ENDINE SÕLTLANE: Läksin ravile, mõistes, et rikun vanamoodi jätkates ka oma isa ja vanaema elu

"Sõltuvuses inimene õpib väga kiiresti manipuleerima ja kasutab kõiki ära. Ta jookseb uksest välja ka vanaema telekaga, et see maha müüa," kirjeldab inimesi pudeli või süstla küüsist päästva Lootuse küla looja Märt Vähi oma "kliente". "Rääkida võib kaassõltuvusest, sest lõpuks hakkab terve pere elu tiirlema selle inimese probleemi ümber ning pereliikmete oma elud hakkavad hävinema. Vanaemad annavad ära oma viimase pensioniraha ja on ise ilma, lootuses noort aidata. Tegelikult läheb kõik hoopis vastupidi."

Pilt: Albert Truuväärt

ENDINE SÕLTLANE: Läksin ravile, mõistes, et rikun vanamoodi jätkates ka oma isa ja vanaema elu (4)

Kai Maran

"Sõltuvuses inimene õpib väga kiiresti manipuleerima ja kasutab kõiki ära. Ta jookseb uksest välja ka vanaema telekaga, et see maha müüa," kirjeldab inimesi pudeli või süstla küüsist päästva Lootuse küla looja Märt Vähi oma "kliente". "Rääkida võib kaassõltuvusest, sest lõpuks hakkab terve pere elu tiirlema selle inimese probleemi ümber ning pereliikmete oma elud hakkavad hävinema. Vanaemad annavad ära oma viimase pensioniraha ja on ise ilma, lootuses noort aidata. Tegelikult läheb kõik hoopis vastupidi."

Mööda teed jalutab naine koos väikese tütrega. Hirm last oma sõltuvusele kaotada sundis teda tuntud keskusesse abi otsima tulema.
Läheduses kostab tööriistade hääli. Aastaid pisivargustega uimastidoosi raha hankinud narkomaan, kes lubas põlglikult, et ta kunagi kella üheksast viieni tööd tegema ei hakka, vihub nüüd saekaatris palkidest laudu ja laudadest kaubaaluseid teha. Tal on tekkinud hasart, kas suudab teha päeva jooksul rohkem aluseid kui tema kaaslased. Ka koristama, enda eest hoolitsema ja musti sokke mitte põrandale vedelema jätma on ta õppinud.


Veidi eemal kohtub ilusa männimetsa rüpes väikefirma omanikust pereisa oma naise ja lastega. Veel paar kuud tagasi oleks märkamatult tema igapäevaseks kaaslaseks saanud alkohol kogu tema pere hävitanud. Nüüd on mehel lootust, sest Lootuse küla programmi abil pole ta tilkagi kangemat kraami võtnud.


Paljud, kes küla abil "puhtaks" saanud, jäävad sinna tööle, aidates teisigi mülkast välja rabeleda. Vabatahtlikult tulevad Riisipere lähedale Lootuse külla abi saama ka paljud sõltuvustega kimpus Tallinna elanikud.


Viimased riskikäitumise uuringud näitavad, et puhtalt uudishimust on narkootikume 15- või 16-aastaselt proovinud juba 38% õpilastest. Lootuse küla tegevjuhi Raiman Kuke sõnul võivad esmaseks ärgitajaks saada filmi- ja meediakangelased. "Noored otsivad ühtekuuluvust – olin ise 12-aastane, kui esimest korda kanepit tarvitasin," rääkis Kukk. "Lugesin meediat ja vaatasin filme räpi elustiilist, mis enamasti näitasid kanepitarvitamist soodsas valguses – et see on lahe ja tossu tuleb! Mõtlesin, et selline elustiil on üsna äge, ja unistasin, et minust saab veel kunagi väga rikas inimene. Et kanep avab mulle uue horisondi, mis aitab mul selles olla targem kui teised. Olin kuulnud ka jutte sellest, kui rahustav on kanep – et alkohol on samas see, mis sind vägivaldseks teeb. Minagi läksin sellise müüdi õnge ja uskusin, et see vastab tõele."


Uksed hakkasid sulguma


Vastupidi virtuaalsele maailmale rikkus ja edu reaalses elus tulla ei tahtnud, kordaminekute uks hoopis sulgus. "Tegelikkuses juhtus igapäevase kanepisuitsetamise järel see, et mul kadus huvi elu vastu. Sulgesin end teinekord mitmeks päevaks kuskile, minu isiksus lõhestus, ma ei osanud enam inimestega rääkida, ei julgenud neile otsa vaadata, mul oli tohutu laiskus ja ma ei näinud mingit mõtet midagi teha. Ainuke mõte, mis tegelikult peas keerles, oli see, et kust saada uus doos," meenutas Kukk.


