Maarjamäe memoriaali ja selle tuleviku üle on hiljuti mitmel pool diskuteeritud. Tallinna TV saates "Tallinna panoraam" arutlesid teema üle arhitekt ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja Ignar Fjuk ja arhitektuuriajaloolane ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm.
Fjuk ja Kalm nõustusid, et Maarjamäe kompleks on mäluliselt ja ajalooliselt väga oluline koht.
“Vaade, mis sellele kompleksile avaneb, see on midagi maagilist, midagi uskumatult mittemaist. See koht on meie mälu, meie ajaloo ja meie saatusega seotud koht,” sõnas Fjuk. “Lepitus ei tule väljast, vaid meie kogemusest ja meie seest, ja Maarjamäe memoriaaliga on, nagu paljude teiste asjadegagi nii, et kuigi raskel ajal ja justkui valel eesmärgil püstitatud, on sinna sisse pandud palju mittepahelist või mittekeelatut tänapäeva kontekstis.”
“Ajaloos peaks iga periood jätma oma lademeid ja ma julgen arvata, et Maarjamäe kompleks on Eesti kunstiajaloos ja arhitektuuriajaloos kindlasti etapiliselt tähtis saavutus. Ta on väga võimas modernistlik maastikuarhitektuur,” rääkis Kalm. “Mu meelest on huvitav, kuidas kunstnikud ja arhitektid teadlikult püüdsid seda lahendada teadlikult ilma nõukogude sümboolikata, klišeevabalt, samas on see nii mitmekihiline koht. Mulle meeldib, et sealsamas kõrval on saksa sõjahauad ja nüüd kommunismiohvrite memoriaal, kokku kolm monumenti, mis seal kokku kõlavad. See kooslus on mu meelest äärmiselt huvitav.”
Fjuki sõnul rajati Maarjamäele esmalt obelisk aastal 1960, arhitektiks Mart Port, järgneva loojateks olid omaaegsed, ka veel täna elavad arhitektid, Allan Murdmaa, Henno Sepmann, Peep Jänes, Rein Kersten, lisaks kunstnikud. “Ta on mingis osas heas mõttes võõristav nagu Linnahallgi – ta ei peaks sinna sobima, sest ta on nagu teisest mastaabist. Kui ülevalt lahekaldalt, klindi pealt vaadata, siis ta on nagu midagi maiade maastikust, võõristav, aga ta on meie oma,” ütles Fjuk.
Kalm sõnas, et ta ei pea vajalikuks suuri restaureerimisrahasid Maarjamäe peale kulutada. “Minu meelest võiks see olla varemepark, nii nagu see nõukogude aeg meie mälus hääbub, meie mälus armistub, haavad kasvavad kinni. Kuid peab oma elementaarhooldus ja ta peab ka turvaline olema. Aga näiteks see, et sealt 90ndatel need lindude tiibadelt on tiibu küljest ära saetud, see on ka märk ajaloost, ma ei arva, et me peaksime seda skulptuuri hakkama algsesse kujju tagasi restaureerima.”
Iga põlvkond näeb ajalugu erinevate prillidega
“Kindlasti pole see koht, kuhu kulutada selliseid summasid nagu me Vabadussõja sambale kulutame, kuskil on see piir, nii nagu Linnahalli lagunemine väljastpoolt on ületanud selle piiri. Siis tekivadki küsimused, et milleks me seda hoiame?” arvas Fjuk. “Kontseptuaalselt on see arusaadav, et mingu see memoriaal kõige mineva teed, inimenegi on ajutine siin… Ma arvan, et memoriaalide tähendus eeldab ikkagi teistsugust suhtumist. Võibolla peaks sinna mingi uue elu sisse panema, lisama sinna mingisuguse uue ruumi või elemendi, mis toob ta kaasaegsesse kasutusse. Mõtleme ta igasugusest kontekstist vabaks ja teeme tast kaasaegse põneva avaliku ruumi.”
Kui uskliku ringkonna poolt on tulnud ettepanekuid püstitada Maarjamäele Maarja kuju, siis Kalmi arvates ei oleks kohane. “Minu meelest on ta juba sellise mälupaigana niivõrd mitmekihiline, et Maarja kuju ma seal ei näeks. Maailm on ka nii palju muutunud, et Maarja tänapäeval ei mõju enam lepitavana. Kindlasti ilmuvad välja need huvirühmad, kes oleks sellest väga puudutatud, et miks sinna religioon juurde tuuakse.”
Kalmi sõnul näeb iga põlvkond ajalugu erinevate prillidega, kuid ta ei hakkaks sellepärast neid monumente ümber tegema. “Võibolla ma olen ajaloos kinni, ma tahan, et need kõik kihistused peavad säilima ja hoiaksin kõik alles. Ma olen üllatunud olnud sellest, kui ebajärjekindlalt on näiteks Postimees seda teemat käsitlenud. Ükspäev oli juhtkiri, kus üsna kitsarinnaliselt argumenteeriti, miks ta peaks lammutama. Täna lugesin Postimehest seda, kuidas Maarjamäe monument tänu “Teneti” filmile on täiesti uus ja põnev ja uudne koht.” Linnahall on Malmi sõnul oma väärtust korduvalt tõestanud ning Linnahalli küsimärgistamine on nüüdseks äraleierdatud.
Fjuk arutles lõpetuseks, et meile meeldib kõik see, mis on meie võimete piirides ja seepärast eestlane armastabki puitasumeid ja puit-Nõmmet ja puit-Kadriorgu ja pelgab Maarjamäetaolisi suuri monumente. “Sellise suure monumentaalse asja ees, mis eeldab väga suurt mõtlemist ja oma väiksest Eestist lahtimõtlemist… Need on omamoodi imed. Nagu rahvusraamatukogu on ime, ja kunagine Oleviste kirik, mis kunagi kõrgem oli, on ime, nii on ka Linnahall ja see memoriaal oma totaalsuses ja mõnetises absurduses ime.”
