, sest Eesti peaks ratifitseerima Istanbuli konventsiooni, mis aitab kohtunikel kergemini peatada vägivaldse vanema suhtlust lapsega ja piirata hooldusõigust.

Pilt: Scanpix

Vägivallatseja isaõigusi saab tulevikus peatada

Triin Oja

"Ühiskonnale saadetakse sõnum, et ema on süüdi, sest ta läks kodust ära ja jättis isa maha," nentis naiste varjupaikade liidu jurist Merle Albrant, kelle sõnul ei saa vägivaldse mehe eest kodust põgenenud naised tihti Eesti kohtus lapsi tagasi. Sügisest tõotab olukord paraneda, sest Eesti peaks ratifitseerima Istanbuli konventsiooni, mis aitab kohtunikel kergemini peatada vägivaldse vanema suhtlust lapsega ja piirata hooldusõigust.

"Kohe, kui me paneme vägivaldse inimese õigused kõrgemale lapse õigustest, kahjustame me last. Kui spetsialistid ei saa aru vägivaldse mehe manipulatsioonidest, siis tegelikult aitavad nad kaasa vägivalla jätkumisele," ütleb naiste varjupaikade liidu jurist, soolise võrdõiguslikkuse ekspert ja koolitaja Merle Albrant. Tema jutust koorub välja kurb tõde, et Eesti ühiskonna vastandlik suhtumine perevägivalda on imbunud ka valdkondadesse, mille töötajad ohvrite aitamise asemel hoopis naist rünnanud mehele kaasa tunnevad.

Kuidas teha vahet peretülil ja -vägivallal? Tihti eiravad ju ka spetsialistid perevägivalda?

Kui me räägime peretülist, siis võivad mõlemad tülitseda – üks karjub ja teine karjub, igas peres on vahel tülid. Aga siin tulebki meie Eesti ühiskonna kõige suurem probleemkoht – ei tehta vahet peretülil ja perevägivallal. Vägivalla puhul on tegemist süsteemse ja täieliku teise inimese kontrollimisega ja teise endale allutamise eri võtetega.

On olnud juhtumeid, kus oleme vaielnud lastekaitsjatega. Kõige raskem probleem tekibki ametnikega, kellel on erinev lähenemine, kuigi me peaksime olema ühes paadis. Kui ametnikud vaatavad vägivalda kui tavalist peretüli ja konflikti, siis me ei saa koos võrgustikuna töötada ja aidata, vaid tekibki naise teisene ohvristamine ja traumeerimine. Neid juhtumeid tuleb päris palju.

Millistes ametkondades probleeme kõige rohkem ette tuleb?

Lastekaitse valdkond on kõige nõrgem. Näiteks juhtum, mis on praeguseks juba mitu aastat kohtus. Isale oli suhtluskord lastega määratud, aga lastepsühholoog nägi, et lapsed on traumeeritud ja midagi on nendega lahti. Lastekaitse pool aga ütles, et lapsi peab survestama ja isal on õigus lastega suhelda. Seda, mis jälje see lapse psüühikale jätab, ei arvestatud üldse.

Selles juhtumis ei saanud ema pärast isa suhtluskorda lapsi tagasi enda juurde, isa võttis suvalisel ajal lapsi lasteaiast ära, ei teavitanud sellest ema. Toimus kohtumääruse rikkumine, aga lastekaitse oli väga varmas isa kaitsma. Neil tekkis isa suhtes kaastunne, et vaene mees – nüüd on ta naisest ilma ja lastest ilma. Tegelikult peaks lastekaitse olema erapooletu, mitte kaasa tundma ühele poolele suhte purunemise pärast. Mõlemal on ju raske, kui suhe lõppeb.

Olete rääkinud, et meil vaadatakse kahjuks kohtus vanemlust ja vägivaldsust eraldi.

Meil ei ole Eestis tegelikult ühtegi seadust, mis ütleb, et laste hooldusõiguste asjus tuleb ühe vanema vägivaldsust teise vastu arvesse võtta. See sõltub igast inimesest, ka ametnikust, kas tema jaoks on see lähenemine last kahjustav või ei ole. Politsei ütleb väga selgelt, et kui laps näeb pealt vägivalda, siis see kahjustab teda.