Kui teismelisena uskus Kukk, et kanep avardab tema mõttemaailma, siis kahekümnendasse eluaastasse jõudes oli olukord hoopis teine. "Mul lõppes korralik ajutegevus – kanep hoopis jättis mind ühtede ja samade mõtete vangi," selgitas ta. "Kui arvasin, et mõnuaine avab minu ajus uue ukse, siis läks just vastupidi, uksed blokeerusid. Lõpuks oli kanepi suitsetamisest arenenud fentanüüli- ja heroiinisõltuvus. Mul on 17 tuttavat ja sõpra surnud, olen ise saanud 10-15 korda üledoosi, mu perekonna vara on hävinenud – olen oma narkovõlgade pärast pidanud  maamajad pangale panti panema. Tegelikult sellesama esimese lõbusa proovimise tagajärjel juhtuski, et kaotasin oma elus kõik. See, et ma üldse elus olen, on suur ime!"


Jalule tõusta aitas ka Kukel Lootuse küla, mille piiskop Märt Vähi rajas oma vanaisa maadele, kus esialgu oli vaid ilus mets ning jõgi. "Minu pojad olid pidutsejad, kes palju jõid. Lõpuks läksid nad Kanadasse ja kui ma neile sinna külla läksin, ei osanud ma nendega kuidagi hakkama saada," rääkis Vähi. "Neil olid mõttes vaid ohjeldamatud peod ja narkootikumid! Olin nende peale päris tige, aga mis sa teed? Siis mõtlesin, et võiksin oma poja Andrew` reisile kaasa võtta, et lihtsalt koos olla. Olin üllatunud, kui ta ükspäev ütles: "Isa! Iga inimene saab oma elu kergesti hävitada, aga vähesed teevad seda, mida sina teed. Mina pigem teeksin seda, mida sina teed." See oli mulle selline püha moment, et ma ei julgenud suudki lahti teha. Kartsin, et rikun asja ära."


Nüüd tegutsevad isa ja poeg Lootuse külas sõltlasi aidates koos, üks Eestis ja teine Kanadas.


Vähi sõnul aitab sõltlasi pereliikmete siiras hoiak. "Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud olla vait ja rohkem oma poegi kuulata," lausus ta. "Esmane, mida vanem saab teha – on oma laps lihtsalt ära kuulata. Sest kurjustamine ei tööta. Vaja on kuulata ja püüda aru saada, isegi siis, kui sa aru ei saa. Laps peab tajuma, et teda kuulatakse ja armastatakse."


Oluline on olla lapsega aus


Ka Kukk on seda meelt, et lihtne aja maha võtmine ja siiras vestlus võib olla otsustav tegur. "On suur asi, kui lapsevanem saab oma lapsega sellise kontakti, et laps tõesti julgeb oma mured välja rääkida," ütles Kukk. "Tihti algab see siis, kui lapsevanem tahab oma lapse usaldust võita ja on ise teise suhtes aus. Kui näiteks lapsevanem küsib lapselt, kuidas sul täna koolis läks, siis laps küsib vastu: aga kuidas sul isaga läheb? Siis ema ütleb, et oi, mul läheb isaga väga hästi! Aga laps teab, et eile õhtul nad karjusid teineteise peale. Ja kui laps näeb, et vanem temale valetab, miks siis tema peaks tõde rääkima? Ütleb samuti, et oi, mul läheb ka koolis väga hästi! Kui aga lapse ja lapsevanema vahel tekib sõprussuhe, kui laps saab tõsiselt rääkida, kuidas Peeter teda koolis kiusab või et ta läks Mariast lahku, on usaldus juba tekkimas. Üldjuhul ei oska noored oma seesmise valuga ise hakkama saada, siis leiavad nad sageli valed sõbrad, narkootikumi ja alkoholi, mis aitab neil seda valu unustada ja halvast sisetundest lahti saada. Aga kui lapse ja vanema vahel tekib tõeline usaldus, ei pea selle murega minema kuhugi mujale. Samas ei tohi muidugi uskuma jääda lapse valesid, eriti järjepidevaid rahanõudeid, vaid siin tuleb olla päris karm."


