Dr Anne Daniel-Karlsen: psüühikahäirega vanema laps tunneb kohustust leida ise lahendus

"Sellises olekus, kus ühest küljest sa armastad oma vanemaid kõige rohkem maailmas, samas sa tunned, et midagi on valesti ja kuskilt peaks abi küsima, tekitab lastes väga suure lojaalsuskonflikti ja süütunde. Esimene asi, mida lapsed mõtlevad on, et kas see on minu süü?" kirjeldas Arst-psühhiaater Anne Daniel-Karlsen psüühikahäirega vanemaga elava lapse igapäevaelu.

Pilt: Scanpix

Dr Anne Daniel-Karlsen: psüühikahäirega vanema laps tunneb kohustust leida ise lahendus

Triin Oja

"Sellises olekus, kus ühest küljest sa armastad oma vanemaid kõige rohkem maailmas, samas sa tunned, et midagi on valesti ja kuskilt peaks abi küsima, tekitab lastes väga suure lojaalsuskonflikti ja süütunde. Esimene asi, mida lapsed mõtlevad on, et kas see on minu süü?" kirjeldas Arst-psühhiaater Anne Daniel-Karlsen psüühikahäirega vanemaga elava lapse igapäevaelu.

Arst-psühhiaater Anne Daniel-Karlsen  nentis MTÜ Lastekaitse Liit seminaril "Psüühilise erivajadusega lapsevanem", et olukord lastega peredes, kus ühel vanematest on psüühiline erivajadus, on keeruline. "Meie igapäeva töös on sage see, kus ei ema, ega laps ei näe abikäsi. Keeruline on leida õiged sõnad ja õige viisi, kuidas panna pere tundma meie abistamissoovi," sõnas dr Daniel-Karlsen.

Lapse toimetulek peres, kus on psüühilise erivajadusega lapsevanem oleneb dr Daniel-Karlseni sõnul vanema probleemi iseloomust ja tõsidusest. "Kahtlemata on oluline, milline vaimse tervise probleem on sellel lapsevanemal või lapsevanematel. Kindlasti on elu peres erinev, kas on tegemist depressiooniga, sundmõtete või hoopis äkkviha, kiindumussuhete häire ja mis kõige keerulisem - kompleksse psüühilise erivajadusega vanema puhul, kus diagnoosid võivad olla väga mitmed," märkis dr Daniel-Karlsen.

Dr Daniel-Karlseni sõnul võib vanema depressiooni mõju lapse elus ulatuda üllatavalt kaugele. "Mul oli üks täiskasvanud patsient, kes jõudis oma probleemide lahti harutamisega sinna maani, et talle tuli meelde imikueas ema ohkamine või eemalolev olek ja vaikne nutmine kõrvaltoas. Ema oli tõenäoliselt võimeline last toitma, riietama ja tema eest hoolitsema, kuid üldine atmosfäär, milles laps kasvab võib ulatuda selle eani, kus laps on päris pisike," rääkis ta. "Vanasti arvati, et laps, kes ei räägi või eriti ei mõtle, ega ta ka  valu ei tunne ja mida peaks üks väike imik mõistma ja tundma sellest, mis toimub kõrvaltoas või ärapööratud näoga olekus. Aga tunneb küll."

Väga oluline on lapse jaoks arst-psühhiaatri sõnul ka see, millises staadiumis häire on - kas on alles algstaadiumis, diagnoosimata või juba diagnoositud. "Esmase psühhoosiga võtab aega keskmiselt kolm aastat kuni patsient otsib abi, või teda leitakse. Tõenäoliselt esimene terapeut peres on laps, kes on emaga või isaga igapäevaselt pidanud toime tulema ja välja mõtlema, kuidas vanemat aidata, kuidas peret aidata ja kuidas iseend aidata," nentis tohter. "Mida algsemas staadiumis või diagnoosimata see häire on, seda suuremat segadust see tekitab lapses."

