Vene ohvitserid andsid riigipöörajate takistamiseks Eesti valitsusele infot

Eesti siseministeeriumi eriteenistus sai augustiputši ajal Tallinnas asunud Nõukogude sõjaväelastelt garantii eest, et nende perekondi ei puututa, infot 306 inimese plaanitava vahistamise kohta.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Vene ohvitserid andsid riigipöörajate takistamiseks Eesti valitsusele infot (3)

Ivo Karlep

Eesti siseministeeriumi eriteenistus sai augustiputši ajal Tallinnas asunud Nõukogude sõjaväelastelt garantii eest, et nende perekondi ei puututa, infot 306 inimese plaanitava vahistamise kohta.

Jüri Kadaku raamat "Teine okupatsioon. Algus ja lõpp" toob lugejateni ka seiku ärevate augustipäevade kohta, mil Eestil õnnestus iseseisvus taastada. 20. augustil 1991 pidi Moskvas toimuma uue Suveräänsete Riikide Liidu liidulepingu allakirjutamine. Seni oli NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov aga puhkusel ja seda kasutasid ära võimuhaarajad. 5. augustil toimus Moskva oblastis asuvas KGB külalistemajas vandenõulaste – KGB juhi Vladimir Krjutškovi ja kaitseministri Dmitri Jazovi – salajane kohtumine.  Otsustati kehtestada erakorraline olukord, et takistada uue liidulepingu sõlmimist. Plaanis olid massilised arreteerimised ning algas totaalne pealtkuulamine kogu riigis. Gorbatšov pandi oma suvilas koduaresti ning talt võeti võimalus kasutada tuumakohvrit. Tema suvila Krimmis isoleeriti välismaailmast, sidesüsteemid lülitati seal välja.


Erakorraline seisukord


Balti riikidesse saadeti KGB keskaparaadi operatiivtöötajad ja Jazov andis Balti sõjaväeringkonna ülemale Kuzminile korralduse erakorralise olukorra kehtestamiseks. Eestis tunnustas hunta võimu lisaks Interrindele EKP venemeelne osa, mida on kutsutud ka ööparteiks.


Siin pidid eriolukorra kindlustama Viljandis paiknev GRU 4. üksik eriotstarbeline brigaad, 1185. üksik dessantrünnakpataljon Võru lähistel, Viimsi merejalaväe pataljon, Pihkva 76. kaardiväe õhudessantdiviis, Eesti NSV interliikumise interpataljon jt.


Eestis arenesid sündmused kohaliku võimuvõitluse tähe all. Kogu täidesaatev võim ärevatel päevadel oli Ülemnõukogu otsusega antud EV Erakorralise kaitsenõukogu kätte, mida juhtis Arnold Rüütel. Jazovi emissar kindral Kuzmin nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate uute seaduste kehtetuks tunnistamist  ning kõigi Eesti relvastatud üksuste laialisaatmist. Ometi ei õnnestunud tal siin eriolukorda kehtestada. Rüütel vastas talle, et Eesti ei kavatse neid nõudmisi täita. Rüütel teatas, et Eesti demokraatlikult valitud parlament ja valitsus jätkavad iseseisva Eesti Vabariigi taastamist.


"Rahvas on ärganud ja teda võib vaid väevõimuga lühikeseks ajaks maha suruda, vabadusiha aga inimeste peast välja ei peleta," ütles Rüütel ja lisas, et kommunistlikud dogmad ja täägid pole maailma ajaloos suutnud midagi üles ehitada. Eesti Ülemnõukogu kuulutas Moskva erakorralise seisukorra komitee korraldused ebaseaduslikeks.


Balti sõjaväeringkonna juhataja Kuzmini korralduse kohaselt ei tohtinud alates 20. augusti esimesest tunnist mitte keegi Eesti suuremates linnades enam ringi liikuda. Koos eriolukorraga kehtestati liikumiskeeld, millest muidugi mitte keegi kinni ei pidanud. Kohalikud võimud keeldusid allumast sõjaväe diktatuurile. Need korraldused jäid isegi kohaliku Tallinna sõjaväekomandantuuri ja sõjaväeosade toetuseta. Tollase linnapea Hardo Aasmäe hinnangul jäi Tallinnas linnavõim kukutamata ja veri voolamata suures osas tänu kõrgete Vene ohvitseride, eeskätt viitseadmiral Juri Belovi rahulikule  ja tasakaalukale käitumisele. Praegune Tallinna aselinnapea Kalle Klandorf on meenutanud, et Eesti siseministeeriumi eriteenistus, mille juht ta oli, sai siiski Tallinnas asunud Nõukogude sõjaväelastelt päris head infot nii relvajõudude vastuluure plaanitava 306 isiku vahistamise kui ka Tondil asuva operatiivstaabi plaanide kohta. Vene ohvitserid tahtnud info eest vastutasuks garantiid, et nende perekondi ei puudutaks. Klandorfi mäletamist mööda seda ka tehti.


