Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa rääkis saates "Tallinna panoraam", milline nägi Tallinn välja peaaegu 200 aastat tagasi.
“Juba Peeter I ajast tegutses Tallinnas Tallinna inseneride komando, mille koosseisus kõige tuntum isik oli kirjanik Fjodor Dostojevski vend, mereväeleitnant, keda too kirjanik kohati linnas külastamas käis. Kuid kirjandusse me täna ei süüvi,” lausus Kuuskemaa. Tallinna linnamuuseumis on eksponeeritud joonistused, mille Tallinna insenerikomando tegi Tallinna tänava seintest aastatel 1820-25. Kuuskemaa sõnul tehti need seepärast, et tsaariõukond soovis Tallinnast kui toredast suvituslinnast maketi teha, mida ka Kremlis saaks vaadata. Peale ülesjoonistamist on Tallinn suutnud üsna palju muutuda.
“Kunstiajaloolane Helmi Üprus avastas nõukogude ajal Moskvas sõjaajaloo arhiivis kõik need joonised nii vanalinnast kui ka Tallinna eeslinnadest. Ta avaldas selle raamatuna “Tallinn 1825″. Siis tekkis mõte, et linnal võiks olla makett, mis selle plaani järgi tehtud, ja tehtigi,” kõneles Kuuskemaa.
Kõigepealt rääkis Kuuskemaa Toompeast ja sellele ligipääsust. Kunagi pääses mööda puidust silda toomvärava juurde, kuid neid kumbagi enam ei ole. Aga Toompea välilinnus on praegu peaaegu samal kujul praegu nagu ta oli aastal 1825. “Kui me vaatame Toompea lossi ette, siis siin on võrdlemisi suur väljak ja siin on hoonete plokk, mida enam ei ole, sest sellele kohale ehitati 19. sajandi lõpul Aleksander Nevski katedraal,” ütles Kuuskemaa. “Muudest hoonetest Toompeal on tähtsaim toomkirik ja ebakorrapärased tänavad, millest igaüks viis kunagi kindlustorni juurde. Toompeal on palju säilinud, kuna Toompeal vedas: sinna langes ainult üks pomm,” rääkis ta.
Maketil on Oleviste ilma tornita, tahmunud ja tema jalamil on ka mõnede majade asemel varemed, sest aastal 1820 toimus tulekahju, mille käigus Oleviste täitsa tühjaks põles.
Järgmisena liikus Kuuskemaa vanalinna südamesse, Raekoja platsile ehk Suurele Turule. “Toona nägi selle idakülg välja täpselt nii, nagu praegu, aga põhjakülg hoopis erinev,” lausus ta. Maketil on kaks ehitist, mida praegu enam ei ole. Üks, mis jääb kohakuti Mündi tänava suudmega, oli vana vaekoda, mis ehitati 1554-56 vahemikus. Selle kõrval on teine, väiksem maja, mis oli linna muusikute kompanii maja. Neid enam seal ei ole, kuna need läksid 20. sajandil kaduma.
“Praegu on meil kahe viilmajade grupi kohta käibel ütlus kolm õde-kolm venda, aga aastal 1825 oleks võinud öelda seitse õde ja 12 venda, sest neid viilmaju oli seal kõrvuti nii palju,” tõi Kuuskemaa välja.
1825 aasta linna maketil üks enam üllatavaid kohti võiks olla Viru värav. Viru värava eeltornid on veel täiesti alles, aga kõik muu on muutunud. “Õigupoolest oli Viru peavärav linnamüüri joonel, aga see lammutati juba 1843, ja siin olid müürid ja veski ja puha,” rääkis Kuuskemaa. “Alles hiljem, 1880ndatel aastatel tehti Viru tänav siit läbi, otseks praeguse Viru hotelli, Viru väljaku juurde.”
“Tänapäeval ei ehitata enam käsitsi murtud paekivist ja ladudes müüre kivi kivi haaval. Nüüd on moodi tulnud industriaalsemad ehitusviisid ja me võime olla õnnelikud, et need ei ole Tallinna vanalinna liiga moodsaks muutnud, mille tõttu on meile osaks saanud see õnn ja rõõm, au ja uhkus, et 1997. aastal kuulutas UNESCO Tallinna vanalinna maailma pärandi osaks ja see on meile suur rõõm ja tunnustus,” ütles Kuuskemaa lõpetuseks.
Vaata ka teisi Heeroldi jutte:
http://www.pealinn.ee/tagid/arvamus/video-vagadusele-kutsuvad-tekstid-tallinna-vanalinnas-n253437