Mõni lastekaitsja ütleb ka, et see ei puutu asjasse, et mees on laste ema vastu vägivaldne – lapsi pole ta ju puutunud. Aga seda, et laps on selles keskkonnas elanud, näeb ja teab kõike, ei võeta arvesse.

Istanbuli konventsioon ütleb väga selgelt, et laste hooldusõiguse määramisel peab arvestama vanemate vägivaldsust. Praegu ütleb ju ka perekonnaseadus, et kui minna hooldusõiguse vaidlusega kohtusse, tuleb vaadata vanema senist panust ja vanema vaimset valmisolekut. Vägivaldsust eraldi ei ole kuskil sõnagagi mainitud.

Kas kohtunikud ja muud ametnikud, kes eiravad neis juhtumites perevägivalda, nullivad sellega eelnevalt tehtud töö?

Kui kohus arvab, et ühe vanema vägivaldsus ei oma mingit tähtsust, või arvatakse, et vägivaldsust kasutatakse ära selleks, et paremat positsiooni saavutada, siis see on tegelikult kogu võrgustiku – politsei, prokuratuuri, naiste tugikeskuste, psühholoogide – eelnevale tööle vee peale tõmbamine.

Mis on kõige ebaõiglasem kohtulahend, millega olete kokku puutunud?

Alles hiljuti jäi ema oma kolmest lapsest ilma seetõttu, et tuli ise kodust ära (põgenedes vägivaldse mehe eest – toim) ega saanud lapsi kohe kaasa võtta. Naine ei teadnud, et samas maakonnas on varjupaik, et oleks sinna läinud lastega. Läks hoopis ühe sõbra juurde, palus seal peavarju. Arvati, et lapsed peavad samas kohas edasi elama, samas koolis käima, lastele peab jääma stabiilsus, laste turvatunnet ei tohi rikkuda sellega, et ema kodust ära läks. Kuna emal polnud uut elamispinda ja korralikku tööd, arvati, et lastel on parem isa juurde elama jääda. Aga seda, et isa varem jõi iga päev, andis lastele alkoholi, tungis kõige vanemale lapsele kallale jne, ei arvestatud.

See oli minu viimase aja praktika raskemaid juhtumeid, sest tõi välja selle, et menetluse raames süüdistati naist ning imetleti isa, kes on nüüd tubliks hakanud ja kasvatab lapsi oma sugulaste abiga. Ehk ohver sai teistkordselt ohvristatud menetluse raames, kui teda süüdistati ja sildistati.

Lapsed jäeti siis selle vägivaldse alkohooliku juurde?

Jah, aga neil oli seal vanaema, kes laste eest igapäevaselt hoolitseb. Nädala sees saab see mees ju hakkama, ei joo. Nädalavahetusel on lapsed emaga, siis võib isa juua – see ei oleks nagu probleem. Vanaema on ju see, kes kasvatab neid lapsi iga päev. Vanaema rolli nähti tähtsamana kui ema rolli. Sellega saadetakse sõnum, et ema on süüdi, et ta läks ära kodust. Ema on halb, sest jättis isa maha. Aga mida see nendele lastele teeb – kasvab järgmine põlvkond, kes hakkab samasuguseid rollimudeleid kasutama: võimu kasutades saan mis tahan, valetades ja manipuleerides saan, mis tahan. Kui naine läheb kodust ära ja jätab lapsed vägivaldse isaga, siis neid lapsi tagasi saada on sama hästi kui võimatu.

Seega kuriteo – rünnaku – toime pannud inimese õigused kaaluvad üle lapse õigused rahulikule elule? Ja kohus arvab ka tihti, et parem, kui lapsel oleks kaks hooldusõigusega vanemat, isegi kui isa on emale või lapsele ohtlik?

Jah. Rõhutatakse seda, et mõlemal vanemal on õigused ja kohustused ja isal on õigus suhelda. See isa õigus seatakse mõnikord kõrgemale kui lapse õigus vägivallavabale elule.