Relvadeks bensiin ja vesi


Ööpäevast tööd alustas valitsuse salajane sidekeskus, mis mehitati Eesti piirivalve ajateenijatega. Teatavasti oli juba siis võimalik aega teenida nõukogude armee asemel meie oma piirivalves. Remnikult Tallinna saabunud kursandid marssisid Eesti lipuga Kodukaitse ja Piirivalve staabi ette ja nad määrati vajalikesse valvemeeskondadesse. Hiljem selgus, et KGB ja armee vastuluure kuulasid seda valitsuse sidet siiski pealt.


Ülemnõukogu kutsus rahvast iseseisvuvat Eestit kaitsma ja kogunema Toompead, raadio- ja telemaja ning teletorni inimketiga kaitsma. Sellele kutsele järgnesid tuhanded inimesed. Toompeal oli veekahur kogu aeg valmis, et võimalikku interrinde äkkrünnakut tagasi lüüa. Kuid dessantväe vastu poleks see muidugi aidanud. Selleks puhuks oli siiski veel üks paakauto, mis nö kastnud Kaarli kiriku juurest üles Toompeale suunduvat tänavat bensiiniga. Selleks oli varutud 4 tonni autokütust. Kui oleks vaja läinud seda Arnold Rüütliga kooskõlastamata jäetud võimalust, on kindel, et selle peale oleks ärganud maailma avalik arvamus, mis oli Eesti suhtes juba pooluinunud olekus. Raamatust saame teada ka nende ohvitseride nimed, kes selle eest vaikimisi vastutuse võtsid.


Ka kaitseliitlased ümbritsesid tele- ja raadiomaja organiseeritud inimketiga. Nende relvastuses olid mõned saksaaegsed püssid, mida oli hoitud salaja pööningutel ja keldrites. Oli ka jahipüsse ja teenistusrelvi. Peale selle ka omavalmistatud Molotovi kokteili pudelid. Tallinnas võeti Kaitseliidu valve alla ka teisi objekte, mis olid Kodukaitsega kokku lepitud.


Eesti Raadio jagas pidevalt uudiseid olukorrast nii Moskvas kui Leningradis. Raadio jagas ka nõuandeid, kuidas käituda uue okupatsiooni korral, kui sündmused peaksid nii kaugele arenema. Kutsuti üles sel juhul kodanikuallumatusele. Valmistati lendlehti Vene sõjaväelastele ja üleskutseid Eestis elavatele venelastele, kutsudes üles neid mitte alluma huntale.


Provokatsioonid ei töötanud


19. augusti õhtul hakkas ka Eesti poole liikuma Pihkva õhudessantdiviisi polk lahingumasinatel BMD ja veoautodel.  Veidi pärast kümmet õhtul jõuti Tartu linna piirini. Teine kolonn veoautosid koos mitme mobiilse raadiojaamaga ületas samal õhtul Ikla piiripunkti Riia poolt. Oletati, et tegemist võis olla GRU raadiotehnilise luure masinatega. Nende eesmärk näis olevat võtta niigi tõhus jälgimis- ja pealtkuulamissüsteem veelgi tõhusama kontrolli alla.


Savernat läbiva Luhamaa- Tallinna maantee ääres aga kostitas kohalik külarahvas kolonnis sõitvaid sõdureid viinaga ja küsis, kuhu nad nii kiirustavad. Viinajagajad tahtsid, et nad jõuaksid Tallinna väsinuna. Valgjärve telemastis aga kustutati signaaltuled, et sõdurid seda pimedas üles ei leiaks.


Mida halvemaks muutus Moskvas hunta olukord, seda jõhkramaks nad muutusid. Üritati provotseerida konflikte, mis õigustanuks relvade kasutamist. Venemaa Ülemnõukogu saadikud aga sõitsid kogu öö vastu 20. augustit ringi Moskva külje all asuvates sõjaväeosades, et veenda sõjaväge üle tulema Venemaa valitsuse poolele ja mitte avama tuld rahva pihta.


Kuid see ei tähendanud veel, et Eestis oleks demokraatia võitnud. 20. augusti hommikul sai teatavaks, et interliikumise juhid olid teinud avalduse hunta toetuseks ja võtnud kontakti Tondil asuva Balti sõjaväeringkonna asejuhataja kindralpolkovnik Melnitšukiga. Nad saatsid Moskvasse telegrammi nõudmisega, et relvajõud võtaksid oma kontrolli alla Eesti massikommunikatsiooni vahendid. Pärastlõunal jõudis Tallinna Pihkva poolt teele asunud ja KGB operatiivalluvusse asunud Pihkva 76.  õhudessantdiviis. Tankid sõitsid suure kolinaga mööda Tallinna tänavaid ja purustasid neile püstitatud barrikaade. Tankikolonn jagunes kolmeks. Üks pataljon suundus Dvigateli territooriumile, teine Tondile 144. motolaskurdiviisi sõjaväelinnakusse ja kolmas Koplis asuva sõjaväeosa territooriumile.


Kardeti, et dessantväelased ründavad relvadega süütuid inimesi. Nii õnneks ei läinud. Moskvas olid peale jäänud Jeltsinit toetavad jõud.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...