Tartu Hoiu-laenuühistu nõukogu esimehe Valter Haameri arvates tuleks hoiu-laenuühistutel hakata tegelema pensionifondide haldamisega. Haameri sõnul oleks ühistu liikmel märksa mõttekam usaldada pensioni kogumisel ühistut, mille liige ta ise on, selle asemel, et tema raha tegeleks jumal teab missugune välismaine pank, kes seda teadmata viisil ja küsitavate tulemustega kuhugi investeerib.
Eesti pensionifondide kurb käekäik ilmnes kasvõi ühest 2013. a lõpu OECD (majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni) raportist, mille järgi olid Eesti pensionifondid OECD riikide hulgas kõige kehvemal järjel. Aastatel 2008-2012 oli Eesti pensionifondide keskmine nominaaltootlus 1,8 protsenti, paiknedes sellega OECD riikide hulgas viimasel kohal.
Kui võtta arvesse ka inflatsioon, siis reaaltootluste poolest oli mahajäämus veel suurem, sest see oli neil aastatel keskmiselt -5,2 protsenti. Lihtviisiliselt öeldes oli seega pensioniks kogujate kukrust kadunud 5% rahast, kuigi pensionifondi idee peaks siiski olema raha kasvatamine. Tõsi, leidus ka mõni Eestis tegutsev pank, kelle fondide näitajad paremaks kujunesid, kuid see muutis vähe üldist nutust üldpilti. Pensionikogujad pidid end laskma lohutada analüütikute käibefraasidest, et majandus ongi tsükliline.
Eesti pensionifond kui vaeslaps
Üks languse põhjus, mille analüütikud ja pangad esile tõid, seisnes selles, et Eesti pensionifondid investeeritakse suures mahus aktsiatesse. Kui nendega läheb halvasti, on ka kukkumine valus. Valter Haameri arvates peitub kurja juur üldjoontes siiski veel muuski. Fondihaldurite ehk suurte pankade jaoks, kelle tütarettevõtted Eesti pangandusmaastikku kontrollivad, on Eesti pensionifondid pigem tülikas lisandus, millega lihtsalt ei viitsita meie turu väiksusest tulenevalt piisavalt põhjalikult tegeleda.
Nõnda lastakse asjadel minna rohkem isevoolu teed, sest pensionifondide teenindamise eest küsitavaid summasid ei hinnata ilmselt piisavalt kõrgeteks ja pingutust väärivaks. Tasub aga mainida, et kui tavaliselt võtsid pangad mujal Euroopas kusagil alla poole protsendi haldustasu, küünivad meil võetavad tasud pahatihti kusagile 2% ligi. Kõike seda põhjendatakse turu väiksusega.
Lõpuks on isegi võimuerakond Reformierakond hakanud taipama, et asjas on pensionifondidega halvasti. Nii avaldas rahandusekspert Aivar Sõerd hiljuti arvamust, et pole mõtet oma pensionisäästudega kütta Rootsi kinnisvaraturgu, vaid tuleb laiendada võimalusi investeerimiseks – lisaks aktsiatele ka taristud, kinnisvara, börsil noteerimata aktsiad. Põhiline nõrk koht on aga selles, et pensionifondide varasid investeeritakse, valdavalt Rootsi suurpankade eestvedamisel, Eestist väljapoole. Seega tekib küsimus: mis kasu meie, peale lüpsilehmaks olemise au, sellest kõigest saame?
“Meie suured pangad on rahateenrid, mitte inimeste teenrid,” võttis Valter Haamer olukorra kokku. “Kahtlemata on hoiu-laenuühistute ja ühistupankade kaasarääkimine pensionifondide majandamisel oluline teema, mida tuleb arutada. Miks me anname suured summad välismaiste pankade kätte ja ise ei saagi sisuliselt midagi selle eest, sest summad pigem kahanevad? Sama küsimus käib loomulikult hoiuste kohta. Nende eest ei maksta enam ju peaaegu midagi, ole veel õnnelik, kui ise ei pea pangale raha hoidmise eest hakkama peale maksma.”
Osanikud on tõeline kapital
Haameri arvamust, et pensionifondidega lihtsalt ei viitsitud suurpankades vajalikul viisil pingutada, toetab asjaolu, et kriis ja aktsiaturgude kukkumine ei räsinud mitte ainuüksi Eestit, vaid ka teisi riike, kasvõi Soomet või Belgiat.
Kuid nemad ei kaotanud kaugeltki nii palju, ehkki samuti majandasid aktsiatega. Järelikult tehti Eesti rahaga kehvi investeerimisotsuseid, mille juures nn tavakodanikust pensionikoguja võimalused kaasa rääkida on muidugi nullilähedased. Pangaga lepingut sõlmides läheb ta n-ö pimesi tehingu peale. Kuid ühistupangandus annaks palju avaramad võimalused oma pensionisäästude saatust jälgida, sest ühistus on iga liige ühtlasi omanik.
“Meie rahandusministeerium võiks õigupoolest selja sirgu ajada ja teatada: jah, see on tähtis koht, me toetame ühistupangandust,” lisas Haamer. “Hoiu-laenu ja pangaühistuid tuleb vaadelda kui ühiskonnale ülivajalikku nähtust, kus hoiuste omanikud on ühtlasi pangaomanikud. Suured kommertspangad viivad meilt raha välja ja riik ei maksusta neid.”
“Imelik küll! Tuleks uurida, kuidas, või milliste meetoditega on nad ikkagi saavutanud sellise olukorra, et maksavad riigile maksu nii palju, õigemini vähe, ja sellises ulatuses, nagu ise tahavad? Väliskapital tegutseb ju puhtalt ainult välisaktsionäride huvides. Toonitaksin, et kõik hoiu-laenuühistud vääriksid täismõõdulist pangandustegevuse litsentsi (praegu on see piiratud kapitali suurusega, minimaalselt 5 mln eurot, muidu võid olla vaid hoiu-laenuühistu – toim). Panga litsentsi saamine tuleks siduda mitte kapitaliga, nagu praegu, vaid ühistu liikmete või hoiustajate arvuga, olgu see 600, 700 või 1000 liiget. Just hoiustajate või osanike hulk on tõeline kapital, mitte aga raha!”
Valter Haamer tõi Eestis kaua aega edukalt toiminud hoiu-laenuühistu näiteks Simuna panga, mis tegutses aastatel 1904-1949. See rahuldas ennekõike kohaliku elu vajadusi, jagades kasumit lahkelt kõikvõimalike kohalike ürituste tarbeks. Pank pidas pikalt vastu veel pärast sõdagi ja rööviti ühe sõjaväeosa poolt paljaks. Kohus mõistis pärast kõik kahjud pangale küll välja, kuid selleks ajaks olid olud Nõukogude korra tingimustes nii kitsaks muutunud, et pank pidi end sulgema.