Mina isiklikult arvan, et lapse õigused tuleks seada siin kõrgemale kohale. Hetkel, kui me tõesti paneme vägivaldse inimese õigused kõrgemale kui lapse õigused, siis me tegelikult kahjustame seda last. Ja kui spetsialistid ei saa aru vägivaldse mehe manipulatsioonidest, siis tegelikult aitavad nad kaasa vägivalla jätkumisele. Me peaksime ühiskonnana aitama neid, kes on kõige abitumas seisundis.

Kas pärast lahutust püüavad mehed naist sisuliselt rünnata laste hooldusõiguse äravõtmise kaudu?

See on väga tüüpiline. Psühholoogid ütlevad, et suurim risk naise elule ongi lahutus ja sellest suhtest välja tulles. Me võime ju juriidiliselt kõik korda saada, aga siis tekibki järsku see huvi laste vastu. Ka ühes minu raskeimas juhtumis, kus ema jäi kolmest lapsest ilma – mehel enne laste vastu mingit huvi ei olnud. Tuli koju, jõi oma õlle, aga nüüd järsku on ideaalne isa. See on jälle üks asi, millega naisele kohta kätte näidata. Ja lapsi kasutatakse väga palju selleks, et manipuleerida.

Kas vägivaldne mees saab üldse olla hea isa?

Selle peale ütleb mõni lastekaitsja mulle, et ta ei ole ju last näpuotsagagi puutunud. See, et laps on kõrvaltoas olnud ja kõike kuulnud, nagu ei loeks, kui ta võtab pärast ema läbipeksmist lapse sülle ja ütleb, et "kallis lapsekene, ma ju nii armastan sind". Mõelge, mis tunne selles lapses tekib.

See on Eestis kõige suurem dilemma. Meil kasvab nende laste arv, kes lähevad psühholoogide juurde ja on 9-10-11-aastasena juba enesetapumõtetega.

On olnud juhtumeid, kus lapsed, kes on pikemat aega sellises keskkonnas viibinud, on muutunud ise vägivaldseks.

Olen näinud peresid, kus on näiteks kolm last – üks laps oli 11-aastaselt juba enesetapu äärel, üks laps vihkab isa ja üks laps nägi, et vägivallaga on võimalik kehtestada võimu ema üle ja hakkaski samamoodi tema kallal vägivallatsema.

Mida teha aga kohtunikega, kes teevad ebaõiglaseid lahendeid?

Neid on Eestis, aga minu praktika kohtusüsteemis ongi, et need juhtumid kaevatakse õnneks edasi. Võin tuua ühe negatiivse näite, mis lõppes superlahendusega. Oli samuti juhtum, kus esimese astme kohtunik ei arvestanud üldse vägivalda. Ohvriabi oli kaasatud, politsei oli kaasatud, mehele olid lähenemiskeelud määratud – ta oli last röövinud, naisele kallale läinud, ta oli kaheksakuuse imikuga sõitnud nii, et hoidis last roolis olles süles. Kõik tõendid olid ka kohtule esitatud, aga see kohtunik ütles ikka, et pooleteiseaastane laps peaks olema isa juures neli päeva järjest. Isal olid ka alkoholiprobleemid ja äkkviha, ta oli läinud emale kallale lapse juuresolekul.

Teise astme kohus ütles väga konkreetselt, et see on üldteada fakt, et vägivald lapse juuresolekul on last kahjustav, ja suhtluskord täielikult peatati. See isa ei saa oma last näha enne, kui ta on oma käitumisega midagi ette võtnud.

Ainult selline positiivne kohtupraktika ja esimese astme kohtuotsuste muutmine ja infolevik on see, mis toob muutuse.

 

Iga neljas klient kogenud ka seksuaalset vägivalda

"Ilma vastava spetsiifilise väljaõppeta on vägivalda väga raske märgata," tunnistab Merle Albrant.