Kui karmi vanema asemel on hea sõber, ei tähenda see Vähi sõnul veel keeldude kadu. "Kui ma olen kellegi hea sõber ja näen, et too sõidab kurvist välja, siis ma olen karm küllalt, et teda keeleta – ära tee seda!" selgitas ta. "Ja ma hoian teda tagasi. Kui hea sõber ma siis oleksin, kui ütleksin, et tee, mis sa tahad."


Ka Kuke sõnul tuleb kindlasti olla karm juba esimeste n-ö uudishimust ajendatud kanepimahvide suhtes. " Lapsevanemail on roll rääkida end noorte ellu. Ja kui vaja, siis olla karm. Näiteks lubada küll peole minna, aga mitte lubada sinna ööseks jääda. Kui on teada, et kell 10 või 11 tuleb ema-isa järele, on noorel vastutus ka mitte juua või midagi muud tarbida.  Noored on kanepisuitsetamise järel sattunud psühhiaatriahaiglasse."


Kanep muudab tegelikult araks


Kukk rääkis, et tegelikult on kanepi mõju all kuskil peol olla väga raske. "Sa ei julge tüdrukutega suhelda ja siis avastadki, et kui kanepit tehes muutun pigem pelglikuks jobuks, siis ecstasy komm või amfetamiin toob alles elu sisse – ei karda tüdrukuid, sebin ja olen!" kirjeldas ta. "Niimoodi avanebki uks teistele narkootikumidele. Ja mingi aja pärast avastad, et kuule, kui ma ecstasyt teen, jääb mu füüsis halvaks, ma ei saa magada ja silmad on suured nagu öökullil! Siis ostad teise narkootikumi, mis hoiab sind n-ö maa peal. Niimoodi laiendad ja laiendad neid piire. Fentanüüli otsa sattudes hakkas peale minu maapealne põrgu, kus ma ei suutnud selleta olla enam ühtegi päeva – nii tugevalt oli see aine võtnud minu üle võimust. Hakkasin narkootikume müüma ja ei saanud sellest elustiilist enam välja. Kogu aeg olin ise võlgu ja kogu aeg oli keegi minule võlgu. Muidugi mõtlesin, et olen nii tark mees ja politsei ei tea midagi, aga kui mind ühel hetkel 22-aastasena vangi pandi, selgus, et politsei teab kümme korda rohkem kui mina neist asjust. Asi lõppes sellega, et tulin vanglast välja ja olin omadega täiesti põhjas."


Narkomaani vanemad on Vähi sõnul lapse allakäiku nähes raske valiku ees. "Pered ei oska uues olukorras tegutseda," ütles Vähi. "Tihti mõtled, et kuidas neid küll aidata. Aga inimene, kes on sõltuvuses, õpib väga kiiresti manipuleerima ja kasutab kõiki ära. Nad jooksevad uksest välja vanaema telekaga, et see maha müüa. Nad ei hooli kellestki. Pere mõtleb, et me aitame teda ja maksame ära ka ta võlad, siis ta saab jalad alla, siis ta ei tee enam. Aga läheb just vastupidi. Siin võib rääkida kaassõltuvusest. Lõpuks hakkab terve pereelu tiirlema selle probleemi ümber. Ja nende oma elud hakkavad hävinema. Vanaemad annavad ära viimase  pensioniraha ja on ise rahata, sest ehk saan niiviisi lapselast aidata! Aga kõige kindlam on lastagi sel inimesel põhjani jõuda. Ja öelda – ma tean, kust sa saad abi. Ja anda neile kas Lootuse küla või mingi muu taolise keskuse number – helista sinna! See ei aita, kui helistab ema, abikaasa või vanaema, inimene peab ise enda eest vastutuse võtma."


Ema ei suutnud enam taluda


Kukk ise jõudis Lootuse külani tänu oma emale, kel sellisest elustiilist ühel päeval lihtsalt villand sai. "Minu elu läks 24-aastaselt nii hulluks, et polnudki muud valikut kui et kas võtan midagi ette või lähen samuti surma," meenutas mees. "Viimases lootuses tulin Lootuse külla. Seda paljuski tänu emale, kel minu fentanüülisõltuvust teades oli piisavalt julgust öelda, et tema seda enam välja ei kannata ja ta läheb minema. Siis hakkasin esimest korda aru saama, et see pole ainult minu elu, mille ära rikun, vaid ka mu isa, vanaema ja ema elu. See pani mind esimest korda mõtlema, et peaksin ennast muutma. Kui esimest korda Lootuse külla tulin, mõtlesin, et küllap leian ikka lihtsama tee, ja läksin minema. Siis andis valikuvõimaluse juba kriminaalhooldaja – kas neli kuud Lootuse külas või neli aastat vanglas. Esimesest neljast kuust Lootuse külas on saanud juba seitse aastat."


