Veerand sajandi eest kätte võideldud vabadus pole enesestmõistetav

Väikese ime läbi vabanenud eesti inimesed võiks vähemalt kord aastas, 20. augustil meenutada, kus nad viibisid ja mida tegid 1991. aasta ärevatel tundidel, kirjutab kirjanik Andre Tamm.

Pilt: Scanpix
Ajalugu

Veerand sajandi eest kätte võideldud vabadus pole enesestmõistetav (1)

Andre Tamm, kirjanik

Väikese ime läbi vabanenud eesti inimesed võiks vähemalt kord aastas, 20. augustil meenutada, kus nad viibisid ja mida tegid 1991. aasta ärevatel tundidel, kirjutab kirjanik Andre Tamm.

 

1991. aasta pöördelised augustipäevad tõestasid Eesti rahvale, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Teekond ihatud priiusele on habras ning valusalt haavatav. Juba peale esimesi võidumärke võib kõik rippuda juuksekarva otsas. Rahumeelne võitlus vabaduse eest on ränk ja võib kulgeda tagasilöökidega. Ajalugu andis meile selles punktis meeldejääva õppetunni.

Kui neil tundidel segadusse paisatud idanaabri  soomukikolonnid pikas rivis Tallinna suunas veeresid, kerkis Eestimaal üleseksistentsiaalne küsimus: „Kas see on alguse lõpp või lõpu algus?“ Kõik oli võimalik ja kõigeks oldi valmis. Mitte keegi ei suutnud aimata, millega võib lõppeda üheksateistkümnendal augustil Moskvas elluviidud sõjaväeline riigipööre. Selles pingelises keskkonnas ootas meie vabadust igatsenud väikerahvas südamete põksudes oma poliitilistelt esindajatelt konkreetseid samme riigi tuleviku osas. Mingid otsused tuli ometi langetada , olgu need siis kuitahes populaarsed või ebapopulaarsed. Paigaltammumist ei saanud enam lubada. Toompeal koosistunud legitiimsed rahvaesindajad olid valmis oma valijate toel valitud teel lõpuni minema. Nad ei näinud võimalust langeda tagasi, vaid kavatsesid ohuga silmitsi seista ja sellele otsa vaadata. Nii lülitati päevakorda punkt Eesti taasiseseisvumisest.

1991. aasta kahekümnenda augusti hilisõhtul oli istungitesaalis kohal 70 liiget, kelledest kõik eestimeelsed olid ennastohverdavalt lahkunud oma pereringist, soojadest kodudest. Selleks et tulla kokku ja täita oma kohust paljukannatanud rahva ees. Toompea nõlval lossi ees ja sellele viivatel teelõikudel  turvasid kõrged, paneeli- ja kivirahnudest koosnevad teetõkked, mis pidid takistama  soomukite sissetungi parlamendihoone esisele. Moskvas ikka veel teadmata ajaks kehtiv erakorraline seisukord, Eesti pinda tallanud hambuni relvastatud dessantväelased ning poliitikas oma koha leidnud interrinde esindajate võimalikud reaktsioonid hingasid kuklasse. Kuid rahvasaadikud ei alistunud. Murrangulisel kahekümnenda augusti hilisõhtul tegi Ülemnõukogu esimees ettepaneku hääletada Eesti taasiseseisvumise üle. Seitsmekümnest kohalolnud saadikust kuuskümmend üheksa vajutasid veendunult rohelist nuppu, hääletades sellega Eesti uuesti iseseisvaks vabariigiks, pärast pikka okupatsiooniperioodi. Kell seinal näitas tol ajaloolisel silmapilgul aega 23:04.

Peale valiku tegemist kolksatas Ülemnõukogu esimehe laual otsustav haamrilöök ning enesekindlalt  kinnitas ta hääletuse ametlikku tulemust. Otsus Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest oli vastu võetud kuuekümne üheksa poolthäälega. Neil minuteil tehti Toompeal kangelastegu ja Ülemnõukogu saadikut kirjutasid enda ausad patriootlikud nimed Eesti ajalukku.