"Viisteist aastat tagasi läksin külla sõprade perele, kus oli tõsine vaimne ja füüsiline vägivald, aga ma ei saanud toona sellest aru," meenutas Albrant. "Arvasin, et see on normaalne pere, sest kõike varjati väga hästi ja nad oli ju väga edukad. Üldjuhul esineb väga vähe juhtumeid, kus kodus on ainult vaimne vägivald, sellega kaasneb tihti ka füüsiline või seksuaalne vägivald."

Albrant lisas, et umbes neljandik tema klientidest on abielus kogenud seksuaalset vägivalda või vägistamist. "Majanduslikku vägivalda tuleb viimasel ajal väga palju välja. Ohvrite probleem ongi see, et inimesed ei oska iseennast ohvrina identifitseerida. Tüüpiline ohver pisendab vägivalda. Kui naine tahab suhtest välja tulla, siis hakkab mees teda survestama. Mõni mees hakkab siis vabandust paluma: "Ma muutun; ma lähen teraapiasse ja ostan sulle kõik uued asjad!" Kunagi ütles üks psühholoog meile, et naisele piisas, kui mees ostis lastele apelsine – "Näete, ta on nüüd muutunud!"."

 

Oma pere terrori all hoidja võib olla ka intelligentne  tippjuht, kel väliselt hea imidž

Vägivallatseja vahetab vägivalla viise, kuid enamasti ei muutu. Väliselt võib tal olla hea imidž.

"Meie praktikas võtab lihtsalt vägivald mõnikord teise vormi, kui enne oli füüsiline, siis hiljem hoopis majanduslik või vaimne vägivald," räägib Albrant (pildil). "Mõni mees õpib uusi viise ja vahendeid naise kontrollimiseks. Võib-olla kõige kurvem juhtum oligi see, kui naine läks tagasi, sest mees ütles, et muudab oma käitumist. Seal olid enne peksmisjuhtumid ja vaimne vägivald. Nad elasid koos veel kaks ja pool aastat, kuni mees naise räigelt vägistas. Mees mõisteti vägistamise eest vanglasse. See oli naisele viimane piisk, siis nägi ta ka ise, et mees ei muutu. Ei saa ju näha muutust inimese elus, kes ei tunnista, et ta oleks midagi valesti teinud. Väga raske on saada vägivaldne mees vabandama."

Albranti sõnul on vägivald paljudel isegi nagu elustiil. Statistika ütleb, et iga kolmas kuni viies naine Eestis on kogenud oma elus vägivalda. "See vägivald võib olla isa poolt, võib olla abikaasa poolt, eksmehe poolt jne. Eesti naised on väga palju vägivalda kogenud," räägib Albrant, kelle sõnul rõhutame me kogu aeg aegunud soosteretüüpe – et naise roll on olla alistunud, kogu aeg kõike ära kannatada. "Mees on alati võimupositsioonil, nii ka kodus. Naine ei ole kodus mehega võrdväärne partner. Minu kogemuse kohaselt on vägivallatsejad ka intelligentsed inimesed, tippjuhid, kes saavad muude ülesannetega ideaalselt hakkama. Neil on väga hea imidž igal pool. Vägivald on võimu näitamiseks. Inimene, kes soovib võimu kehtestada, ei vali vahendeid, kuidas seda teha. See ei ole haigus, see on väärtushinnangute küsimus." Eestis on olnud lühiajalisi vägivaldsete meeste programme, aga meeste neisse kaasamine on omamoodi kunst. Üldjuhul ei tunnista vägivaldne inimene, et ta on midagi valesti teinud, süü on alati väljaspool."

"Peaksime hakkama õpetama lastele maast-madalast väärtushinnanguid. Me tegelikult ühiskonnana aktsepteerime seda, et poisid vägivallaga lahendavad konflikte," lausub Albrant. "Kui me ütleme talle, kui ta on nelikümmend, et vabandust, nii ei tohi käituda, siis ei muuda see enam mitte midagi. Pole tähtis, mis kultuuri ja taustaga on pered, kui valitseb vastastikune austus ja mees kohtleb naist kui võrdset, siis ei ole peres ka vägivalda."

Laadimine...Laadimine...