Kukel käis "klõks ära" poolteist kuud pärast Lootuse külla jõudmist. "Enne seda ärkasin hommikul üles ja mul oli nagu üks suur kott, mida pidin hakkama tassima – seal olid mu surnud sõbrad, mu purunenud suhted, mu enesevihkamine, mu rahaprobleemid. Ja ühel hetkel lihtsalt väsisin ära. Mul ei olnud enam seda fentanüüli, mis oleks aidanud jätkata. Ühel päeval väsisin mängimast seda, kes ma ei ole. Kui keegi küsis, kuidas mul läheb, siis valetasin, et läheb väga hästi, kuigi seesmiselt olin täiesti katki. Ühel päeval langesin põlvili, hakkasin täiega nutma ja ütlesin, et Jeesus, tule mu südamesse, ma ei taha enam niimoodi elada. Ja sellest päevast alates hakkasin uuesti vaatama peeglisse – täna tuleb hea päev! Enne ma ei vaadanud endale isegi otsa, sest vihkasin iseennast. Niimoodi päev päeva järel sisenesin uude ellu. Lootuse küla on turvaline paik, kus saad oma elule täiesti uue alguse."


Lootuse külas vastuvõtukonkurssi ei ole, kuid peamine on tahe ise muutuda. Tulla võib alates 18. eluaastast. "Sõltlastel on harjumus oma tujude järgi tegutseda, kasimatus ja räpasus võib käia sinna juurde," rääkis Kukk. "Aga tõeline vabadus tuleb sellest, kui tujukuse asemel järgitakse õigeid asju. Siin Lootuse külas olemegi õppinud tegema just õigeid asju, esmalt oleme õppinud võtma vastutuse. Muudame siin iseenda suhtumist, saame oma ellu uued harjumused. Me tegeleme väga sügavalt oma südamehaavadega ja samal ajal väga praktilisel viisil ka muudame oma harjumusi – tekivad terve töökultuur, hoolivad suhted ja ausad mõtted. See on väga intensiivne töö iseendaga. Mul pole selles uues elus siin Lootuse külas tulnud kunagi mõtet, et nüüd lähen kuhugi midagi tarvitama. Olen aru saanud, et see ei vii mitte kuhugi. Neist, kes on selle 10-12-kuulise programmi läbinud, jätab sõltuvuse selja taha 67%. Nad elavad head elu."


Argipäev Lootuse küla majades algabki igal hommikul tubade koristusega. "Meil on kindel distsipliin ja kindel päevakava, mida järgime," ütles Kukk. "Majades valitseb puhtus. Igaüks vastutab oma valdkonna eest ja igal majal on oma grupijuht, kes asjad üle vaatab. Juba korraarmastus on üks hea harjumus, mida siit Lootuse külast oma ellu kaasa võtta."


Külas seisab praegu 17 maja, tööstusehooned kaasa arvatud, rääkis Vähi. "Alguses oli meil vaid üks töösoojak, kus polnud vett ega elektrit. Oli ainult mets," meenutas ta. "Ehitasime siia tee, tõime elektri ja rajasime puurkaevu. Esimene maja oli praegune kontorimaja, kuhu sai pandud elekter ja vesi kraanist jooksma. Varem käisid mehed kord nädalas saunas siin minu lähedal kodus. Uued majad ehitasime korraliku soojustusega. Hiljem saime tööbrigaadi teha juba Lootuse küla meestest, oskajaid leidus. Hea koostöö tekkis ka rootslastega. Meie reegel on mitte võtta pangalaenu, et inimeste annetus ei läheks pangaintressi maksma. Olen annetusi kogunud Kanadast sõprade abiga, kuid nüüd hoiavad küla juba põhiliselt üleval eestlased. Olen päris uhke selle üle! Eestlased on tublid inimesed, nad on sooja südamega! Toidupank, kogudused, firmad ja eraisikud töötavad meiega kaasa ja meil on väga hea meel selle abi üle. Meie eriprojekte toetab ka riik."