"Mida pikem on kestvus seda suurem on kahjustus, mida noorem on laps seda suurem on kahjustus, seda rohkem võetakse ära jõudu ja energiat bioloogiliselt vaja mineva kasvamise jõust. Muidugi oleneb kõik ka tugivõrgustiku olemasolust - mida üksikum pere seda suurem on kahjustus, seda rohkem on laps arvanud, et peab üksi kandma abistaja rolli," lisas dr Daniel-Karlsen.

Pere, kus on psüühilise vajadusega lapsevanem, selline olukord on igal juhul lapse jaoks trauma, millega laps peab elama ja kohanema," nentis dr Daniel-Karlsen.

Vanema psüühikahäirega kaasneb lastel dr Daniel-Karlseni sõnul tihti häbi- ja hirmutunne, mistõttu kodust olukorda igal viisil varjata proovitakse. "Lapsed on väga osavad. Mul oli üks 14-15-aastane neiu, kes jõudis abini seetõttu, et kiirabi tõi ta haiglasse öösel pärast ema suitsiidikatset. Haiglasse toodi tütar, mitte ema ja kui oli võimalik usaldust luua, siis see tüdruk rääkis oma elust, mis oli täis püüdu ja soovi välisilma eest varjata kõike seda, milles ema kodus elas ja laps," kirjeldas ta. "Need olid juba korduvad ja korduvad enesetapukatsed, mängus oli ka alkohol ja erinevad probleemid. Niikaua kuni laps mäletab ennast, püüdis ta kõik need jäljed kustutada, nagu ema oksendamine."

Näitena toodud neiu püüdis kõigega üksi toime tulla. "Küsisin, et kas sa ei uskunud, et keegi teine saaks aidata. Ta ütles, et tal oli kohutavalt häbi ema pärast, enda pärast, selle pärast, kus nad elavad, ja tal  oli kohutav hirm, et lastekaitse viib ta ära, sest ema jääb talle alati kõige kallimaks," rääkis psühhiaater. "Lapsed püüavad varjata ja peita neid jälgi, mis jäävad ema oskamatusest või saamatusest nende igapäeva ellu."

Pidevas stressiolukorras olemine kujundab dr Daniel-Karlseni sõnul lapses erilise ellujäämisoskuse. "Märgata igasugu helisid, peahoiakut, kulmukortsutust, kõnnaku raskust, et tabada ära millal mingi äkkviha või psüühilise probleemi või haiguse hoog saabub," märkis ta. "Pidev valveloleku hoiak võtab ära jõudu sealt, kus teda loomulikul viisil peaks kasutatama. Sellises olekus, kus ühest küljest sa armastad oma vanemaid kõige rohkem maailmas, samas sa tunned, et midagi on valesti ja kuskilt peaks abi küsima tekitab lastes väga suure lojaalsuskonflikti ja süütunde. Esimene asi, mida lapsed mõtlevad on, et kas see on minu süü?"

Usalduse kadu oma lähedaste suhtes laieneb tohtri sõnul tihti ka usalduse kaoni kogu maailma suhtes. "See tekitab väga haavatavaid inimesi. Laps mõtleb sageli, et peaksin olema veel vaiksem, parem , sõnakuulelikum, nähtamatum," kirjeldas ta. "Trauma mõju vaimsele arengule on väga tugev ja sügavuti minev. Mida noorem on laps ja mida kauem on olukord kestnud, seda sügavam on kahjustus."

Dr Daniel-Karlsen paneb kõigile südamele osata probleemi märgata ja mitte karta küsida valusaid küsimusi. "Iga lastehoiutöötaja, õpetaja ja muu lapsega kokku puutuva isiku peas peaks tiksuma esimese asjana, et kas olukorras võib olla tegemist koduvägivallaga. Ei tohi muutuda paranoiliseks aga see on esimene asi, mille peaks välistama."

Laadimine...Laadimine...