VIKTOR TRASBERG: Rikastel on riiki rohkem vaja kui vaestel

"Riikluse eest tuleb turumajanduse tingimustes maksta, mitte sümboolselt, vaid ikka raske euroga. Ei ole olemas mingit väljaspool seisvat riiki või mõisavalitsejat.  Rikkad  saavad ühiskonnalt rohkem ja seega on loomupärane, et ka panustatakse suhteliselt rohkem," ütles Tartu Ülikooli dotsent Viktor Trasberg.

Pilt: Scanpix

VIKTOR TRASBERG: Rikastel on riiki rohkem vaja kui vaestel

"Riikluse eest tuleb turumajanduse tingimustes maksta, mitte sümboolselt, vaid ikka raske euroga. Ei ole olemas mingit väljaspool seisvat riiki või mõisavalitsejat.  Rikkad  saavad ühiskonnalt rohkem ja seega on loomupärane, et ka panustatakse suhteliselt rohkem," ütles Tartu Ülikooli dotsent Viktor Trasberg.

Trasberg rääkis Vikerraadio saates "Päevakommentaar," et talle tundub, et paraku ei ole aga nõuka- ja isegi mitte orjaaeg meie mõtteist ega retoorikast kuhugi kadunud. "Vaatama sajandivanusele oma riigile ja veerandsaja pikkusele vaba turumajanduse kogemusele tundub ajuti, et arusaam meie ühiskonna staatusest ja toimimise alustest pole siiani paljudele kohale jõudnud. Riiki tajutakse ja sellest räägitakse kui millestki, mis eksisteerib eraldi inimestest, asub kuskil kaugel ja ajab mingit oma asja. Mõisa köis, las lohiseb."

Sageli näeme Trasbergi sõnul olukorda, kus inimesed väljendavad end väga otseselt sellisel moel nagu Eesti polekski meie riik ja meie ühise huvi esindaja. "Ühelt poolt nõuame, et miks riik ei anna head haridust, ei ehita häid kiirteid või ei paku muid vajalikke asju? Teisalt küsitakse, miks mina pean panustama ning miks riik karistab mind maksudega? Ei ole harvad väljaütlemised, kus lause esimeses poolest kutsutakse makse kaotama, teises pooles nõutakse rohkem hea haridusega töötajaid ning riigi suuremaid kulutusi."

Trasbergi märkel ei saa me Eesti riigilt saada midagi sellist, mida me pole ühiskonnana enne panustanud. "Pole olemas Eesti ühiskonnast eraldiseisvat Eesti riiki, vaid on täpselt selline riik ja pakub täpselt seda, mis on kogunenud meie enda inimeste panustamisest. Kui me ei panusta ei saa meil olla ka neid asju, mida on võimeline pakkuma ainult riik. Sõjaline kaitse, haridus, infrastruktuur ja õigluskord."

Dotsent lisas, et turumajanduse tingimustes ei maksta näiteks palka õpetajatele selle eest, et nad seda väärivad, vaid ikka tehtud töö eest. "Peab olema üheselt selge, et kui õpetajatele motiveerivat palka ei maksta, head haridust ei saa. Õpetajatel, arstidel või politseinikel ei ole mingit loomupärast kohustust missioonist töötada, vaid seda tehakse ikka palga eest. Teisalt ei ole neil ka mingisuguseid oma probleeme, mis erineksid tavainimeste omadest ja mida head poliitikud peaksid meediakära saatel lahendama. Kui meil ei ole häid õpetajaid, arste või politseinikke, pole see mitte nende probleem, vaid ikka meie ühiskonna probleem."

Küsimusele, kuidas rahastada riiki, mis meile teenuseid pakub, vastas Trasberg: "Põhjala kõrge maksukoormusega riike iseloomustab üks selge erisus Ida-Euroopa riikidest, see on usaldus oma riigi vastu. Rootslane ja taanlane on nõus maksma kõrgemaid makse, sest teab, et riigi raha kulutatakse tema enda huvides. Ja on uhkuse asi panustada oma riiki.  Eestis esitatakse jõukamate poolt suuremat panustamist kui mingilaadset karistust. Selline loogika on vastuolus maksuteooria ning inimeste käitumise loogikaga. Vastupidi. Rikkamatel inimestel on alati riiki rohkem vaja kui vaesematel. Nad saavad ühiskonnalt rohkem ja seega on loomupärane, et panustatakse suhteliselt rohkem. Näiteks on vaieldamatu fakt, et kõrgharidusega inimesed teenivad rohkem. Kõrgharidust saab Eestis tasuta, aga õpetamine ei ole paraku tasuta, vaid üpris kallis tegevus.

Seega on igati mõistusepärane, et suurema sissetulekuga inimesed panustavad suhteliselt rohkem, sest nad on ühiskonnalt ka rohkem saanud. See ei ole mitte karistamine ja kiiremini jooksjate pidurdamine. Eesti liikumine tulevikku ei ole võrreldav kiirjooksu võistlusega, kus vaid üks on parim ja teised langevad põrmu. Vastupidi. Tegemist on pika rännakuga tulevikku, kus kõik peavad jõudma koduväravasse. Viimane kui üks. Kes on hetkel tugevam peabki sel teel kandma raskemat koormat. Kui jõud raugeb võtab koormat kanda keegi teine. Ainult nii saame püsida rahva ja riigina ka järgmisel sajandil."
 

Laadimine...Laadimine...