Soov aidata


Vähi sõnul kohalikud alguses pelgasid uusi asukaid, kuid nüüd on olukord vastupidine. "Meil on kristlik programm, kuid see ei tähenda, et need, kes siia tulevad, peavad olema kristlased või selleks saama," rääkis Vähi. "Me ei tao piibliga pähe, aga kasutame piibli peamist printsiipi, ja see on armastus. Need inimesed vajavad armastust, abi ja toetust. Me oleme siin, et üksteist aidata!"


Kindel märk sellisest mõtteviisist on ka oma päästekomando loomine, mis nüüd teenib tervet küla. "Esmalt vajasime enda hoonetele kaitset, kui meil üks maja põlema läks," sõnas Vähi. "Keilast siia tulek võtab ju 20 minutit. Rootslased pakkusid siis välja, et toome teile kasutatud tuletõrjeauto Volvo, mis vaid 25 000 km läbinud. Olime päris uhked, et meil oma päästeauto! Siis leidsime, et meil on ainuke tuletõrjeauto terve valla peale. Seega lõime vabatahtliku päästekomando, meie mehed said ka koolituse ja tegid harjutused läbi. Nüüd oleme ametlik vabatahtlik päästekomando. Meil on juba kaks autot, lisaks UTV. Viie minutiga oleme valmis startima! Oleme terves maailmas ainulaadsed – vabatahtlik päästekomando töötab rehabiliteerimiskeskuses! Kui Lootuse küla rajamise algusaegadel korjasid naabrid meie vastu ligi 500 allkirja, et hullud narkomaanid tulevad ja hävitavad kõik meie taluelu, siis nüüd on just vastupidi, ühtki probleemi pole olnud.

Päästekomando töös osaleb ka ümbruskonna elanikke."


Kontori esisel maalapil puhastatakse maad juba uue ehitise jaoks. "Valmistame maa ette, võtame kännud välja. Siia tuleb spordisaal, mitmeplaaniline ehitis koos söögisaali ja klassiruumidega," ütles Vähi. "Suurt summat, mis kulutamist ootab, meil pole, võtame ehituse ette sammhaaval ja korjame praegu raha."


Lootuse küla programmi on lõpetanud ligi 125 inimest, kokku on 18 aasta jooksul külast läbi käinud umbes 600 inimest. Lootuse küla toetamise võimaluste ja õppeprogrammi kohta saab lugeda kodulehelt http://www.lootusekula.ee/

 

 

 

Lootuse küla komando on saanud parimate vabatahtlike päästjate tiitli


"Meie kuuerattaline maastikusõiduk UTV on kevadiste kulupõlengute jaoks," selgitas Arli Liivrand, kes Lootuse küla kümnekuulise põhiprogrammi läbinuna õpib nüüd teisel astmel teeniva juhi programmis.


"Olen olnud juhiprogrammis neli kuud ja töötan ka vabatahtliku päästjana. Oleme valves graafiku alusel ööpäev läbi, üks päev nädalas on ikka vaba ka," rääkis Liivrand. "Alles mõned nädalad tagasi põles siinkandis suur elumaja, olime kohal koos teiste päästjatega. Nüüd valmistume võimalikeks kulupõlenguteks. Treenime uue UTV-ga, lisaväljaõppel harjutame metsatulekahjude kustutamist."
Aastas saab päästekomando ligi 40 väljakutset ja hea töö eest on pälvitud 2016. aasta parima vabatahtliku päästekomando tunnustus. Haabersti linnaosa vanem Marek Jürgenson on tunnustanud päästekomandot 2016. ja 2017. aastal tänukirjaga Haabersti lasteaia ohutusalase teabepäeva läbiviimise eest.


Liivrand näitab ka tänapäevast puidutöökoda: "Saekaatris teeme mitmesuguseid puitaluseid ja ka tellimustöid, näiteks prusse ehituste tarvis. Õpetame mehed kohapeal välja, alustame lihtsamatest asjadest nagu laudade puhastamine. Tegelikult on  kõigil neil inimestel suur potentsiaal, seni on olnud selleks lihtsalt vale väljund. Teeme oma katlamaja ja hoonete tarvis ise küttepuid, kuid paljud meie majad kasutavad juba maakütet."


Lootuse küla asub Laitse ja Riisipere lähedal. Telefon 671 6198 või 56 633 804. Külla elama saamiseks tuleb täita ankeet kohapeal või netiaadressil http://www.lootusekula.ee/index.php?page=186

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...