Peale esimehe teadet hääletustulemuse kohta tõusid kõik vaprad mees- ja naispoliitikud oma kohtadelt püsti ja plaksutasid tormiliselt oma ajaloolise töövõidu üle. Emotsioonid kõikusid. Kes oli eufoorias, kes mõõdukalt rõõmus, kes lihtsalt väsinud ja võttis seda nagu tavapärast töökohustust. Löödi kokku šampusebokaale. Peale tähistamist astusid Eesti rahva esindajad Toompea lossi peaustest pimedasse augustiöösse, et naasta oma kodudesse, perede juurde, kust nad olid ennist välja tulnud ja teadmatusse sukeldunud. Kes jalutas omaette läbi linna, kes istus isiklikku autosse, kes  kasutas lossi platsile tellitud mikrobussi teenust. Kõik läksid rahus, sest sel ööl seljatati hirmud. Kui nüüd oleks mõni ajakirjanik minejatele mikrofoni nina alla torganud ja nöökiva varjundiga küsinud, et kas nad ei karda ikkagi veel võimalikku kaotust või ootamatuid tagasilööke ja kas nad ei pelga homse pärast, siis oleksid lossist väljunud saadikud võinud küsijale kõhklematult silma vaadates vastata: „Me oleme juba niikuinii võitnud. Eesti on vaba just nüüd ja praegu.“

 

Ameeriklastel on kuulus küsimus: „Kus olid sina sel hetkel, kui tapeti president John Kennedy?” Väidetavalt mäletab iga ameeriklane oma tegevust sel raputaval silmapilgul. Väikese Imeläbi vabanenud eesti inimesed võiks igaüks vähemalt kord aastas, 20. augustil meenutada, kus viibis ja mida tegi tema 1991. aasta ärevatel tundidel. Millest mõtles ja mida tundis, kui valmistuti hääletamiseks rasketes tingimustes ja kui laual kolksus otsust kinnitav haamer.

 

Mina ise olin tollal murdeeas poisike, liikudes seltskondades ja otsides oma põnevusi. Kuid telest ülekantud istungi ajal püsisin kindlalt helendava ekraani ees. Teisiti ei saanukski see minu jaoks olla, sest mu oma pere liige viibis hääletajate hulgas. Ees helendas vaba riigi tulevik, kes pidi kohe, aega viitmata hakkama otsima oma teed.

 

Järgmisel päeval, kahekümne esimesel augustil, pärast haledat draamat Tallinna teletorni ümber, lahkusid peale närvilisi läbirääkimisi Eesti pinnalt siia saabunud vene sõjaväelased. Ja see kõik läks korda veretult, ilma ohvriteta. Meie poliitikud olid rakendanud kogu oma diplomaatilise võimekuse ja tasakaaluka, talupoeglikult targa tegutsemisoskuse. Kuid ilma õnneta poleks nad suutnud nii edukalt lõpuni minna. Meile oli õnne antud avaneda maailmale, pärast pikka suletuse perioodi ja me kasutasime seda ära maksimaalsel määral. See oli suurvõit.

Hiljem võttis seesama tänuväärne Ülemnõukogu koosseis vastu otsuse enda laialisaatmisest, et Eesti Vabariigi poliitikas saaks alata uus ajajärk. Et riik saaks ennast uuesti üles ehitada ja helgemale homsele vastu astuda. Siit hakati oma vaba käega kirjutama aegade raamatusse omaenda edulugu. Sundimatult ja mitte kellegi poolt dikteerituna. Esindusliku meeskonna kohus oli täidetud. Kõik toonased saadikud jätkasid sealtpeale isiklikku elu enda valitud suunal, jäädes elupäevade lõpuni teadma oma auväärset positsiooni Eesti loos.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...